Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 9

Järgmisel päeval oli ilus ilm. Särav päike tõusis selgesse taevasse ja esimene purpursära kirjas oma rubiinidega lainte vahuharju.

Pidulaud oli kaetud teisel korrusel tollessamas “Reserve’is”, mille lehtlaga oleme juba tutvust teinud. Saal oli suur ja sellele andis valgust viis-kuus akent, kusjuures iga akna kohale (selgitagu seda nähtust, kes suudab!) oli kirjutatud ühe Prantsusmaa suurlinna nimi.

Akende ees olevat galeriid piiras balustraad, mis oli puust nagu majagi.

Ehkki pidusöök pidi algama kell kaksteist, oli juba kella üheteistkümne ajal galerii täis inimesi, kes kärsitult edasi-tagasi jalutasid: “Pharaoni” tähtsamad meremehed ja sõdurid, Dantèsi sõbrad. Austusest pruutpaari vastu olid kõik tulnud välja parimates riietes.

Külaliste hulgas käis ringi jutt, et “Pharaoni” reederid pidid oma juuresolekuga austama tüürimehe kihluspidu. See aga oleks tähendanud ülimat austusavaldust Dantèsile ja keegi ei söandanud seda veel uskuda.

Ent Danglars, kes jõudis kohale koos Caderousse’iga, kinnitas omakorda seda uudist. Ta oli hommikul härra Morreli näinud ja härra Morrel oli öelnud, et tuleb “Reserve’i” pidusöögile.

Ja tõepoolest, veidi pärast neid astuski härra Morrel sisse ja “Pharaoni” madrused tervitasid teda üksmeelse vaimustatud käteplaksutamisega. Reederi kohalolek oli neile silmanähtavalt kinnituseks ringi liikuvale kuulujutule, et Dantès määratakse kapteniks; ja kuna laeval Dantèsi väga armastati, tänasid tublid mehed sel kombel reederit, neil oli hea meel, et tema valik oli nende soovidega juhuslikult kokku langenud. Vaevalt oli Morrel tuppa astunud, kui Danglars ja Caderousse kiiruga Dantèsi järele saadeti: nemad pidid talle teatama tähtsa isiku saabumisest, kelle nägemine säärast vaimustust oli äratanud, ja pidid talle ütlema, et ta kiirustaks.

Danglars ja Caderousse tõttasid jooksujalu minema, aga nad ei saanud sadat sammugi teha, kui juba nägid püssirohukeldri poolt väikest salkkonda tulemas.

Edmond’i käevangus tuli mõrsja, keda saatis neli neiut, Mercédèsi sõbratarid ja katalaanid nagu ta isegi. Tulevase minia kõrval kõndis Dantèsi isa ja nende taga Fernand, näol tige muie.

Ei Mercédès ega Edmond märganud Fernand’i tigedat muiet. Armastajad olid nii õnnelikud, et nägid vaid teineteist ja säravselget taevast, mis näis neid õnnistavat.

Danglars ja Caderousse täitsid oma saadikukohustused, surusid tugevasti ja sõbralikult Dantèsi kätt, ja siis läks ja seadis Danglars end Fernand’i kõrvale ja Caderousse astus Dantèsi isa kõrvale, keda kõik huviga vaatasid.

Vanal Dantèsil oli seljas ilus gofreeritud taftist kuub suurte lihvitud vasknööpidega. Tema kõhnade, ent musklis jalgade ümber liibusid suurepärased täpilised puuvillsukad, mis juba kaugelt lõhnasid inglise salakauba järele. Kolmnurkselt kübaralt langes valgete ja siniste lintide kahl.

Ta toetus painutatud pidemega keerdus puust kepile, mis meenutas muistset pedum’it.^[6] Lõppkokkuvõttes nägi ta välja nagu üks neid moenarre, kes paradeerisid 1796. aastal taas avatud Luxembourg’i ja Tuileries’ aedades.

