Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 11

Villefort jõudis vaevalt söögitoast välja, kui ta loobus rõõmsast maskist ja manas näole inimese range ilme, kes on kutsutud täitma ülimat kohust, langetama otsust ligimese elu üle. Hoolimata liikuvast miimikast, mida abiprokurör oli nagu osav näitleja korduvalt peegli ees harjutanud, nõudis kulmu kortsu tõmbamine ja sünge ilme näole manamine temalt tükk tööd. Tõepoolest, välja arvatud mälestus isa poliitilisest liinist, mis võis tema tuleviku nurja ajada, kui ta sellest lõplikult lahti ei ütle, oli Gérard de Villefort sel hetkel nii õnnelik, nagu üks mees seda olla võib: ta oli varakas, kahekümne seitsme aastaselt oli tal kõrge positsioon kohtus, ta abiellub noore ja kauni neiuga, keda ta armastas, mitte küll kirglikult, kuid arukalt, nagu üks kuninglik abiprokurör armastada võib; ta pruut preili de Saint-Méran oli silmapaistvalt ilus ja kuulus pealegi perekonda, kes oli väga heas kirjas praeguses õukonnas; Renée isa ja ema, kellel teisi lapsi polnud, võisid oma mõjuvõimu tervenisti väimehe heaks kasutada, lisaks tõi Renée oma mehele viiekümne tuhande eküülise kaasavara, mis tänu lootustele (kohutav sõna, mille võtsid kasutusele abielukupeldajad) võis suureneda ühel päeval poolemiljonilise pärandi võrra.

Kõik need üksikasjad kokku tegid Villefort’i peadpööritavalt õnnelikuks, koguni sel määral, et kui ta oli pikemalt oma hinge vaadanud, paistis talle, et isegi päikesel on plekid.

Uksel sai ta kokku teda ootava politseikomissariga. Musta riietatud mehe nägemine tõi ta sedamaid seitsmendast taevast alla maisesse ellu, kus meie ringi kõnnime; ta manas näole ilme, millest me juba rääkisime, ja astus seadusesilma juurde.

“Siin ma olen,” ütles ta komissarile. “Ma lugesin kirja läbi. Tegite õigesti, et te selle mehe arreteerisite. Rääkige mulle nüüd kõikidest üksikasjadest, mis teil on kogutud tema ja vandenõu kohta.”

“Vandenõust ei tea me veel midagi. Kõik paberid, mis tema juurest leiti, pandi ühte pakki ja on pitseeritult teie laual. Mis puutub süüalusesse, siis nägite ise kaebekirjast, et ta nimi on Edmond Dantès, ta töötab tüürimehena kolmemastilisel purjelaeval “Pharaon”, mis veab puuvilla Aleksandriast ja Izmirist ja mis kuulub Marseille’s asuvale firmale “Morrel ja Poeg”.”

“Kas ta enne kaubalaevastikus teenimist oli mereväes?”

“Oh ei, ta on väga noor mees.”

“Kui vana?”

“Üheksateist, kõige rohkem kakskümmend.”

Kui Villefort oli mööda Grande-Rue’d kõndides Conseils’ nurgani jõudnud, kõnetas teda mees, kes oli teda ilmselt oodanud: see oli härra Morrel.

“Härra de Villefort!” hüüdis tubli mees abiprokuröri nähes. “Mul on väga hea meel, et kohtasin teid. Kujutage ette, on juhtunud kõige kummalisem, kõige ennekuulmatum eksitus: minu laeva tüürimees Edmond Dantès on arreteeritud.”

“Ma tean seda,” ütles Villefort. “Ma tulengi selleks, et teda üle kuulata.”

“Härra,” jätkas Morrel, keda tiivustas sõprus noormehe vastu, “teie ei tunne seda, keda süüdistatakse, aga mina tunnen; kujutage endale ette noormeest, kes on nii tagasihoidlik, äärmiselt aus, ma julgeksin isegi öelda, et ta on mees, kes kaubalaevastikus kõige paremini oma ametit tunneb. Härra de Villefort, ma palun siiralt ja kogu südamest tema eest.”

