Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 15

Nähes politseiministri ähmis nägu, lükkas Louis XVIII ägedalt eemale laua, mille taga ta istus.

“Mis teil on, härra parun?” hüüdis ta. “Te olete täiesti endast väljas: teie segadus, kõhklev olek, kas neil on mingi seos sellega, mida rääkis härra de Blacas ja mida mulle kinnitas härra de Villefort?”

Ka härra de Blacas astus kiiresti paruni juurde, ent õukondlase hirm ei lubanud tal võidutseda riigimehe enesearmastuse üle; tõepoolest, olukord oli selline, et hoopis meeldivam oli lasta ennast alandada politseiprefekti poolt kui näha teda alandatuna niisuguses küsimuses.

“Sire...” kogeles parun.

“Mis on?” küsis Louis XVIII.

Politseiminister ei suutnud ahastusest võitu saada ja langes põlvili Louis XVIII ette, kes kulmu kortsutades sammu tagasi astus.

“Kas te räägite juba!” ütles ta.

“Oo Sire, milline kohutav õnnetus! Minu olukord on õudne! Ma ei toibu sellest iial!”

“Härra,” ütles Louis XVIII, “ma käsin teil rääkida.”

“Sire, usurpaator lahkus Elba saarelt 28. veebruaril ja maabus 1. märtsil.”

“Kus?” küsis kuningas erutatult.

“Prantsusmaal, Sire, ühes väikeses sadamas Antibes’i lähedal, Juani lahes.”

“Usurpaator on maabunud Prantsusmaal, Antibes’i lähedal, Juani lahes, kakssada viiskümmend ljööd Pariisist, 1. märtsil, ja teie saate sellest teada alles täna, 3. märtsil... Oo härra, see, mida te räägite, on ilmvõimatu: kas teile on esitatud võltsitud raport või olete te hull.”

“Õnnetuseks, Sire, on see liigagi tõsi.”

Louis XVIII tegi kirjeldamatu liigutuse, milles oli nii viha kui hirmu, ja ajas ennast täiesti sirgu, nagu oleks ootamatu hoop tabanud teda ühtaegu nii südamesse kui näkku.

“Prantsusmaal!” hüüdis ta. “Usurpaator on Prantsusmaal! Kas siis seda meest ei valvatud? Aga kes teab, võib-olla oldi temaga ühe mütsi all?”

“Oo Sire,” hüüdis hertsog de Blacas. “härra Dandré ei ole niisugune mees, keda võib reetmises süüdistada. Sire, me olime kõik nagu pimedusega löödud, politseiminister lihtsalt jagas seda üldist pimedust.”

“Aga...” ütles Villefort ja jäi siis äkki vait, “oo andestust, andestust, Sire,” ütles ta kummardades, “Teie Majesteet andku mulle andeks, lasksin ennast oma innust kaasa haarata.”

“Rääkige, härra, rääkige julgelt,” ütles kuningas. “Teie üksi hoiatasite meid õnnetuse eest, aidake meil nüüd selle vastu ka abi leida.”

“Sire,” ütles Villefort, “lõunas usurpaatorit ei sallita. Mulle tundub, et kui ta kavatseb lõunasse pöörata, oleks kerge Provence’i ja Languedoci tema vastu mässule ajada.”

“Jah, kahtlemata,” ütles minister, “aga ta liigub edasi Gapi ja Sisteroni kaudu.”

“Ta liigub edasi, liigub edasi,” ütles Louis XVIII. “Ta sammub siis Pariisi peale?”

Politseiministri vaikimine võrdus täieliku ülestunnistusega.

“Aga Dauphiné, härra,” küsis kuningas Villefort’ilt, “kas te arvate, et seda võiks usurpaatori vastu üles ässitada nagu Provence’i?”

“Sire, ma pean kahetsusega avaldama Teie Majesteedile julma tõe: Dauphiné meelsus ei ole seda väärt, mis ta on Provence’is või Languedocis. Mägilased on bonapartistid, Sire.”

“Ta oli hästi informeeritud,” pomises Louis XVIII. “Kui palju tal mehi on?”

