Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 16

Härra Noirtier, sest tõepoolest tema ise oli sisse tulnud, jälgis teenrit, kuni see oli ukse enda taga sulgenud; kartes siis ilmselt et too jääb eestuppa kuulatama, tegi Noirtier ukse tema selja taga lahti: ettevaatus polnud tarbetu, kiirus, millega isand Germain eemaldus, näitas, et ta polnud vaba patust, mis on hukatust toonud paljudele meie esivanematele. Noirtier võttis ise vaevaks sulgeda eestoa ukse, läks ja pani kinni magamistoa ukse, lükkas riivid ette, ja alles siis tuli ning sirutas käe Villefort’ile, kes oli tema tegutsemist jälginud üllatusega, millest ta ikka veel toibuda ei suutnud.

“Oh mu kallis Gérard,” ütles Noirtier noormehele naeratusega, mille mõtet oli raske ära aimata, “kas sa tead ka, et sa ei paista eriti vaimustatud olevat minu nägemisest?”

“Siiski, isa, ma olen vaimustatud,” ütles Villefort. “Aga teie külaskäik on mulle nii ootamatu ja see on mind pisut segadusse viinud.”

“Aga kallis sõber,” ütles Noirtier ja istus, “paistab, et mina võin sedasama öelda. Kuidas sellest aru saada, te teatate mulle, et teie kihluspidu on 28. veebruaril Marseille’s ja juba 3. märtsil olete Pariisis?”

“Et ma siin olen,” ütles Gérard isa juurde astudes, “selle üle ei peaks teie kurtma, sest ma tulin siia teie pärast, võib olla, et see reis päästab teid.”

“Kas tõesti?” ütles Noirtier ja seadis ennast tugitoolis mõnusamalt istuma. “Kas tõesti? Rääkige mulle sellest lähemalt, härra kohtuametnik, see peaks olema väga põnev.”

“Isa, kas te olete midagi kuulnud ühest teatavast bonapartistide klubist, mis käib koos Saint-Jacques’i tänavas?”

“Number 53? Jaa, ma olen selle asepresident.”

“Isa, teie külmaverelisus ajab mulle kananaha ihule.”

“Mis parata, mu armas! Kui montanjaarid on su põlu alla pannud, kui sa oled Pariisist lahkunud heinakärus, kui Bordeaux’ nõmmedel on sind taga ajanud Robespierre’i jäliluskoerad, sunnib see sind nii mõnegi asjaga harjuma. Räägi edasi. Mis selles Saint­Jacques’i tänava klubis siis juhtus?”

“Juhtus see, et sinna lasti tulla kindral Quesnelil ja et kindral Quesnel, kes lahkus õhtul kella üheksa ajal oma kodunt, leiti ülejärgmisel päeval Seine’ist.”

“Kes jutustas teile selle ilusa loo?”

“Kuningas isiklikult.”

“Ah nii. Vastutasuks selle loo eest on mul teile ka üks lugu rääkida.”

“Isa, ma arvatavasti tean, mida te tahate mulle öelda.”

“Ah! Te juba teate Tema Majesteet keisri maabumisest?”

“Vaikige, isa, ma palun teid, esiteks teie enda pärast ja ka minu pärast. Jah, ma teadsin seda ja teadsin seda veel enne teid, sest ma olen kolm päeva kihutanud Marseille’st Pariisi hirmsas raevus selle üle, et ma ei suutnud saata endast kakssada ljööd ettepoole mõtet, mis mu peas põles.”

“Kolm päeva tagasi! Olete hull? Kolm päeva tagasi ei olnud keiser maabunud.”

“See pole oluline, sain sellest plaanist teada.”

“Mil viisil?”

“Kirjast, mis oli saadetud Elba saarelt teile.”

“Minule?”

“Teile ja mille mina leidsin saadiku rahataskust. Isa, kui see kiri oleks kellegi teise kätte sattunud, oleksite praegusel hetkel võib-olla juba maha lastud.”

Noirtier pahvatas naerma.

“Ohoo!” ütles ta. “Paistab, et Restauratsioon on keisririigilt õppinud kiiret asjaajamist... Maha lastud! Oh mu armas, on teil aga rutt! Kus on see kiri? Ma tunnen teid liiga hästi ja ei tarvitse karta, et olete selle kuskile vedelema jätnud.”

“Põletasin selle ära, kartusest, et sellest võiks kas või üksainus tükike alles jääda. See kiri tähendas teile surmanuhtlust.”

“Ja teile karjääri lõppu.” ütles Noirtier külmalt. “Jah, ma mõistan seda. Aga minul pole midagi karta. sest teie kaitsete mind.”