Villefort kuulus teatavasti linna aadelkonda ja Morrel kodanikuseisusesse; esimene oli ultrarojalist, teist kahtlustati salabonapartismis. Villefort vaatas Morrelile põlglikult otsa ja ütles külmalt:

“Te teate, härra, et inimene võib olla tagasihoidlik eraelus, aus ärisuhetes, osav oma ametialal ja sellegipoolest olla süüdlane, kui poliitikat silmas pidada. Te ju teate seda, eks ole, härra?”

Magistraat rõhutas viimaseid sõnu, nagu käiksid need reederi enda kohta, ja tema puuriv pilk näis tahtvat tungida otse selle inimese hinge põhja, kes oli küllalt julge kostma teise eest, kuigi ta pidi ju teadma, et ta ise vajas heatahtlikku suhtumist.

Morrel punastas, sest tundis, et poliitiliste vaadete osas pole ta südametunnistus päris puhas; lisaks kohtumine suurmarssaliga, millest Dantès oli talle rääkinud, ja paar lauset, mis keiser temaga oli vahetanud, ajasid teda natuke ähmi. Sellegipoolest ütles ta siiralt, osavõtliku tooniga:

“Ma anun teid, härra de Villefort, olge õiglane, nagu te seda olema peate, hea, nagu te alati olete, ja andke meile ruttu tagasi õnnetu Dantès!”

Andke meile tagasi kõlas revolutsiooniliselt kuningliku abiprokuröri kõrvus.

“Ohoo!” pomises ta. “Andke meile tagasi... kas too Dantès kuulub mõnda karbonaaride sekti, miks muidu kasutab tema protežeerija nii mõtlematult kollektiivset vormelit? Ta võeti kinni kuskil kõrtsis, ütles vist komissar, ja suures seltskonnas, lisas ta. See võib olla mõni venta.”^[9]

Valjusti aga vastas ta:

“Härra, te võite olla täiesti rahulik. Kui kinnipeetu on süütu, pole te asjata minu õiglustundele apelleerinud, aga kui ta, vastupidi, on süüdlane, härra... me elame keerulisel ajal, karistamatus võib anda saatuslikku eeskuju: järelikult olen ma sunnitud oma kohust täitma.”

Ja nende sõnade peale, kuna ta oli just jõudnud oma maja ukse juurde, mis külgnes kohtuhoonega, astus ta majesteetlikult sisse, pärast seda kui oli jäiselt kummardanud õnnetule reederile, kes nagu kivistus sellele kohale, kus Villefort oli temast lahkunud.

Eestuba oli täis sandarmeid ja politseiametnikke; vihast hõõguvate pilkudega jälgisid nad üksisilmi vangi, kes nende keskel rahulikult ja liikumatult püsti seisis.

Villefort sammus eestoast läbi, vaatas vilksamisi Dantèsi poole, võttis paberipaki, mille üks politseinik talle ulatas, ja kadus ukse taha, öeldes:

“Tooge vang minu juurde.”

Kuigi Villefort’i pilk oli olnud kiire, piisas sellest mulje saamiseks inimesest, keda ta pidi üle kuulama: avar ja kõrge laup näitas arukust, kindel pilk ja kipras kulm julgust, täidlased ja poolavali huuled, mille vahelt paistis kaks rida vandlivalgeid hambaid, avameelsust.

Esimene mulje Dantèsist abiprokurörile oli olnud soodus, ent Villefort oli nii sageli kuulnud öeldavat otsekui sügavat poliitilist tarkust, et tuleb umbusaldada esimest tunnet, eriti kui see on hea, ja Villefort rakendas nüüd seda maksiimi ka oma mulje kohta, võtmata arvesse, kui suur vahe on neil kahel sõnal.

Nii lämmatas ta endas head tunded, mis ähvardasid südant vallutada ja sealt vaimu ründama hakata, manas peegli ees näole oma tähtsate päevade ilme ning istus sünge ja ähvardava näoga kirjutuslaua taha.

Hetk hiljem tuli sisse Dantès.

Noormees oli ikka veel näost kahvatu, aga rahulik ja naeratas. Ta kummardas kohtunikule sundimatu viisakusega, siis otsis silmadega tooli, just nagu oleks ta reeder Morreli võõrastetoas.