“Ma ei tea, Sire,” vastas politseiminister.

“Kuidas? Te ei tea! Te unustasile selles osas informatsiooni hankimise? See, teadagi, ei ole ju oluline,” lisas ta tapva naeratusega.

“Sire, mul oli võimatu informatsiooni hankida. Depešš teatas ainult maabumisest ja mis teed mööda usurpaator liigub.”

“Ja kuidas see depešš teieni jõudis?” küsis kuninegas.

Minister vaatas maha ja äge puna tõusis ta laubale.

“Telegraafi teel, Sire,” kogeles ta.

Louis XVIII astus sammu ettepoole ja pani käed rinnal risti, nagu oleks teinud Napoleon.

“Niisiis, ütles ta raevust kahvatades, “seitsme riigi koalitsiooniarmee paiskas selle mehe põrmu; taeva ime pani mind tagasi troonile pärast kakskümmend viis aastat kestnud eksiili; mina püüdsin selle kahekümne viie aasta jooksul uurida, välja selgitada, analüüsida selle minule tõotatud Prantsusmaa inimesi ja olukorda, ja nüüd, kus mu soovid on täitunud, nüüd see jõud, mis on minu valduses, plahvatab ja purustab minu!”

“Sire, see on saatus,” pomises minister, tajudes, et säärane koorem, mis inimesele on hävitav, ei tähenda saatusele midagi.

“Tuleb välja, et see, mida vaenlased meist rääkisid, on õige: midagi pole teada saadud, midagi teatatud? Oleks mind reedetud nagu teda, ma saaksin sellest üle. Aga olla inimeste keskel, keda ma olen kõrgetele kohtadele tõstnud, kes pidid minu üle valvama hoolikamalt kui iseenda üle, sest minu õnn on nende õnn, enne mind ei olnud nad midagi, pärast mind ei ole nad midagi, ja hukkuda nüüd võimetuse, saamatuse tõttu! Oo jaa, härra, teil on õigus, see on õnnetu saatus.”

Minister vajus küüru kohutava sajatamise all.

Härra de Blacas pühkis higist laupa, Villefort naeratas sisimas, sest tajus oma tähtsuse tõusu.

“Langeda,” jätkas Louis XVIII, kes oli silmapilguga hoomanud kuristiku sügavust, kuhu oli vajumas monarhia, “langeda ja saada oma langemisest teada telegraafi teel! Oo, parema meelega läheksin ma tapalavale nagu mu vend Louis XVI, kui et nõndaviisi astuda Tuileries’i trepist alla, naeruväärsena... Naeruväärsus, härra, te ei tea, mida see tähendab Prantsusmaal, ja ometigi peaksite seda teadma.”

“Sire, Sire!” pomises minister. “Halastage!...”

“Astuge lähemale, härra de Villefort,” jätkas kuningas, pöördudes noormehe poole, kes tagapool liikumatult seistes jälgis kõikuva kuningriigi saatuse ümber keerlevat jutuajamist, “astuge lähemale ja ütelge sellele härrale, et oli täiesti võimalik kõike seda ette teada, mida tema ei teadnud.”

“Sire, praktiliselt oli võimatu aimata plaane, mida see mees kogu maailma eest varjas.”

“Praktiliselt võimatu! Jaa, tõesti kaalukas sõna! Õnnetuseks on nii kaalukaid sõnu kui ka kaalukaid mehi, ma tunnen nende hinda. Praktiliselt võimatu ühel ministril, kellel on juhtkond, kantseleid, agendid, nuhid, spioonid ja poolteist miljonit franki salasummasid, et teada saada, mis toimub kuuekümne ljöö kaugusel Prantsusmaa rannikust! Tohoh! Aga vaadake, see härra, kelle käsutuses polnud neist vahendeist ühtegi, see härra, lihtne kohtuametnik, teab sellest rohkem kui teie kogu oma politseiga, tema oleks päästnud mu krooni, kui tal oleks olnud nagu teil õigus kasutada telegraafi.”