Tema kõrvale, mainisime seda juba, oli pugenud Caderousse, keda hea pidusöögi ootus oli Dantèsiga lõplikult lepitanud ja kes vaid ähmaselt mäletas eelmise õhtu sündmusi, umbes nii, nagu hommikul ärgates on nähtud unenäost vaid midagi ebamäärast meeles.

Danglars liikus Fernand’i poole, saates terava pilgu hüljatud kavalerile, kes tulevase abielupaari taga sammus ja kelle Mercédès oli armunu noorusliku ja võluva egoismiga täielikult unustanud. Fernand oli kahvatu, lõi vahetevahel ootamatult õhetama, et siis veelgi kahvatumaks tõmbuda. Ta vaatas aeg-ajalt Marseille poole ja siis läbis ta ihuliikmeid tahtmatu närviline tõmblus. Fernand näis ootavat või vähemasti ette aimavat mingit olulist sündmust.

Dantès oli lihtsalt riides Ta teenis kaubalaevastikus ja kandis kuube, mis oli midagi mereväevormi ja erariide vahepealset; selles riietuses nägi ta kena välja, võlu lisas veelgi tema mõrsja rõõm ja ilu.

Mercédès oma eebenmustade silmade ja korallpunaste huultega oli kaunis nagu Küprose või Chiose kreeklanna. Ta kõndis vabalt ja sundimatult nagu andaluuslanna või arlitar. Võib olla, et mõni linnaneiu oleks oma rõõmu kas loori või vähemasti sametiste ripsmete taha varjanud, aga Mercédès naeratas ja vaatas otsa kõigile, kes tema ümber olid, ja tema naeratus ja pilk ütlesid niisama avameelselt, nagu olnuksid need sõnad: “Kui te olete mu sõbrad, siis rõõmustage koos minuga, sest mina olen tõesti väga õnnelik.”

Niipea kui pruutpaar ja tema saatjaskond “Reserve’i” paistma hakkas, läks härra Morrel trepist alla neile vastu, kannul madrused ja sõdurid, kellega ta koos oli olnud ja kellele ta veel kord oli kinnitanud juba Dantèsile antud lubadust, et temast saab kapten Leclère’i järeltulija. Nähes Morreli, laskis Edmond pruudi käe lahti ja pani selle reederi käsivarrele ning Mercédès läks reederi käevangus teiste ees üles puutrepist — see raksus viis minutit külaliste raskete sammude all — ning astus tuppa, kuhu oli kaetud pidulaud.

“Isa,” ütles Mercédès, jäädes laua keskpaika seisma, “palun, istuge minu paremale käele. Vasakule käele panen ma istuma selle, kes on olnud mulle venna eest,” lisas ta nii armsalt, et see torkas Fernand’ile nagu puss südamesse.

Ta huuled kahvatusid ja tõmmust mehelikust näost kadus veri jälle aegamisi ära, et valguda südamesse.

Sedaaegu oli teinud Dantès samasuguse manöövri: oma paremale käele oli ta pannud härra Morreli ning vasakule Danglars’i, ja siis andis käega märku, et igaüks istuks sinna, kuhu soovib.

Juba rändasid ringi liuad: pruunid, tugevasti suitsutatud Arles’i vorstid, läikiva koorega langustid, roosa koorega tapesid, merisiilikud, mis nägid välja nagu okkalised kastanid, veenuskarbid, mida lõunamaa maiasmokad peavad paremaks põhja austritest, ühesõnaga, kõik need hõrgutavad suupisted, mida meri kannab liivarannale ja mida tänulikud kalurid nimetavad üldnimega mereannid.

“Kõik on nii vaiksed!” sõnas vana Dantès, nautides topaaskollast veini, mille papi Pamphile oli isiklikult Mercédèsi ette toonud. “Ei võiks arvatagi, et siin on koos kolmkümmend inimest, kes lõbutseda tahavad.”

“Abielumees ei ole alati rõõmus,” ütles Caderousse.

“Tegelikult on asi selles,” kostis Dantès, “et ma olen praegu liiga õnnelik, et olla rõõmus. Kui te oma sõnadega seda mõtlesite, naabrimees, on teil igatahes õigus. Õnnel on teinekord kummaline mõju, ta rõhub nagu vaev.”