Alles siis märkas ta Villefort’i tuhmi pilku, mis on nii iseloomulik kohtumaja inimestele, kes ei taha, et nende mõtteid loetaks, ja mis selletõttu tuletab meelde mattklaasi. See pilk ütles talle, et ta on kohtu, selle süngete kommetega nähtuse ees.

“Kes te olete ja kuidas on teie nimi?” küsis Villefort, lehitsedes märkmeid, mis politseinik oli talle sisse astudes andnud ja mis viimase tunni jooksul olid mahukaks paisunud — sedavõrd kähku klammerdub nuhkimisalane korruptsioon õnnetule külge, keda nimetatakse süüalusteks.

“Minu nimi on Edmond Dantès,” vastas noormees selge ja kõlava häälega. “Ma töötan tüürimehena kaubalaeval “Pharaon”, mis kuulub firmale “Morrel ja Poeg”.”

“Teie vanus?” jätkas Villefort.

“Üheksateist aastat,” vastas Dantès.

“Mida te tegite sel hetkel, kui teid arreteeriti?”

“Olin parajasti oma kihluspeol, härra,” ütles Dantès, kelle hääl pisut värises, mõeldes ahastamapanevale kontrastile rõõmsale peohetkede ja praegu toimuva sünge stseeni vahel, härra de Villefort’i sünge ilme ja Mercédèsi rõõmust särava näo vahel.

“Olite oma kihluspeol?” küsis abiprokurör tahtmatult võpatades.

“Jah, härra, ma kavatsen abielluda neiuga, keda ma armastan juba kolm aastat.”

Ehkki Villefort oli üldiselt tuim, rabas teda see kokkusattumus, ja oma õnne keskelt ära kistud Dantèsi värisev hääl äratas ta hinge põhjas kerget sümpaatiat. Ka tema abiellus, ka tema oli õnnelik, ja tema õnne tuldi häirima, et ta aitaks kaasa ühe inimese rõõmu hävitamisele, kes nagu temagi pidi just õnnelikuks saama.

“See filosoofiline kõrvutamine mõjub efektselt, kui ma härra de Saint-Mérani salongi tagasi jõuan.” arutles Villefort endamisi, ja sellal kui Dantès uusi küsimusi ootas, hakkas ta juba mõttes kokku seadma vastandlikke väiteid, mille abil oraatorid oma lauseid koostavad, et nendega aplausi püüda, ja mis teinekord panevad tõelisesse kõneosavusse uskuma.

Kui tema väike speech^[10] oli vaimus kokku seatud, naeratas Villefort selle efektile mõeldes ja Dantèsi poole pöördudes ütles:

“Jätkake, härra.”

“Mida ma pean jätkama?”

“Selgitage õigusemõistmisele.”

“Õigusemõistmine öelgu mulle, mille kohta ta selgitust soovib, ja ma ütlen kõik, mida ma tean. Ainult et,” lisas ta omakorda naeratades, “ma pean ütlema, et ega ma suurt ei tea.”

“Kas te teenisite usurpaatori all?”

“Mind pidi just mereväkke võetama, kui ta troonilt tõugati.”

“Mulle räägiti, et teil olevat äärmuslikud poliitilised vaated,” ütles Villefort, kellele polnud sellest sõnagi mainitud, aga kes meelsasti esitas selle küsimuse süüdistuse vormis.

“Minu poliitilised vaated, härra! Jumal paraku! Peaaegu häbi öelda, aga mul ei ole kunagi olnud seda, mida nimetatakse veendumuseks. Olen vaevalt üheksateistkümneaastane, nagu mul oli au teile öelda; ma ei tea mitte midagi, ma ei ole määratud ühtegi osa etendama. See vähene, mis ma olen ja mis minust saab, kui mulle antakse koht, mida ma ihaldan, selle eest olen tänu võlgu härra Morrelile. Kõik minu seisukohad, ma ei ütleks, et poliitilised, vaid isiklikku laadi seisukohad piirduvad kolme tundmusega: ma armastan oma isa, austan härra Morreli ja jumaldan Mercédèsi. See on kõik, härra, mis mul on öelda; näete isegi, et õigusemõistmisele pakub see vähe huvi.”

