Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 8

IV KOMPLOTT

Оглавление

Danglars jälgis Edmond’i ja Mercédèsi, kuni noored armastajad Saint-Nicolas’ fordi nurga taha kadusid. Siis pöördus ta ümber ja ta pilk langes toolile vajunud kahvatule ja värisevale Fernand’ile ning joomalaulu jorisevale Caderousse’ile.

“Mulle paistab, kallis härra,” ütles Danglars Fernand’ile, “et see abielu ei tee just kõiki inimesi õnnelikuks?”

“Ma olen meeleheitel,” ütles Fernand.

“Te armastate Mercédèsi?”

“Ma jumaldan teda.”

“Juba kaua või?”

“Sestpeale kui me teineteist tunneme. Olen teda alati armastanud.”

“Ja nüüd katkute siin juukseid, selle asemel et häda vastu rohtu otsida! Kuradi päralt! Seda ma küll ei arvanud, et teie rahvusest inimesed nõnda tegutsevad.”

“Mida ma teie arvates peaksin tegema?” küsis Fernand.

“Kust mina tean? Ega see minu asi pole! Mulle paistab, et mitte mina pole armunud preili Mercédèsi, vaid teie. Otsige, ütleb evangeelium, ja teie peate leidma.”

“Mul oli abinõu juba leitud.”

“Nimelt?”

“Ma tahtsin mehe surnuks torgata, aga naine ütles mulle, et kui tema peigmehega peaks õnnetus juhtuma, tapab ta enda.”

“Tühi jutt! Selliseid asju räägitakse, aga neid ei tehta.”

“Te ei tunne Mercédèsi: kui tema juba ähvardab, viib ta selle ka täide.”

“Idioot!” pomises Danglars. “Kas tüdruk tapab enda või mitte, mis tähtsust sellel on, peaasi et Dantès kapteniks ei saa.”

“Ja enne kui Mercédès sureb,” lisas Fernand vankumatu otsusekindlusega, “suren ma ise.”

“Vaat see on armastus!” lällutas Caderousse purujoobnud häälega. “See on armastus! Või muidu ei tunne mina üldse asja!”

“Teate mis,” ütles Danglars, “te paistate olevat kena poiss ja — pagana pihta! — ma tahaksin teid hädast välja aidata. Aga...”

“Lase aga tulla!” hüüdis Caderousse.

“Kulla vend,” ütles Danglars, “sa oled juba kolmveerand täis, tee sellele pudelile nüüd põhi peale ja siis oled sa täitsa täis. Joo ja ära sega ennast meie asjadesse. Mida meie nüüd ette võtame, selleks on vaja selget pead.”

“Mina täis?” imestas Caderousse. “Minge ikka! Ma võin juua veel neli sihukest, need pole palju suuremad kui odekolonnipudelid. Papi Pamphile, too veini!”

Ja oma väite kinnituseks kolksas Caderousse klaasiga vastu lauda.

“Te ütlesite, et...” sõnas Fernand katkenud lausele õhinal järge oodates.

“Mida ma ütlesin? Mul ei ole enam meeles. Pagana lakard Caderousse ajas mu mõttelõnga sassi.”

“Mis sest, et lakard. Need on palju hullemad, kes veini kardavad. Neil on kindla peale mõni kuri mõte plaanis ja neil on hirm, et vein võiks selle lagedale tuua.”

Ja Caderousse hakkas jorisema toonase moelaulu kahte viimast värssi:

Vett joovad need, kel õelus peidus hinges,

veeuputusest saati see on kindel.

“Te ütlesite, et tahate mind hädast välja aidata,” lausus Fernand, “aga, lisasite...”

“Ah jaa, aga... et teid hädast välja aidata, on sellest küllalt, kui Dantès ei abiellu tüdrukuga, keda teie armastate. Dantès ei pea surema, selleks et abielu katki jääks.”

“Neid lahutab ainult surm,” ütles Fernand.