Danglars jälgis Fernand’i, kelle kergesti mõjustatav iseloom ahmis kõike endasse ja peegeldas seda tagasi.

“Minge ikka,” ütles ta, “kas te kardate midagi? Minule paistab, et kõik läheb nii, nagu te soovite.”

“See ajabki mulle hirmu peale,” ütles Dantès, “minu meelest pole inimene loodud selleks, et nii lihtsalt õnnelik olla. Õnn on nagu võlusaare loss, mille väravas valvavad draakonid. Tuleb võidelda, et seda saavutada, ja mina tõesti ei tea, millega olen ära teeninud õnne olla Mercédèsi mees.”

“Mees, mees!” naeris Caderousse. “Veel mitte, kapten, katsu ikka enne mehe osa mängida, eks siis näed, kuidas sind vastu võetakse!”

Mercédès punastas.

Fernand niheles oma toolil, võpatas vähimagi krabina peale ja pühkis aeg-ajalt jämedaid higipiisku, mis otsekui äikesevihma esimesed piisad ta laubal pärlendasid.

“Sellest pisiasjast, kallis naabrimees,” ütles Dantès, “ei maksaks nii suurt numbrit teha. Mercédès ei ole tõesti veel mu naine, see on tõsi... (Ta tõmbas kella taskust.) Aga poolteise tunni pärast on ta seda.”

Kõik hüüatasid üllatunult peale isa Dantèsi, kes naeris laia suuga, nii et paistsid ta ikka veel ilusad hambad. Mercédès naeratas ja enam ei punastanud. Fernand haaras pussipidemest kramplikult kinni.

“Tunni aja pärast!” hüüatas Danglars kahvatades. “Kuidas nii?”

“Jaa, mu sõbrad,” vastas Dantès, “tänu härra Morreli sidemetele, kellele ma olen oma isa kõrval kõige rohkem tänu võlgu, on kõik takistused kõrvaldatud. Me maksime raha, et pääseda mahakuulutamisest, ja kell pool kolm ootab Marseille linnapea meid raekojas. Et aga kell lõi just veerand kaks, siis minu arvates ma eriti ei eksinud, öeldes, et poolteise tunni pärast on Mercédèsi nimi proua Dantès.”

Fernand pani silmad kinni: tuline pilv põletas ta lauge; ta toetus vastu lauda, sest tundis peapööritust, ja kõigile ponnistustele vaatamata ei suutnud ta lämmatada kähedat oiet, mis haihtus seltskonna naeru ja õnnitluste melusse.

“Nii tuleb asju ajada, kas pole?” hüüatas isa Dantès. “On see teie meelest ajaraiskamine? Jõuda kohale eile hommikul ja täna kell kolm olla juba abielus! Ainult meremehed oskavad asjad nõnda kähku korda ajada.”

“Aga muud formaalsused,” pomises areldi Danglars. “Leping, paberid?...”

“Leping on valmis,” naeris Dantès. Mercédèsil pole midagi, minul nõndasamuti! Me abiellume varalahutuslepinguta! Seetõttu ei võtnud kirjutamine palju aega ja maksta tuleb vähe.”

Lõbus nali võeti vastu rõõmsa naeru ja braavohüüetega.

“Nõnda et siis see, mida meie kihluspeoks peame, on hoopis pulmapidu,” tähendas Danglars.

“Seda mitte,” sõnas Dantès, “te ei kaota midagi, olge mureta. Homme hommikul lähen ma Pariisi. Neli päeva minekuks, neli päeva tulekuks, üks päev selleks, et korralikult täita ülesanne. mis mulle on antud, ja esimesel märtsil olen ma tagasi. Järelikult tuleb tõeline pulmapidu teisel märtsil.”

Mõte uuele peole õhutas lõbusat tuju sel määral, et isa Dantès, kes oli pidusöögi algul vaikuse üle kurtnud, püüdis nüüd üldises jutuajamises asjatult tulevase abielupaari õnneks toosti öelda.