Politseiministri sügavalt morn pilk langes Villefort’ile, kes võitja tagasihoidlikkusega maha vaatas.

“Teie kohta ma seda ei ütle, Blacas,” jätkas Louis XVIII, “sest kuigi te midagi ei avastanud, ometi olite küllalt arukas, et oma kahtlustega mulle peale käia. Mõni teine oleks teie asemel härra de Villefort’i teadet võib-olla tähtsusetuks pidanud või arvanud, et selle taga on omakasupüüdlik auahnus.”

Kuninga sõnad vihjasid politseiministri sõnadele, mida too oli nii enesekindlalt väljendanud tund aega tagasi.

Villefort taipas kuninga mängu. Mõni teine oleks ehk lasknud ennast kiitusejoobumusest kaasa haarata, aga tema kartis politseiministrit oma surmavaenlaseks teha, kuigi ta tajus, et too oli päästmatult kadunud. Tõepoolest, minister, kes oma võimutäiuse juures polnud osanud ära aimata Napoleoni salasepitsust, võiks agooniakrampides teada saada Villefort’i saladuse; selleks tarvitses tal vaid Dantès üle kuulata. Ja nõnda ruttas ta ministrile appi, selle asemel et teda süüdistada.

“Sire,” ütles Villefort, “kiire sündmuste käik peaks Teie Majesteedile tõendama, et seda oleks võinud takistada ainult jumal tormi saates, ja seda, mida Teie Majesteet peab minu puhul sügavaks lähinägelikkuseks, oli puhtalt ja lihtsalt vaid juhus. Ustava ametnikuna kasutasin selle juhuse ära, see oli kõik. Ärge hinnake mind üle, Sire, et teil ei tuleks kunagi revideerida arvamust, mis teil minu kohta esimesel pilgul kujunes.”

Politseiminister tänas noonneest väljendusrikka pilguga ja Villefort mõistis, et kuninga tänulikkusest polnud ta kübetki kaotanud, aga lisaks oli ta saanud endale sõbra, kellele ta vajaduse korral võis loota.

“Olgu nii,” ütles kuningas. “Ja nüüd, mu härrad,” jätkas ta, pöördudes härra de Blacas’ ja politseiministri poole, “ma ei vaja teid enam, te võite lahkuda. Mis veel teha jääb, kuulub sõjaministri kompetentsi.”

“Õnneks. Sire...” ütles härra de Blacas, “me võime armee peale kindlad olla, Teie Majesteet teab, kui ustav ta on teie valitsusele kõigi esitatud raportite järgi.”

“Ärge mulle rääkige raportitest. Nüüd ma tean, hertsog, kuivõrd neid usaldada võib. Ah jaa, mis puutub raportitesse, härra parun, mida uut olete kuulnud Saint-Jacques’i tänava sündmuste kohta?”

“Saint-Jacques’i tänava sündmused?” ei suutnud Villefort hüüatust tagasi hoida, lisas siis aga kähku: “Andestust, Sire, minu ustavus Teie Majesteedile paneb mind vahetpidamata unustama mitte aupaklikkust, mida ma Teie Majesteedi vastu tunnen, see aupaklikkus on liiga tugevasti mu südamesse sööbinud, vaid etiketireegleid.”

“Pole midagi, härra,” ütles Louis XVIII. “Täna olete saanud õiguse küsida.”

“Sire,” lausus politseiminister, “tahtsin just esitada uusi andmeid, mis ma selle sündmuse kohta olin saanud, kui Teie Majesteedi tähelepanu juhtis kõrvale kohutav katastroof Juani lahes. Nüüd ei paku need faktid Teie Majesteedile enam mingit huvi.”

“Vastupidi, härra, vastupidi,” ütles Louis XVIII, “neil sündmustel näib olevat otsene seos sellega, mis meile muret teeb, ja kindral Quesneli surm viib meid võib-olla ulatusliku sisevandenõu jälile.”

Kindral Quesneli nime kuuldes Villefort võpatas.

“Sire,” jätkas politseiminister, “kõik näib viitavat sellele, et see surm ei ole enesetapu tagajärg, nagu algul arvati, vaid mõrv.