“Sa oled loll kui teokarp, kulla vend,” ütles Caderousse. “Danglars on nutikas, kaval ja tark, ta näitab sulle kohe, et sul pole õigus. Näita talle, Danglars! Mina vastutan su eest. Ütle talle, et Dantèsil pole sugugi vaja surra, pealegi oleks kahju, kui Dantès sureks. Ta on hea poiss, minule Dantès meeldib. Sinu terviseks, Dantès!”

Fernand tõusis kärsitult püsti.

“Las ta patrab,” ütles Danglars noormeest tagasi hoides, “ja kuigi ta on täis, ega ta nii väga eksigi. Äraolek lahutab niisama hästi kui surm. Mõtelge ise, kui Edmond’i ja Mercédèsi vahel on vanglamüürid, siis on nad niisama hästi lahutatud, nagu oleks nende vahel kalmukivi.”

“Jah, aga vangist tullakse välja,” ütles Caderousse, kes püüdis oma viimase aruraasuga jutusse sekkuda, “ja kui inimene on vangist välja tulnud ja kui selle inimese nimi on Edmond Dantès, siis maksab ta kätte.”

“Mis sest!” pomises Fernand.

“Pealegi,” jätkas Caderousse, “mille eest Dantès vangi pannakse! Ta ei ole varas, ei ole tapnud, ei ole kedagi maha löönud.”

“Ole vait!” käratas Danglars.

“Ma ei taha vait olla,” ütles Caderousse. “Ma tahan, et mulle öeldakse, miks Dantès vangi pannakse. Minule Dantès meeldib. Sinu terviseks, Dantès!”

Ja ta kulistas veel klaasitäie veini alla.

Danglars jälgis joobumuse võidukäiku rätsepa hägustes silmades, pöördus siis Fernand’i poole ja ütles:

“Kas te nüüd saate aru, et teda pole üldsegi vaja tappa?”

“Siis muidugi mitte, kui, nagu te äsja ütlesite, on olemas vahend Dantèsi kinnipanemiseks. Aga kas teil on see vahend?”

“Kui hoolega otsida, võib selle leida,” vastas Danglars. “Aga mis pagan mina oma nina sellesse topin! Minule ei lähe see ju korda!”

“Ma ei tea, kas see läheb teile korda,” ütles Fernand Danglars’i käsivarrest kinni haarates. “Aga seda ma tean, et teil on mingi eriline põhjus vihata Dantèsi. Kes ise vihkab, aimab teiste tunded eksimatult ära.”

“Minul põhjust vihata Dantèsi? Ausõna, ei mingit põhjust. Ma nägin, et te olete õnnetu, ja teie õnnetus äratas minus huvi, ei midagi muud. Aga kui teie peaksite arvama, et minul on omad arved kaarida, siis adjöö, kulla sõber, rabelge ise välja, kuidas aga oskate.”

Ja Danglars tegi näo, nagu kavatseks püsti tõusta.

“Ei,” ütles Fernand teda tagasi hoides, “jääge siia! Mulle on see lõppude lõpuks ükskõik, kas te vihkate Dantèsi või te ei vihka teda. Mina igatahes vihkan. Ma tunnistan seda avalikult. Leidke võimalus ja mina viin selle täide, peaasi et mees surma ei saaks, sest Mercédès ütles, et ta tapab enda, kui keegi peaks tapma Dantèsi.”

Caderousse ajas oma lauale vajunud pea püsti, vaatas oma häguste ja juhmistunud silmadega vaheldumisi Fernand’i ja Danglars’i ning ütles:

“Tapma Dantèsi! Kes räägib siin Dantèsi tapmisest? Mina ei taha, et Dantès tapetaks. Ta on minu sõber. Täna hommikul oli ta valmis minuga oma raha jagama, nii nagu mina oma raha temaga jagasin. Mina ei taha, et Dantès tapetaks.”

“Kes sulle tapmisest on rääkinud, idioot!” käratas Danglars. “Me teeme lihtsalt natuke nalja. Joo tema terviseks,” lisas ta Caderousse’i klaasi täites, “ja jäta meid rahule!”