Dantès aimas isa mõtteid ja naeratas talle hellalt. Mercédès vaatas saali käokella ja andis Dantèsile vaikselt märku.

Lauas valitses lärmakas lõbusus ja igaüks tundis end vabalt, nagu on tavaks kujunenud lihtrahva hulgas peosöögi lõpul. Kellele tema koht lauas polnud meeldinud, oli tõusnud ja endale uued lauanaabrid otsinud. Kõik rääkisid korraga ja keegi ei vaevunud jälgima vestluskaaslase juttu, vaid ainult oma mõtteid.

Fernand’i kahvatus oli Danglars’i palgetele üle läinud; Fernand’il aga justkui polnudki enam eluvaimu sees, ta oli nagu patune põrgu leekides. Esimeste seas oli ta lauast tõusnud ja kõndis nüüd saalis edasi-tagasi, kikitades kõrvu keset lärmakaid laule ja klaaside kõlinat.

Caderousse astus Fernand’i juurde sel hetkel, kui Danglarsgi, kelle eest katalaan näis põgenevat, oli ühes saalinurgas tema juurde läinud.

“Jumala eest,” ütles Caderousse, kelle hingest Dantèsi meeldiva käitumise ja eriti papi Pamphile’i hea veini tõttu oli lahtunud viimane viharaas, mis oli seal idanema hakanud Dantèsi ootamatut õnne nähes, “jumala eest, Dantès on kena poiss. Kui ma nüüd teda pruudi kõrval vaatan, mõtlen ma, et oleks tõesti kahju olnud talle seda halba nalja teha, mida te eile plaanitsesite.”

“Näed isegi, et sellest midagi ei tulnud,” ütles Danglars. “Vaene Fernand oli nii löödud, et algul oli mul temast kahju. Aga nüüd, kus ta on oma otsuse teinud ja koguni oma rivaali esimeseks peiupoisiks hakanud, pole enam midagi öelda.”

Caderousse vaatas Fernand’i poole, too oli näost kaame.

“Ohver on seda suurem,” lisas Danglars, “et tüdruk on tõepoolest ilus. Pagana pihta! Mu tulevane kapten on õnneseen! Tahaksin kas või pool päeva Dantèsi nime kanda.”

“Kas hakkame minema?” küsis Mercédèsi mahe hääl. “Kell on juba kaks, meid oodatakse veerand kolm.”

“Jajaa, hakkame minema,” ütles Dantès ja tõusis kiiresti.

“Hakkame minema!” hüüdsid kõik külalised kooris.

Samal hetkel nägi Danglars, kes ei pööranud silmi aknalaual istuvalt Fernand’ilt, kuidas tolle pilk vilama hakkas, kuidas ta nagu krambi mõjul püsti tõusis ja siis tagasi aknalauale istuma vajus. Peaaegu samal hetkel kostis trepilt summutatud müra: rasked põntsuvad sammud, relvade kõlin ja ähmane jutukõmin kostsid üle külaliste küllaltki lärmakatest hüüetest ja tõmbasid tähelepanu endale. Otsemaid tekkis murelik vaikus.

Müra ligines: kolm korda põrutati vastu uksepaneeli. Kõik vaatasid üksteisele imestunult otsa.

“Seaduse nimel!” kostis kõlav hääl, millele keegi ei vastanud. Uks läks lahti ja sisse astus politseikomissar, särp üle õla ja tema kannul neli relvastatud sõdurit kaprali juhtimisel.

Mure kasvas kohkumuseks.

“Mis on lahti?” küsis reeder, astudes komissari poole. keda ta tundis. “Härra komissar, kahtlemata on tegu eksitusega?”

“Kui tegu on eksitusega, härra Morrel.” vastas komissar “selgitatakse asi kiiresti, uskuge mind. Ma tulin siia arreteerimiskäsuga. Ja kuigi ma kahetsusega oma ülesannet täidan, pean ma seda ikkagi täitma. Kes teist, härrad, on Edmond Dantès?”

Kõigi pilgud pöördusid noormehe poole. Dantès oli väga erutatud, ent säilitas väärikuse, astus sammu ette ja ütles.