Kindral Quesnel tuli nähtavasti bonapartistide klubist ja pärast seda jäi kadunuks. Üks tundmatu mees oli hommikul tema juures käinud ja kutsunud teda kohtamisele Saint-Jacques’i tänavasse. Kahjuks kindrali teener, kes teda just sel hetkel kammis, kui tundmatu oli kabinetti juhatatud, kuulis küll, et mainiti Saint­ Jacques’i tänavat, aga majanumbrit ta tähele ei pannud.”

Mida kaugemale politseiminister kuningas Louis XVIII-le andmete esitamisega jõudis, seda enam vaheldumisi kahvatas ja punastas Villefort, kes lausa ta huulte küljes näis rippuvat.

Kuningas pöördus tema poole.

“Kas te ei ole samal arvamusel kui minagi, härra de Villefort, et kindral Quesnel, keda võis pealtnäha usurpaatori pooldajaks pidada, oli tegelikult mulle piiritult ustav ja et bonapartistid varitsesid teda ja tapsid ta.”

“See on võimalik,” vastas Villefort, “aga kas midagi lähemat teada ei ole?”

“Ollakse selle mehe jälil, kes kohtamise määras.”

“ Ollakse tema jälil? “ küsis Villefort.

“Jah, teener andis tema isikukirjelduse: see olevat umbes viiekümne kuni viiekümne kahe aastane mees, brünett, tumedate silmade ja tihedate kulmudega ning kannab vuntse. Seljas oli tal sinine redingot, nööpaugus Auleegioni ohvitseri rosett. Eile jälgiti meest, kelle isikukirjeldusele need andmed täpselt vastavad, aga tema jäljed kaotati Jussienne’i ja Coq-Héroni tänava nurgal.”

Villefort oli toolikorjust kinni haaranud, politseiministri sõnu jälgides tundis ta, kuidas tal jalad lähevad nõrgaks; aga kui ta kuulis, et tundmatu oli politseiniku kannult maha raputanud, hingas ta kergendatult.

“Te otsite selle mehe üles, härra,” ütles kuningas politseiministrile, “kõik asjaolud sunnivad mind arvama, et kindral Quesnel, kellest meil oleks praegusel hetkel palju kasu olnud, langes mõrtsuka ohvriks, ja ükskõik, oli see nüüd bonapartist või mitte, aga mina tahan, et tema tapjad saaksid rängalt karistada.”

Villefort pidi ennast kõvasti kokku võtma, et mitte reeta kabuhirmu, mida see kuninga käsk temas tekitas.

“Imelik lugu!” jätkas kuningas pahaselt. “Politsei leiab, et ta on kõik ütelnud, kui teatab: “Mõrtsukatöö on toime pandud,” ja kõik teinud, kui lisab: “Süüdlastel ollakse jälil.””

“Sire, ma loodan, et vähemalt selles küsimuses jääb Teie Majesteet rahule.”

“Hea küll, eks me näe. Ma ei pea teid enam kauem kinni, parun. Härra de Villefort, te olete pikast reisist kindlasti väsinud, minge puhkama. Te peatute kahtlemata oma isa juures?”

Villefort’il lõi silme eest mustaks.

“Ei, Sire,” vastas ta, “ma peatun “Madridi” hotellis, Tournoni tänavas.”

“Aga te nägite oma isa?”

“Sire, ma sõitsin otseteed härra hertsog de Blacas’ juurde.”

“Aga te ometi kohtute temaga?”

“Ma ei arva seda, Sire.”

“Ah õige,” ütles Louis XVIII ja naeratas, näidates, et kõik need korduvad küsimused polnud tagamõtteta esitatud, “ma unustasin, et teie suhted härra Noirtier’ga on jahedad. Selle järjekordse ohvri eest kuningriiklusele pean ma teid hüvitama.”

“Sire, headus, mida Teie Majesteet mulle osutab, on hüvitus, mis ületab minu kõige auahnemadki unistused; mul ei ole enam midagi paluda oma kuningalt.”