“Teen veel enam, ma päästan teid.”

“Pagana pihta, asi läheb dramaatiliseks, selgitage lähemalt.”

“Härra, ma tulen tagasi selle Saint-Jacques’i tänava loo juurde.”

“See klubi paistab politseihärradel kõvasti südame peal olevat. Miks nad paremini ei otsinud? Nad oleksid selle üles leidnud...

“Nad ei ole leidnud, aga nad on jälil.”

“See on püha sõna, ma tean. Kui politsei ei tule toime, siis ta ütleb, et on jälil, ja valitsus ootab rahulikult selle päevani, mil politsei tuleb, kõrvad longus, ütlema, et jäljed on kaotatud.”

“Jah, aga on leitud üks laip. Kindral Quesnel tapeti. Maailma kõikides riikides nimetatakse seda mõrvaks.”

“Mõrvaks, ütlete teie? Aga miski ei tõesta, et kindral langes mõrva ohvriks. Seine’ist leitakse iga päev inimesi, kes on sinna hüpanud meeleheitest, kes on seal uppunud, sest ei osanud ujuda.”

“Isa, te teate väga hästi, et kindral ei uputanud ennast meeleheitest ja et jaanuarikuus ei lähe ükski inimene Seine’i ujuma. Ei, ei, ärge petke ennast, see surm on kindlalt kvalifitseeritud mõrvaks.”

“Ja kes on seda teinud?”

“Kuningas isiklikult.”

“Kuningas! Arvasin, et ta on küllalt filosoof ja mõistab, et poliitikas ei ole mõrva. Poliitikas, mu armas, te teate seda niisama hästi kui mina, ei ole inimesi, on vaid ideed, ei ole tundeid, on vaid huvid, poliitikas ei tapeta inimest, vaid kõrvaldatakse lihtsalt takistus. Kas te soovite teada, kuidas kõik juhtus? Olgu, mina ütlen teile seda. Me arvasime, et võime kindral Quesneli peale kindlad olla, Elba saarelt soovitati teda meile. Üks meist läheb tema juurde, kutsub ta Saint-Jacques’i tänavasse koosolekule, kus ta leiab sõbrad eest. Ta tuleb sinna ja seal räägitakse talle üksikasjalikult kogu plaanist — lahkumisest Elba saarelt, kavatsetud maabumisest. Ja siis, kui ta on kõik kuulnud, kõigest aru saanud, kui talle pole enam midagi teatada, siis ütleb tema, et ta on rojalist. Kõik vaatavad üksteisele otsa, teda sunnitakse vannet andma, ta teeb seda, aga nii vastu tahtmist, et säärane vandumine tähendas tõesti jumala viha enda peale tõmbamist. Sellegipoolest lasti kindralil vabalt minna, täiesti vabalt. Koju ta ei jõudnud, mis parata, mu armas? Meie juurest läks ta minema, küllap ta lihtsalt eksis teelt! Mõrv! Te üllatate mind tõepoolest, Villefort, teie, kuninglik abiprokurör, ehitate üles süüdistuse nii armetutele süütõenditele. Kas minul on iial pähe tulnud öelda teile, kui teie oma rojalisti ametit peate ja ühel meie mõttekaaslasel lasete pea maha raiuda: “Mu poeg, te saatsite korda mõrva!” Ei, ma ütleksin: “Väga kena, härra, te võitlesite ja võitsite. Homme revanšeerime meie.””

“Aga isa, olge ettevaatlik, revanš tuleb kohutav, kui meie seda teeme.”

“Ma ei mõsta teid.”

“Te arvestate usurpaatori tagasitulekuga.”

“Ma tunnistan seda.”

“Te eksite, isa, ta ei saa liikuda kümmet ljöödki Prantsusmaal, teda jälitatakse, aetakse taga, ta püütakse kinni nagu metsloom.”

“Kallis sõber, keiser on praegusel hetkel teel Grenoble’isse. 10. või 12. on ta Lyonis ja 20. või 25. Pariisis.”

“Rahvas tõuseb üles...”

“Et minna talle avakäsi vastu.”

“Tal on vaid käputäis mehi ja tema vastu saadetakse terved armeed.”

“Kes eskordivad ta pealinna. Kallis Gérard, te olete tõesti alles laps. Te kujutlete, et olete hästi informeeritud, sest mingi telegraaf ütleb teile kolm päeva pärast maabumist: “Usurpaator on maabunud Cannes’is paarikümne mehega. Teda jälitatakse.” Aga kus ta on? Mida ta teeb? Sellest ei tea te midagi. Teda jälitatakse, see on kõik, mida te teate. Ja nii teda jälitataksegi Pariisini välja, ilma et lastaks ühtegi pauku.”