Dantèsi rääkimise ajal vaatas Villefort vahialuse heasüdamlikku, avalat nägu ja talle meenusid Renée sõnad, kes vangi küll ei tundnud, aga oli palunud tema vastu heatahtlik olla. Abiprokurör oli juba harjunud kuritegude ja kurjategijatega ja iga Dantèsi sõna tõestas tema süütust. Tõepoolest, see noormees, võiks öelda, et peaaegu laps alles, oli lihtne, loomulik, ta rääkis südamest tuleva kõneosavusega, mida kunagi ei saavutata, kui seda püütakse otsida, ja suhtus kõigisse sõbralikult, sest ta oli õnnelik, sest õnn teeb koguni halvad heaks, ja isegi oma kohtunikusse suhtus ta lahke armastusväärsusega, millest ta süda üle kees. Edmond’i pilkudest, häälest, žestidest, vastupidiselt Villefort’i rangele ja karmile hoiakule, võis välja lugeda vaid sõbralikkust ja lahkust ülekuulaja vastu.

“Tont võtaks,” mõtles Villefort, “ta on tõesti kena poiss ja loodetavasti ei nõua mult erilist vaeva olla Renée meele järele, täites esimese soovi, mille ta mulle esitas: tasuks saan ma kena käepigistuse kõigi silme all ja armsa suudluse nurga taga.”

Villefort’i nägu lõi selle meeldiva lootuse peale särama; ja kui ta siis nagu oma mõtete jätkuks Dantèsi poole vaatas, siis kohtumehe kogu ilmemängu jälginud Dantès naeratas talle vastu nagu tema oma mõte.

“Kas te teate endal olevat vaenlasi?” küsis Villefort.

“Minul vaenlasi?” imestas Dantès. “Õnneks olen ma liiga tähtsusetu, et minu positsioon neid tekitada oleks võinud. Mis minu iseloomu puutub, siis olen võib-olla pisut äge, aga olen end alluvate suhtes alati ohjeldada püüdnud. Kümmekond madrust töötab minu käe all, küsige nendelt, härra, ja nad ütlevad teile, et ma neile meeldin ja et nad austavad mind, mitte nagu isa, selleks olen ma liiga noor, vaid kui vanemat venda.”

“Kui teil vaenlasi ei ole, siis võib-olla on keegi teie peale kade: teid nimetatakse üheksateistkümneaastaselt kapteniks, mis on teie seisuses kõrge koht, te abiellute ilusa naisega, kes teid armastab, mis on harukordne õnn kõigis seisustes maa peal. Need kaks saatuse kingitud eelist võivad olla kadedust äratanud.”

“Jaa, teil on õigus. Teie tunnete inimesi paremini kui mina, see on mõeldav. Aga kui need kadedad peaksid olema minu sõprade seast, siis pean tunnistama, et ma ei taha teada, kes nad on, et ma ei tarvitseks neid vihata.”

“Eksite, härra. Ringi tuleb vaadata alati võimalikult selge pilguga. Te paistate olevat väga tubli noormees, ma kaldun kõrvale tavalistest kohtureeglitest ja püüan teid aidata selgusele jõuda. Ma näitan teile kaebust, mis teid minu juurde tõi. Siin on süüdistav paber, kas te tunnete seda käekirja?”

Villefort tõmbas kirja taskust ja ulatas Dantèsile. Dantès vaatas ja luges. Ta laup tõmbus süngeks ja ta ütles:

“Ei, ma ei tunne seda käekirja; see on moonutatud, aga sellegipoolest üsna ladus. Igatahes on selle kirjutanud osav käsi. Mul on tõesti hästi läinud,” ütles ta Villefort’ile tänulikult otsa vaadates, “et mul on tegemist teiesuguse mehega, sest inimene, kes minu peale kade on, on tõeline vaenlane.”

Vihast, mis noormehe silmis neid sõnu lausudes välgatas, võis Villefort aimata varjatud raevukat energiat pealtnäha maheda koore all.

“Ja nüüd,” ütles abiprokurör, “vastake mulle avameelselt, mitte nagu vahialune kohtunikule, vaid nagu keerulisse olukorda sattunud mees vastab mehele, kes tema saatuse vastu huvi tunneb: mis selles anonüümses kaebuses vastab tõele?”