“Ükskõik, härra, igatahes meie teid ei unusta, olge mureta. Aga seni,” Kuningas võttis Auleegioni risti, mida ta tavaliselt kandis oma sinisel kuuel Saint-Louis’ risti kõrval ja Karmeliitide Ordu ning Saint-Lazare’i risti kohal, ja ulatas selle Villefort’ile, “võtke see rist siin.”

“Sire,” ütles Villefort, “Teie Majesteet eksib, see on ohvitseri orden.”

“Härra, võtke ta niisugusena, nagu ta on,” ütles Louis XVIII.

“Mul ei ole aega nõutada teile mõnda teist. Blacas, teie valvate selle üle, et härra de Villefort saaks vastava tunnistuse.”

Villefort’i silmad tõmbusid uhkusest ja rõõmust märjaks, ta võttis risti ja suudles seda.

“Ja milliste korraldustega suvatseb Teie Majesteet mind nüüd austada?”

“Puhake välja ja mõelge sellele, et kui teil Pariisis pole jõudu mind aidata, siis seda kasulikum saate olla Marseille’s.”

“Sire,” vastas Villefort ja kummardas, “tunni aja pärast olen ma Pariisist lahkunud.”

“Minge, härra,” ütles kuningas, “ja kui ma peaksin teid unustama, kuningate mälu on kehv, ärge kartke ennast mulle meelde tuletada... Härra parun, laske kutsuda sõjaminister. Blacas, jääge siia.”

“Härra,” ütles politseiminister Tuileries’st lahkudes Villefort’ile, te astusite sisse õigest uksest ja teie karjäär on kindlustatud.”

“Kui kauaks?” pomises Villefort, kummardades rninistrile, kelle karjäär oli läbi, ja otsides pilguga fiakrit, millega hotelli sõita.

Üks tuligi mööda kaldatänavat, Villefort viipas ja fiakker sõitis tema juurde; ta ütles oma aadressi, vajus sõidukiistmele ja andis oma auahnetele unelmatele vaba voli. Kümne minuti pärast oli Villefort hotellis, ta käskis kahe tunni pärast hobused ette rakendada ja palus endale süüa tuua.

Ta hakkas just lauda istuma, kui jõuline ja kindel käsi tõmbas kellanööri. Teener läks ust avama ja Villefort kuulis häält, mis mainis ta nime.

“Kes võib juba teada, et ma siin olen?” mõtles noormees.

Sel hetkel astus teener sisse.

“Mis on?” küsis Villefort. “Kes helistas? Kes mind küsib?”

“Tundmatu mees, kes ei taha öelda oma nime.”

“Kuidas nii? Tundmatu mees, kes ei taha öelda oma nime? Ja mida see tundmatu minust tahab?”

“Ta soovib härraga rääkida.”

“Minuga?”

“Kas ta nimetas mu nime?”

“Täpselt.”

“Kuidas see tundmatu välja näeb?”

“Härra, see mees võib olla umbes viiekümneaastane.”

“Väike? Suur?”

“Umbes härra kasvu.”

“Brünett või blond?”

“Brünett, väga tume: mustad juuksed, mustad silmad, mustad kulmud.”

“Ja seljas,” küsis Villefort erutatult, “mis tal seljas on?”

“Pikk sinine redingot, ülevalt alla nööbitud; Auleegioni rosett.”

“See on tema,” pomises Villefort kahvatades.

“Pagana lugu!” sõnas ukselävele jõudes mees, kelle kirjelduse oleme juba kahel korral andnud. “On alles kombed! Kas Marseille’s on see tavaks, et pojad lasevad oma isa eestoas oodata?”

“Isa!” hüüatas Villefort. “Ma siis ei eksinud... Ma arvasingi, et see olete teie.”

“No kui sa arvasid, et see olen mina,” lausus tulija, pannes kepi nurka ja kübara toolile, “siis luba endale öelda, kallis Gérard, et ei ole sugugi armastusväärne lasta mind niiviisi oodata.”

“Jätke meid üksi, Germain,” ütles Villefort.

Teener lahkus, olles silmanähtavalt jahmunud.