“Grenoble ja Lyon on ustavad linnad ja saavad talle ülesaamatuks tõkkeks.”

“Grenoble avab talle vaimustusega oma väravad, kogu Lyon läheb talle avakäsi vastu. Uskuge mind, me oleme niisama hästi informeeritud kui teie, meie politsei on teie omaga võrdväärne. Kas soovite tõendit selle kohta? Teie tahtsite minu eest oma reisi varjata ja ometigi sain ma teie saabumisest teada pool tundi pärast seda, kui te linnaväravast olite sisse sõitnud. Te andsite oma aadressi ainult postipoisile, aga mina tean teie aadressi, mida tõestab see, et ma jõuan teie juurde täpselt sel hetkel, kui te kavatsete lauda istuda. Helistage nüüd ja laske panna veel üks kate, me sööme koos.”

“Te paistate olevat tõesti hästi informeeritud,” sõnas Villefort, vaadates jahmunult isale otsa.

“Taevake! Asi on ju nii lihtne. Teil, kelle käes on võim, ei ole teisi vahendeid peale raha. Meil, kes me ootame, on vahendid, mida annab ustavus.”

“Ustavus?” naeris Villefort.

“Jah, ustavus. Nõndaviisi nimetatakse viisakate sõnadega auahnust, mis loodab.”

Ja Villefort’i isa sirutas ise käe kellanööri poole, et kutsuda teenrit, keda poeg polnud kutsunud.

Villefort haaras tal käsivarrest kinni.

“Oodake, isa,” ütles noormees, “veel paar sõna.”

“Rääkige.”

“Olgu kuningriiklik politsei nii vilets kui tahes, ühte kohutavat asja teab ta siiski.”

“Nimelt?”

“Selle mehe isikukirjeldust, kes sel hommikul, kui Quesnel kaduma jäi, tema juures käis.”

“Ah see tubli politsei teab seda! Kuidas see isikukirjeldus siis kõlab?”

“Tõmmu jumega, juuksed, põskhabe ja silmad mustad, sinine kurguni nööbitud redingot, Auleegioni ohvitseri rosett nööpaugus, laiaääreline kübar ja rookepp.”

“Ta tõesti teab seda?” ütles Noirtier. “Ja miks ta pole seda meest siis kinni võtnud?”

“Sest et ta kaotas mehe silmist eile või üleeile Coq-Héroni tänava nurgal.”

“Ma ju ütlesin teile, et teie politsei on loll.”

“Jah, aga ta võib selle mehe iga hetk üles leida.”

“Muidugi võib,,” ütles Noirtier, vaadates muretult ringi, “ainult sel juhul, kui seda meest pole hoiatatud, aga teda on hoiatatud, ja mees võtab endale teise näo ja riietuse,” lisas ta naeratades.

Nende sõnade peale tõusis Noirtier püsti, võttis ära redingoti ja kaelasideme, astus laua juurde, kuhu olid valmis pandud kõik tualett-tarbed poja nessessäärist, haaras habemenoa, seebitas näo sisse ja ajas absoluutselt kindla käega maha kompromiteeriva põskhabeme, selle politseile nii tähtsa tundemärgi.

Villefort jälgis teda kohkumusega, milles ei puudunud omajagu imetlust.

Kui põskhabe oli aetud, kammis Noirtier oma juuksed teisiti, asendas musta kaelasideme kirjuga, mis lebas ühe avatud kohvri peal, pani oma kaherealise sinise redingoti asemel selga Villefort’i pruuni ja üherealiste, proovis peegli ees pähe noormehe rulläärtega kübarat, näis oleval rahul sellega, kuidas see talle sobis, ja jättes oma rookepi kaminanurka, kuhu ta selle pannud oli, vibutas oma jõulises käes vilinal nõtket bambuskeppi, millega elegantne abiprokurör andis oma kõnnakule sundimatuse, mis oli üks tema peamisi väärtusi.

“Näed sa!” ütles ta, pöördudes jahmunud poja poole, kelle silme all see omamoodi metamorfoos oli toimunud. “Arvad sa, et sinu politsei mu nüüd ära tunneb?”

“Ei, isa,” kogeles Villefort. “Ma vähemasti loodan seda.”

“Ja nüüd, mu kallis Gérard,” jätkas Noirtier, “jään ma lootma sinu ettevaatlikkusele, sa lased kaduda kõigil asjadel, mis ma sinu juurde hoiule jätan.”