“Mina, härra komissar, mida te soovite?”

“Edmond Dantès,” lausus komissar, “ma arreteerin teid seaduse nimel!”

“Arreteerite mind!” ütles Edmond kergelt kahvatades. “Miks te mind arreteerite?”

“Ma ei tea, härra, aga te saate seda teada esimesel ülekuulamisel.”

Härra Morrel mõistis, et halastamatu olukorra vastu ei saanud. Komissar, kellel on särp üle õla, ei ole enam inimene, vaid seadust esindav raidkuju — külm, kurt ja tumm.

Isa Dantès aga tormas ohvitseri juurde: maailmas on asju, millest ühe isa või ema süda iial aru ei saa.

Ta palus ja anus: pisarad ja palved ei aidanud. Ometigi oli ta ahastus nõnda suur, et see komissarile hinge läks.

“Rahunege, härra,” ütles ta, “võib-olla on teie poeg jätnud täitmata mõned tolli- või sanitaareeskirjad, ja kui tema käest on saadud andmed, mida tahetakse saada, lastakse ta tõenäoselt vabaks.”

“Nonoh! Mida see siis tähendab?” küsis Caderousse kulmu kortsutades Danglars’ilt, kes teeskles üllatust.

“Kust mina tean?” ütles Danglars. “Olen nagu sinagi, ma näen küll, mis toimub, aga aru ei saa. Olen segaduses.”

Caderousse’i pilgud otsisid Fernand’i: too oli kadunud.

Ja siis nägi ta vaimusilmas kohutava selgusega eelmise õhtu stseeni

Toimunud katastroof oli otsekui rebestanud loori, mille eelmise õhtu purjusolek oli tema ja ta mälu vahele tõmmanud.

“Ah nii!” kähises ta. “Kas see pole mitte nalja tagajärg, millest te eile õhtul rääkisite, Danglars? Sellisel juhul häda sellele, kes seda tegi, see on üsna vilets nali.”

“Ei saa olla!” hüüdis Danglars. “Sa tead ju väga hästi, et ma tõmbasin paberi lõhki.”

“Sa ei tõmmanud seda lõhki,” ütles Caderousse. “Sa viskasid ta nurka, see oli kõik.”

“Pea suu, sina pole midagi näinud, sa olid täis.”

“Kus on Fernand?” küsis Caderousse.

“Kust mina tean?” vastas Danglars. “Vist kemmergus. Jätame selle jutu ja lähme parem õnnetutele appi.”

Selle jutuajamise ajal oli Dantès kõigil sõpradel naeratades kätt surunud, läks siis sõdurite juurde ja ütles:

“Ärge muretsege, eksitus selgitatakse ja arvatavasti ei jõua ma isegi vanglani.”

“Täiesti kindel, uskuge mind,” sõnas Danglars, kes sellel hetkel, nagu me juba mainisime, asjaosaliste juurde tuli.

Dantès läks trepist alla, komissar tema ees ja sõdurid ümber. Tõld, mille uks oli pärani, ootas tänaval. Dantès astus sisse, kaks sõdurit ja komissar tema järel. Uks löödi kinni ja tõld asus teele Marseille poole.

“Hüvasti, Dantès! Hüvasti, Edmond!” hüüdis Mercédès välja galeriile joostes.

Vang kuulis seda viimast karjatust, mis vallandus otsekui nuukse ta mõrsja ahastavast südamest. Dantès pistis pea tõllaaknast välja ja hüüdis: “Nägemiseni, Mercédès!” Siis kadus tõld Saint-Nicolas’ fordi nurga taha.

“Oodake mind siin,” ütles reeder, “ma võtan esimese ettejuhtuva tõlla ja kihutan Marseille’sse, ma toon teile sealt teate.”

“Minge!” hüüdsid kõik. “Minge ja tulge ruttu tagasi!”

Pärast neid kahte lahkumist seisid kõik mahajääjad mõnda aega nagu õudses tardumuses.