Ja Villefort viskas vastikustundega lauale kirja, mille Dantès oli talle tagasi andnud.

“Kõik ja mitte midagi, härra,” vastas Dantès, “ma räägin teile puhast tõtt, vannun seda oma meremeheau nimel, armastuse nimel Mercédèsi vastu, oma isa elu nimel.”

“Rääkige, härra,” lausus Villefort valjusti.

Ja endamisi lisas:

“Kui Renée mind näeks, oleks ta minuga arvatavasti rahul ja ei nimetaks mind enam peade maharaiujaks.”

“Kui me Napolist lahkusime, jäi kapten Leclère ajupõletikku; laeval meil arsti ei olnud, aga tema ei tahtnud üheski rannikuasulas peatust teha, vaid võimalikult kiiresti Elba saarele jõuda; ta olukord halvenes sedavõrd, et kolmanda päeva õhtupoolikul, tundes, et surm on ligi, kutsus ta mind enda juurde.

“Armas Dantès,” ütles ta mulle, “vanduge mulle oma au nimel, et teete seda, mida ma teil käsin teha. Asi on äärmiselt tähtis.”

“Ma vannun teile, kapten,” vastasin ma talle.

“Pärast minu surma peate teie kui tüürimees laeva juhtimise üle võtma, te võtate selle üle ja sõidate Elba saarele, lähete maale Portoferraios, seal lähete suurmarssali juurde ja annate talle üle selle kirja: võib-olla antakse teile mingi kiri vastu ja kästakse mingi ülesanne täita. Ülesande, mille mina pidin täitma, täidate teie, Dantès, minu asemel, ja kogu au selle eest kuulub teile.”

“Ma teen seda, kapten, aga võib-olla ei pääse suurmarssali juurde sugugi nii kergesti, kui teie arvate.”

“Siin on sõrmus, saatke see temale,” ütles kapten, “see kõrvaldab teil kõik takistused teelt.”

Ja nende sõnade peale andis ta mulle sõrmuse.

Oli viimane aeg: kahe tunni pärast hakkas ta sonima ja järgmisel päeval ta suri.”

“Ja mida teie siis tegite?”

“Seda, mida pidin tegema, härra, mida igaüks minu asemel oleks teinud. Surija palve on igal juhul püha, meremeeste juures on pealegi ülemuse palve käsk, mida tuleb täita. Võtsin kursi Elba saarele, kuhu jõudsin järgmisel päeval. Ma käskisin kõigil laevale jääda ja läksin üksi maale. Nagu ma olin ette arvanud, ei tahetud mind niisama lihtsalt suurmarssali juurde lasta. Siis saatsin talle sõrmuse, mis pidi olema leppemärgi eest, ja kõik uksed avanesid mu ees. Ta võttis mind vastu, päris õnnetu Leclère’i viimaste tundide üle, ja nagu kapten oli arvanud, andiski suurmarssal mulle kirja, mille pidin isiklikult Pariisi viima. Lubasin seda teha, sest sellega täitsin oma kapteni viimset tahet. Siis tulin ma Marseille’s maale, ajasin kõik laevaasjad kiiresti korda ja ruttasin oma pruudi juurde, kes oli minu meelest veel kaunim ja kütkestavam kui varemalt. Tänu härra Morrelile saime kõik kirikuasjad kähku joonde; ja lõpuks, nagu ma teile juba ütlesin, pidasime parajasti kihluspidu, tunni aja pärast pidin ma abielluma ja homme kavatsesin sõita Pariisi, kui mind selle kaebekirja peale, mida teie näite niisama põlastavat kui mina, kinni võeti.”

“Jajaa,” pomises Villefort, “kõik see paistab olevat tõsi, ja kui te olete süüdi, siis ainult mõtlematusest; ja sedagi mõtlematust õigustab teie kapteni käsk. Andke see kiri, mille te Elba saarel saite, meie kätte, andke mulle ausõna, et te esimese nõudmise peale kohale ilmute ja minge tagasi oma sõprade juurde.”

“Ma olen siis vaba, härra!” hüüdis Dantès suurest rõõmust.