“Oh isa, olge mureta,” ütles Villefort.

“Mnjaa! Nüüd ma usun, et sul on õigus, võib olla, et sa tõesti päästsid mu elu. Aga ole rahulik, varsti teen selle sulle tagasi.”

Villefort vangutas pead.

“Sa ei usu?”

“Loodan, et te eksite.”

“Kas sa näed veel kuningat?”

“Võib-olla.”

“Tahad sa tema silmis prohvet olla?”

“Prohvetitele, kes halba ette kuulutavad, ei vaadata õukonnas hea pilguga, isa.”

“Jah, aga varem või hiljem tunnistatakse, et neil oli õigus. Ja oletagem, et tuleb teine restauratsioon, siis peetakse sind suureks meheks.”

“Mida ma pean kuningale ütlema?”

“Ütle talle seda: “Sire, teid on petetud Prantsusmaa olukorra kohta, linnade meeleolu kohta, armee vaimu kohta. Mees, keda teie nimetate Pariisis Korsika Inimsööjaks, keda veel Nevers’is nimetatakse usurpaatoriks, on Lyonis juba Bonaparte ja Grenoble’is keiser. Te arvate, et teda jälitatakse, aetakse taga, et ta põgeneb. Ta liigub edasi kiirelt nagu kotkas, mille ta meile tagasi toob. Sõdurid, kes teie arvates on poolnäljas, väsimusest kurnatud, valmis deserteerima, paljunevad nagu lumekübemed veereva lumepalli ümber. Sire, lahkuge, jätke Prantsusmaa tema tõelisele isandale, sellele, kes teda ei ostnud, vaid võitis, lahkuge, Sire, mitte sellepärast, et teid mingi oht ähvardaks, teie vastane on küllalt tugev, et armu anda, vaid sellepärast, et ühele Püha Louis’ järeltulijale oleks alandav võlgneda oma elu Arcole, Marengo ja Austerlitzi võitjale.” Ütle talle seda, Gérard, või parem lahku, ära ütle talle midagi. Varja oma reisi, ära kiitle sellega, mida tulid tegema ja mida tegid Pariisis. Võta posthobused, ja kui sa siia tulid tuhatnelja kihutades, siis tagasi lausa lenda, mine Marseille’sse tagasi öösel, astu oma majja köögiukse kaudu, jää sinna ja püsi seal — ole vagur, alandlik, hoia ennast varjul, ära kedagi ründa, sest sel korral, ma vannun sulle, tegutseme me kui tugevad inimsed, kes tunnevad oma vaenlasi. Minge, mu poeg, minge, mu kallis Gérard, ja kui teie täidate neid isalikke käske, või kui see teile paremini meeldib, suhtute aupaklikult sõbra nõuannetesse, siis me jätame teid teie ametipostile. Siis oleks teil võimalus,” lisas Noirtier naeratades, “päästa mind veel üks kord, kui poliitika vaekauss teid ühel päeval üles tõstab ja mind alla laseb. Hüvasti, mu kallis Gérard, oma järgmise reisi ajal peatuge minu juures.”

Nende sõnade peale lahkus Noirtier südamerahuga, mis ei olnud teda hetkekski maha jätnud selle keerulise jutuajamise vältel.

Kahvatu ja erutatud Villefort ruttas akna juurde, piilus kardinate vahelt välja ja nägi, kuidas isa rahuliku ja kindla sammuga läks mööda paarist kahtlase välimusega mehest, kes varitsesid teeristil ja tänavanurgal ning olid seal võib-olla selleks, et arreteerida meest musta põskhabeme, sinise redingoti ja laiaäärelise kübaraga.

Villefort seisis raskelt hingates akna juures, kuni isa Bussy ristmikul silmist kadus. Siis tormas ta asjade juurde, mis isa maha oli jätnud, surus kohvri põhja musta kaelasideme ja sinise redingoti, käkerdas kokku kübara ja toppis selle kapi põhja, murdis rookepi kolmeks tükiks ja viskas tulle, pani endale reisimütsi pähe, kutsus toapoisi, keelas hävitava pilguga tuhat küsimust, mis too talle esitada tahtis, maksis hotelliarve, hüppas sõiduvalmis tõlda, sai kuulda Lyonis, et Bonaparte on jõudnud Grenoble’isse, ja teed mööda, mis oli täis ärevat saginat, jõudis Marseille’sse, vaeveldes kõigis neis piinades, mida tunneb auahne inimene, kellele esimesed auavaldused osaks on langenud.