Vana Dantès ja Mercédès olid jäänud teistest eraldi, mõlemad olid sügavas ahastuses; aga siis nende pilgud kohtusid, nad tundsid teineteist ära otsekui ohvrid, keda on tabanud üks ja seesama löök, ja nad langesid teineteise kaenlasse.

Vahepeal oli Fernand sisse tulnud, ta kallas endale klaasi vett, jõi selle ära ja istus toolile.

Juhuslikult oli see tooli kõrval, millele vajus Mercédès vana Dantèsi käte vahelt.

Vaistlikult lükkas Fernand oma tooli tahapoole.

“See on tema töö,” ütles Danglars’ile Caderousse, kes polnud katalaani silmist lasknud.

“Ma ei usu,” sõnas Danglars, “ta on liiga loll. Igatahes langegu see hoop tolle inimese enda pähe, kes seda tegi.”

“Sellest sa ei räägi, kes nõu andis!” ütles Caderousse.

“Kuule, inimene ei saa ju vastutada sõnade eest, mida ta lihtsalt tuulde loobib.”

“Peab vastutama, kui see, mida tuulde loobitakse, kellelegi pähe langeb.”

Inimesed seisid salkades ja arutasid pikalt-laialt Dantèsi arreteerimist.

“Mida teie, Danglars, sellest loost arvate?” küsis kellegi hääl.

“Ma arvan,” ütles Danglars, “et ta tõi kaasa keelatud kaupa.”

“Kui asi nii oleks, peaksite teie, Danglars, seda teadma, teie olete ju raamatupidaja.”

“Seda küll, aga raamatupidaja teab ainult neid pakke, mida talle ette näidatakse. Ma tean, et meie laadung oli puuvili, et me võtsime lasti peale Aleksandrias härra Pastret’ ja Izmiris härra Pascali juures. Rohkem ärge minult nõudke.”

“Oo, mul tuleb nüüd meelde,” pomises vaene isa, klammerdudes viimaste lootuseriismete külge, “ta ütles mulle eile, et tal on minu jaoks kast kohvi ja kast tubakat.”

“Küllap see nii on,” ütles Danglars. “Meie äraolekul on tollimehed “Pharaonil” käinud ja salakauba avastanud.”

Mercédès ei uskunud seda. Seni vaos hoitud ahastus vallandus äkki pisarates.

“Nonoh, ei maksa lootust kaotada,” ütles isa Dantès, õieti taipamata, mida ta ütles.

“Lootust!” ütles Danglars.

“Lootust!” püüdis pomiseda Fernand.

Aga see sõna jäi talle kurku kinni; ta huuled liikusid, kuid suust ei tulnud ühtegi heli.

“Härrad,” hüüdis üks külaline, kes oli galeriile vahipostile jäänud. “Härrad, tõld tuleb! See on härra Morrel! Julgust! Julgust! Kindlasti toob ta meile häid uudiseid.”

Mercédès ja vana isa ruttasid reederile vastu ja said temaga ukse juures kokku. Morrel oli näost kaame.

“Mis on?” hüüdsid mõlemad nagu ühest suust.

“Kallid sõbrad,” vastas reeder pead vangutades, “asi on tõsisem, kui me arvasime.”

“Ta on süütu!” hüüdis Mercédès.

“Ma usun seda,” vastas Morrel, “aga teda süüdistatakse...”

“Milles siis ometi?” küsis vana Dantès.

“Selles, et ta olevat bonapartistide agent.”

Need lugejad, kes tunnevad seda ajajärku, mil see lugu juhtus, teavad väga hästi, kui kohutav oli süüdistus, mille Morrel välja oli öelnud.

Mercédès karjatas, vana Dantès vajus toolile.

“Te petsite mind, Danglars,” pomises Caderousse. “Nali tehti siiski ära; aga mina ei lase vana meest ja noort tüdrukut ahastusse surra, mina räägin neile kõik ära.”