“Jah, andke mulle ainult see kiri”

“See peab olema teie ees, härra. Ta võeti mult ära koos teiste paberitega, mõne neist tunnen ma ära selles pakis.”

“Oodake,” ütles abiprokurör Dantèsile, kes võttis oma kindad ja kübara, “oodake, kellele see oli adresseeritud?”

“Härra Noirtier’le, Coq-Héroni tänavas Pariisis.”

Isegi välk poleks suutnud Villefort’i nii kiiresti ja ootamatult tabada. Ta vajus tagasi toolile, kust oli pooliti tõusnud, et haarata Dantèsilt äravõetud paberite pakki, lappas need kiiruga läbi ja tõmbas nende keskelt välja saatusliku kirja, mida jõllitas hirmsas kohkumuses.

“Härra Noirtier, Coq-Héroni tänav 13,” pomises ta üha enam kahvatades.

“Jah, härra,” vastas Dantès imestunult. “Kas te tunnete teda?”

“Ei,” vastas Villefort ägedalt. “Kuninga ustav teener ei tunne vandenõu sepitsejaid. “

“Kas tegemist on siis vandenõuga?” küsis Dantès, keda valdas nüüd, kus ta ennast juba vabaks pidas, veel suurem hirm kui enne.

“Igatahes, härra, ma juba ütlesin teile, et minul ei olnud aimugi läkituse sisust.”

“Jah,” ütles Villefort sünge häälega, “aga te teate inimese nime, kellele see oli adresseeritud.”

“Et mul oli käsk see isiklikult üle anda, pidin ma muidugi ta nime teadma.”

“Kas te pole seda kirja kellelegi näidanud?” küsis Villefort, kes kirja lugedes üha kahvatumaks läks.

“Mitte kellelegi, härra, minu ausõna selle peale!”

“Keegi ei tea, et te tõite Elba saarelt kirja, mis oli adresseeritud härra Noirtier’le?”

“Mitte keegi peale selle, kes ta mulle andis.”

“Sedagi on palju, liiga palju!” pomises Villefort.

Villefort’i laup tõmbus seda enam pilve, mida lähemale ta lugemisega kirja lõpule jõudis. Ta kahvatud huuled, värisevad käed, silmis hõõguv pilk äratasid Dantèsi mõttes piinavat kartust.

Lõpetanud lugemise, laskis Villefort pea käte vahele langeda ja oli natuke aega masendunult vait.

“Oo mu jumal! Mis on, härra?” küsis Dantès arglikult.

Villefort ei vastanud. Aga mõne aja pärast tõstis ta oma kahvatu ja krampis näo ning luges kirja veel kord läbi.

“Te ütlete siis, et teie selle kirja sisu ei tea?” küsis Villefort.

“Ma kordan seda, minu ausõna selle peale, härra,” vastas Dantès. “Ma ei tea seda. Aga mu jumal, mis teil ometi on? Kas teil on halb? Soovite, et ma helistan, kutsun kedagi?”

“Ei, härra,” ütles Villefort ja tõusis järsku püsti, “ärge liigutage, ärge ütelge ühtegi sõna, siin annan korraldusi mina ja mitte teie.”

“Härra,” ütles Dantès puudutatult, “ma tahtsin teid vaid abistada, see oli kõik.”

“Ma ei vaja midagi; see oli mööduv nõrkushoog: teie tegelge oma asjadega ja mitte minuga, vastake.”

Dantès ootas ülekuulamist, mida see käsk sisse juhatas, aga asjatult: Villefort vajus tagasi tugitooli, tõmbas jäise käega üle higist nõretava lauba ja asus kolmandat korda kirja lugema

“Oo, kui ta teab, mis on selles kirjas,” pomises ta, “kui ta saab kunagi teada, et Noirtier on Villefort’i isa, olen ma kadunud, päästmatult kadunud!”

Aeg-ajalt vaatas ta Edmond’i poole, otsekui püüaks pilguga purustada nähtamatut barjääri, mis suleb südamesse saladused, mida suu välja ei ütle.

“Oh, enam pole kahtlust!” hüüatas ta äkki.

“Aga taeva nimel, härra!” hüüdis õnnetu noormees. “Kui te kahtlete minus, kui te kahtlustate mind, küsige mult, ma olen valmis teile vastama.”