“Justament! Dantèsi terviseks!” hüüdis Caderousse ja tühjendas oma klaasi. “Tema terviseks! Tema terviseks... hõkk!”

“Aga vahend... vahend?” küsis Fernand.

“Kas te pole seda siis veel leidnud?”

“Ei, selle te võtsite enda peale.”

“Tõsi jah,” sõnas Danglars, “prantslased on hispaanlastest selle poolest üle, et hispaanlased peavad ainult plaani, aga prantslased mõtlevad selle välja.”

“Noh eks mõtelge siis ometi välja,” nõudis Fernand kärsitult.

“Kelner,” hüüdis Danglars, “tooge sulg, tinti ja paberit!”

“Sulg, tinti ja paberit,” pomises Fernand.

“Jah, mina olen arvepidaja, tint, paber ja sulg on minu tööriistad. Ilma oma tööriistadeta ei oska ma midagi teha.”

“Sulg, tinti ja paberit!” hõikas nüüd Fernand omakorda.

“Kõik, mida te soovite, on seal laual,” ütles kelner, näidates soovitud esemetele.

“Andke need siia!”

Kelner võttis paberi, sule ja tindi ning tõstis need lehtlalauale.

“Kui mõelda sellele,” ütles Caderousse, lastes oma käel paberile vajuda, “et nendega siin saab ühte inimest hoopis kindlamalt tappa kui teda metsatukas varitseda ja maha lüüa! Mina olen tindipotti, paberilehte ja sulge alati rohkem kartnud kui mõõka või püstolit.”

“Vennike polegi nii täis, kui paistab,” pomises Danglars. “Kallake talle veini, Fernand!”

Fernand täitis Caderousse’i klaasi, ja et too oli õige joomamees, tõstis ta käe paberilt ja kahmas klaasi.

Katalaan jälgis Caderousse’i, kes veini järjekordsest rünnakust peaaegu oimetuna pani või õigemini laskis oma klaasil lauale tagasi kukkuda.

“Noh ja mis nüüd?” küsis katalaan, nähes, et Caderousse’i viimane mõistuseraas hakkas joodud veiniklaasi mõjul kaduma.

“Mis nüüd? Ütleme näiteks,” sõnas Danglars, “et kui pärast niisugust reisi, nagu tegi Dantès, mille jooksul ta käis Napolis ja Elba saarel, keegi nüüd teataks kuninglikule prokurörile, et Dantès on bonapartistide agent...”

“Mina teatan, mina...” hüüdis noormees õhinal.

“Oletame! Aga siis sunnitakse teid oma kaebusele alla kirjutama, teid pannakse silm silma vastu inimesega, kelle peale te kaebasite. Mina muidugi muretsen teile andmed, see on selge. Aga Dantès ei jää ju igavesti vanglamüüride vahele, ühel heal päeval tuleb ta sealt välja ja sellel päeval, kui ta sealt välja tuleb, häda sellele, kes ta sinna toimetas.”

“Seda ma just tahangi, et ta tuleks minuga tüli norima.”

“Aga Mercédès! Mercédès hakkab teid vihkama, kui te õnnetuseks peaksite tema palavasti armastatud Edmond’i nahka kas või kriimustamagi. “

“Seda küll,” pomises Fernand.

“Ei, ei.” ütles Danglars, “kui otsustatakse midagi niisugust ette võtta, siis on targem teha nii, nagu mina praegu teen: võtta sulg, kasta tindi sisse ja kirjutada vasaku käega, et keegi käekirja ära ei tunneks, umbes järgmise sisuga väike pealekaebus.”

Ja Danglars, toimides oma sõnade järgi, kirjutas vasaku käega tagurpidi kaldkirjas, millel polnud midagi ühist tema tavalise käekirjaga, järgmised read ja ulatas Fernand’ile, kes need tasase häälega ette luges:

“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.

Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse. See kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”

“Näete nüüd!” ütles Danglars. “Nõndaviisi on teie kättemaks arukas, sest see ei saa mitte kuidagi teie enda peale tagasi langeda, asi läheb lihtsalt oma rada. Nüüd tuleb vaid kiri kokku murda, nagu mina seda teen, ja kirjutada sinna peale: “Härra kuninglikule prokurörile.” Ja ongi kõik!”