“Pea suu, õnnetu!” hüüdis Danglars ja haaras Caderousse’i käest kinni. “Või ma ei vastuta oma tegude eest. Kes sulle ütleb, et Dantès pole tõepoolest süüdi? Laev käis Elba saarel, tema käis maal, ta veetis terve päeva Portoferraios. Kui tema juurest leitakse mõni kompromiteeriv kiri, siis peetakse tema kaassüüdlasteks neid, kes teda toetasid.”

Enesearmastaja kiire vaistuga taipas Caderousse selle arutlusviisi usaldusväärsust. Ta vaatas Danglars’i ahastusest ja hirmust vilavate silmadega, ja kui ta enne oli ühe sammu ette astunud, siis nüüd astus ta kaks sammu tagasi.

“Ootame siis ära,” pomises ta.

“Jah, ootame,” ütles Danglars. “Kui ta on süütu, lastakse ta vabaks. Kui on süüdi, ei ole mõtet ennast konspiraatori pärast halba valgusesse seada.”

“Lähme siis ära, siia ma enam kauemaks jääda ei või.”

“Jah, tule,” ütles Danglars, tundes rõõmu, et oli leidnud kaaslase, kellega koos taganeda. “Tule, las teised lähevad siis, kui heaks arvavad.”

Nad lahkusid. Fernand, kes oli taas neiu toetajaks saanud, võttis tal käe alt kinni ja läks temaga Katalaanikülla. Dantèsi sõbrad viisid Meilhani alleele peaaegu minestanud rauga.

Peagi levis kumu Dantèsi kui bonapartistide agendi arreteerimisest laiali kogu linnas.

“Kas teie oleksite võinud seda uskuda, kallis Danglars?” küsis Morrel, kes lahkus koos oma raamatupidaja ja Caderousse’iga, sest temagi kiirustas linna, et saada otseseid teateid Dantèsi kohta kuninglikult abiprokurörilt härra de Villefort’ilt, keda ta pealiskaudselt tundis. “Kas teie oleksite võinud seda uskuda?”

“Tont võtaks, härra Morrel!” vastas Danglars. “Ma ju rääkisin teile, et Dantès tegi ilma igasuguse põhjuseta peatuse Elbal, te teate, et see peatus näis mulle kahtlane.”

“Kas te oma kahtlustest rääkisite veel kellelegi peale minu?”

“Hoidusin sellest,” sõnas Danglars sosinal. “Te teate isegi, et teie onu härra Policar Morreli pärast, kes on olnud teise teenistuses ja kes oma mõtteid ei varja, kahtlustatakse teid kaasatundmises Napoleonile. Ma kartsin, et võiksin kahju teha nii Edmond’ile kui ka teile. On asju, mida üks alluv on kohustatud oma reederile teatama, aga teiste eest rangelt varjama.”

“Hästi tegite, Danglars, olete tubli mees. Ma mõtlesin juba varemalt teie peale, juhul kui vaene Dantès oleks “Pharaoni” kapteniks saanud.”

“Mismoodi, härra?”

“Jah, ma küsisin Dantèsi käest, mida ta teist arvab ja kas temale oleks vastumeelne jätta teid oma ametipostile, sest ma ei tea miks, aga arvasin nagu märkavat, et teie suhted on jahedad.”

“Ja mida ta teile vastas?”

“Et ta oli tõesti mõelnud teist halba mingis situatsioonis, millest ta mulle ei rääkinud, kuid et iga inimest, keda usaldab tema reeder, seda usaldab ka tema.”

“Silmakirjatseja!” pomises Danglars.

“Vaene Dantès!” ütles Caderousse. “See näitab, et ta oli tore poiss.”

“Jah, aga praegu on “Pharaon” ilma kaptenita,” lausus Morrel.

“Peame lihtsalt lootma,” ütles Danglars, “merele saame ju minna alles kolme kuu pärast, selle aja peale on Dantès vabaks lastud.”

“Kahtlemata, aga kuni selle ajani?”

“Selle ajani olen mina olemas, härra Morrel ütles Danglars. “Te teate, ma tunnen laevajuhtimist niisama hästi kui mis tahes kaugsõidukapten; kui te minu abi kasutate, annab see teile isegi teatavaid eeliseid, sest kui Edmond tuleb vangist välja, pole teil vaja kellelegi tänu avaldada: tema asub jälle oma kohale ja mina oma kohale ja ongi kõik.”