Villefort püüdis ennast kokku võtta ja ütles toonil, mida püüdis näidata kindlana:

“Härra, teie ülekuulamise tulemusena lasuvad teil väga rasked süüdistused, ja ei ole minu võimuses, nagu ma algul lootsin, teid otsekohe vabaks lasta. Enne niisuguse otsuse tegemist pean ma nõu pidama kohtu-uurijaga. Aga te nägite, kuidas ma teisse suhtusin.”

“Jaa, jaa, härra!” hüüatas Dantès. “Ma tänan teid, sest te suhtusite minusse kui sõber ja mitte kui kohtunik.”

“Niisiis, härra, ma hoian teid veel mõnda aega vahi all, nii vähe aega kui võimalik: peamine süütõend teie vastu on see kiri, ja vaadake...”

Villefort astus kamina juurde, viskas kirja tulle ja seisis seal, kuni see oli tuhaks põlenud.

“Näete, ma hävitasin selle,” sõnas ta.

“Oo härra,” hüüdis Dantès, “te olete enam kui õigusemõistja, te olete headus ise!”

“Kuulake nüüd,” jätkas Villefort, “niisuguse teo peale, te ju mõistate, et võite mind usaldada, kas pole nii?”

“Oo härra! Käskige ja ma täidan teie käsud.”

“Ei,” ütles Villefort noormehe juurde astudes, “ei, ma ei taha teile käske anda; saate isegi aru, need on soovitused.”

“Ütelge, ja ma suhtun neisse nagu käskudesse. “

“Kuni õhtuni hoian ma teid siin, kohtumajas; võib-olla tuleb teid veel keegi peale minu üle kuulama; rääkige sedasama, mida te mulle ütlesite, aga sellest kirjast ärge lausuge sõnagi.”

“Luban teile seda, härra.”

Nüüd paistis Villefort olevat paluja osas ja vang rahustas kohtunikku.

“Te mõistate,” ütles ta, heites pilgu leekide kohal lendlevale tuhale, mis oli säilitanud paberi kuju, “nüüd on see kiri hävitatud, ainult teie ja mina teame, et ta olemas on olnud; keegi teile seda esitada ei saa: eitage selle olemasolu, kui teile sellest räägitakse, eitage julgelt ja te olete päästetud.”

“Ma eitan, härra, võite olla rahulik, “ ütles Dantès.

“Siis on hästi,” sõnas Villefort ja sirutas käe kellanööri poole.

Aga enne helistamist küsis ta veel:

“See oli ainus kiri, mis teil oli?”

“Ainus.”

“Vanduge.”

Dantès sirutas käe välja

“Ma vannun,” ütles ta.

Villefort helistas.

Politseikomissar tuli sisse.

Villefort astus korravalvuri juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Komissar noogutas vastuseks.

“Minge temaga kaasa,” ütles Villefort Dantèsile.

Dantès kummardas, heitis Villefort’ile viimase tänupilgu ja läks välja.

Vaevalt oli uks tema järel sulgunud, kui Villefort’i jõud üles ütles ja ta langes peaaegu minestanult tugitooli.

Hetke pärast ta pomises:

“Oo mu jumal! Millest küll sõltub inimese elu ja õnn!... Kui kuninglik prokurör oleks Marseille’s olnud, kui minu asemel oleks siia kutsutud kohtu-uurija, oleksin kadunud. See paber, see neetud paber oleks mu põrmu paisanud. Oo isa, isa, kas sa pead alati olema takistuseks minu õnne teel siin ilmas, kas ma pean igavesti sinu minevikuga võitlema!”

Äkki näis talle ootamatu mõte pähe tulevat ja ta nägu lõi särama, kramplikult kokkupigistatud suu tõmbus naerule, hajali pilk muutus kindlaks ja näis olevat mingil mõttel pidama jäänud.

“Jah, just nii!” ütles ta. “See kiri, mis pidi mind hukatusse saatma, toob mulle võib-olla õnne. Nüüd, Villefort, tööle!”

Ja teinud kindlaks, et vahialune polnud enam eestoas, lahkus kuninglik abiprokurör omakorda ja tõttas kiirel sammul pruudi kodu poole.