Ja Danglars kirjutas otsekui naljaviluks adressaadi peale.

“Ja ongi kõik!” hüüdis Caderousse, kes oma viimast aruraasu pingutades oli lugemist jälginud ja vaistlikult taipas, millist õnnetust selline kaebus kaasa võib tuua. “Ja ongi kõik! Ainult et see on alatus!”

Ta sirutas käe välja, et kirja oma pihku haarata.

“Kõik see,” ütles Danglars, lükates kirja Caderousse’i käeulatusest eemale, “kõik see, mis ma teen ja räägin, on ju ainult nali. Mina oleksin esimene, kes kurvastaks, kui Dantèsiga, tubli Dantèsiga, midagi juhtuma peaks. Ja sellepärast, vaata...”

Danglars võttis kirja, käkerdas kokku ja viskas lehtla nurka.

“Jumal tänatud,” ütles Caderousse. “Dantès on minu sõber, ja ma ei taha, et keegi talle halba teeb.”

“Kes kurat talle halba tahab teha! Seda ei taha ei mina ega Fernand!” ütles Danglars ja tõusis püsti, vaadates noormeest, kes himuga nurka visatud kaebekirja poole kiikas.

“No siis laseme veini tuua,” ütles Caderousse, “mina tahan juua Dantèsi ja ilusa Mercédès terviseks.”

“Oled juba niigi ülearu kaaninud, sa igavene viinanina,” ütles Danglars. “Kui sa kavatsed veel jätkata, pead siia magama jääma, sest sa ei püsi enam jalul.”

“Mina!” hüüdis Caderousse ja ajas ennast joobnu ärplemishoos püsti. “Või mina ei püsi enam jalul! Veame kihla, et ma võin ilma tuikumata Accoules’i kellatorni ronida.”

“Olgu peale, veame kihla,” ütles Danglars, “aga jätame selle asja homseks. Täna on aeg koju minna. Las ma võtan sul käe alt kinni ja lähme koju.”

“Lähme pealegi,” jäi Caderousse nõusse, “aga sul pole vaja minu käe alt kinni võtta. Kas tuled ka, Fernand? Tuled sa koos meiega Marseille’sse?”

“Ei tule,” ütles Fernand, “mina lähen Katalaanikülla.

“Lollisti teed, tule meiega Marseille’sse, no tule!”

“Mul ei ole Marseille’sse asja ja ma ei taha sinna minna.”

“Mis sa ütlesid? Ah et sa ei taha, vennas! Olgu peale, lase siis jalga! Iga mees olgu vaba! Tule, Danglars, las see härra läheb tagasi katalaanide juurde, sest ta tahab seda.”

Danglars kasutas ära Caderousse’i leplikkusehetke, et viia ta endaga Marseille’sse. Aga et Fernand’ile jääks lühem ja lihtsam tee, ei tulnud Danglars linna tagasi Rive-Neuve’i kaldatänavat pidi, vaid Saint-Victori värava kaudu.

Kui Danglars oli paarkümmend sammu edasi jõudnud, vaatas ta tagasi ja nägi, kuidas Fernand sööstis paberi juurde ja pistis selle taskusse; siis tormas lehtlast välja ja hakkas Pilloni poole minema.

“Mis asja ta nüüd teeb?” imestas Caderousse. “Ta ju luiskas. Ise ütles, et läheb Katalaanikülla, aga nüüd paneb hoopis linna poole. Hei, Fernand! Sa oled valel teel, poiss!”

“Sinu silm ei seleta,” ütles Danglars. “Ta läheb otse Vieille­Infirmerie poole.”

“Tõega ikka? Mh! Ja mina oleksin vandunud, et ta pööras paremale. Ah see kuradima vein!”

“Asi on käima pandud,” pomises Danglars. “Nüüd tuleb sel lihtsalt minna lasta.”

Krahv Monte-Cristo (koguteos)

Подняться наверх