“Aitäh, Danglars,” ütles reeder. “See lahendab tõesti olukorra. Võtke laevajuhtimine üle, annan teile selleks loa, ja jälgige lossimist: paljugi mis ühe või teise inimesega juhtub, äriasjad ei tohi selle pärast kannatada.”

“Olge mureta, härra Morrel. Aga kas me tubli Edmond’iga vähemasti kokku võime saada?”

“Ütlen teile seda varsti, Danglars. Ma püüan rääkida härra de Villefort’iga ja tema juures vangi kasuks kosta. Ma tean, et ta on maruline rojalist. Aga tont võtaks! Olgu kuninglik prokurör kui äge rojalist tahes, lõpuks on ta ka inimene. Minu arvate pole ta halb.”

“Ei,” ütles Danglars, “aga ma olen kuulnud, et ta olevat auahne, ja see ütleb ka mõndagi.”

“Elame, näeme,” ohkas Morrel. “Minge laevale, tulen teile järele.”

Ja ta lahkus kahest sõbrast ning seadis sammud kohtumaja poole.

“Näed sa nüüd, missuguse pöörde asi võtab,” ütles Danglars Caderousse’ile. “On sul ikka veel tahtmine Dantèsi kaitsta?”

“Ei, muidugi mitte. Aga on siiski hirmus, et ühel naijal võivad olla nii õudsed tagajärjed.”

“Pagan võtaks, aga kes seda tegi? Ei sina ega mina. eks ole ju? See oli Fernand. Sa tead väga hästi, et mina viskasin paberi nurka. Arvasin isegi, et tõmbasin selle lõhki.”

“Ei, ei,” ütles Caderousse. “Selles olen ma päris kindel. Näen seda kortsus, kokkukäkerdatud paberit praegugi lehtla nurgas ja ma tahaksin väga, et ta oleks ikka veel seal, kus ma teda näen!”

“Parata pole midagi! Fernand korjas selle vist üles, kirjutas ümber või lasi kirjutada, võib-olla ta isegi seda vaeva ei võtnud ette. Oh, ja kui ma mõtlen... Issand halasta! Järsku saatis ta minu kirja minema! Õnneks ma moonutasin käekirja.”

“Sa siis teadsid, et Dantès on bonapartistide poolt?”

“Midagi ma ei teadnud. Nagu ma sulle ütlesin, arvasin, et teen lihtsalt nalja, muud midagi. Paistab, et ma ütlesin naerdes tõtt nagu arlekiin.”

“Ükskõik,” jätkas Caderousse, “ma annaksin õige palju selle eest, kui kogu seda lugu poleks juhtunud, või et ma vähemasti poleks sellesse segatud. Küll sa näed, see toob meile veel õnnetuse kaela, Danglars!”

“Kui see peaks kellelegi õnnetust tooma, siis tõelisele süüdlasele, aga tõeline süüdlane on Fernand ja mitte meie. Mis õnnetus peaks sinu arvates meid tabama? Peame lihtsalt istuma vaguralt, ei tohi kogu loost iitsatadagi ja äike möödub ilma müristamiseta.”

“Aamen!” ütles Caderousse, viipas Danglars’ile hüvastijätuks ja kõndis Meilhani allee poole pead vangutades ja iseendaga rääkides, nagu tavaliselt teevad inimesed, kes on millegi üle tõsiselt mures.

“Hüva on!” pomises Danglars. “Asjad võtavad niisuguse pöörde, nagu ma ette nägin: nüüd olen ma ajutiselt kapten, ja kui see idioot Caderousse jaksab suud pidada, siis olen seda päriselt. Aga kui kohus peaks Dantèsi lahti laskma? Oh.” lisas ta muiates, “kohus on kohus, ma jään temale lootma.”

Sellepeale hüppas ta paati ja käskis aerutada “Pharaoni” juurde, kus ta mäletatavasti pidi reederiga kokku saama.