Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 12

Eestoast läbi minnes andis politseikomissar märku kahele sandarmile, kellest üks tuli Dantèsi paremale, teine vasakule käele. Uks, mis viis kuningliku abiprokuröri ruumidest kohtumajja, tehti lahti ja tükk aega kõndisid nad mööda pikka sünget koridori, mis paneb kõik sealt läbiminejad värisema ka siis, kui neil värisemiseks mingit põhjust pole.

Nõnda nagu Villefort’i eluruumidest sai otse kohtumajja, nõnda sai kohtumajast vanglasse, paleega külgnevasse süngesse ehitisse, mida uudishimulikult seirab selle ees kõrguv haigutavale avadega Accoules’i kellatorn.

Pärast mitut käänakut pikas koridoris, mida mööda nad läksid, nägi Dantès enda ees raudluugiga ust; politseikomissar lõi raudkoputiga kolm lööki, mis kõlasid Dantèsi kõrvus, nagu oleksid need ta südame pihta löönud; uks läks lahti, sandarmid tõukasid kergelt vangi, kes ikka veel kõhkles. Dantès astus üle kardetud läve ja uks tema selja taga langes mürinaga kinni. Ta hingas teistmoodi õhku, haisvat ja sumbunut: ta oli vanglas.

Ta viidi ühte tuppa, mis oli üsna puhas, aga millel olid trellid ja riivid ees. Ruum temas erilist hirmu tekitanud, pealegi kõlasid kuningliku abiprokuröri sõnad, mis olid Dantèsi meelest öeldud nii osavõtliku tooniga, tema kõrvus nagu mahe lootusrikas tõotus.

Kell oli juba neli, kui Dantès siia toodi. Nagu eelpool öeldud, oli 1. märts. Peagi ümbritses vangi pimedus.

Mida vähem Dantèsi silmad nägid, seda rohkem ta kõrvad kuulsid. Iga väikese krabina peale, mis temani kostis, oli ta ju veendunud, et teda tullakse vabastama, tõusis ta kiiresti püsti ja astus sammu ukse poole; aga peagi kadus müra kuhugi teise suunda ja Dantès vajus tagasi oma taburetile.

Lõpuks, umbes kella kümne paiku õhtul, kui Dantès hakkas juba lootust kaotama, kostis jällegi müra, mis näis sel korral tema kambrile liginevat. Nii oligi, sammud kõmisesid koridoris ja peatusid tema ukse taga, võti pöördus lukuaugus, riivid ragisesid ja massiivne tammepuust uks läks lahti. Süngesse kambrisse tungis kahe tõrviku pimestav valgus.

Tõrvikute valgel nägi Dantès nelja sandarmi säravaid mõõku ja püsse.

Ta oli kaks sammu ettepoole astunud, siis aga tardus paigale, nähes kõvendatud valvet.

“Te tulite mulle järele?” küsis Dantès.

“Jah,” vastas üks sandarm.

“Härra kuningliku abiprokuröri korraldusel.”

“Küllap vist.”

“Hästi. Olen valmis teiega tulema,” ütles Dantès.

Veendumus, et talle tuldi järele härra de Villefort’i korraldusel, võttis õnnetult noormehelt igasuguse hirmu; nõnda astus ta rahuliku meelega ja sundimatul sammul ette ja asus ise eskordi keskele.

Tänavaukse juures ootas tõld, kutsar istus pukis, tema kõrval oli politseiohvitser.

“Kas see tõld ootab mind?” küsis Dantès.

“See ootab teid,” vastas sandarm. “Minge sisse.”

Dantès tahtis midagi öelda, aga uks tehti lahti ja ta tundis, kuidas teda tagant tõugati. Tal ei olnud võimalik ega ka kavatsust vastu hakata ja hetke pärast istus ta tõllas kahe sandarmi vahel; kaks ülejäänut istusid eesmisele pingile ja raske sõiduk veeres sünge mürinaga minema.

Vang heitis pilgu akende poole, neil olid trellid ees: ta oli vaid vanglat vahetanud; ainult et see siin veeres ja viis teda teadmata sihi poole. Tihedate trellide vahelt, kust käsi vaevu läbi mahtus, nägi Dantès ometigi, et sõideti mööda Casserie tänavat ja et Saint-Laurent’i ja Taramis’ tänava kaudu suunduti alla sadama poole.

Peagi nägi ta tõlla trellide ja lähedal asuva hoone trellide vahelt pagasiaida säravaid tulesid.

Tõld peatus, politseiohvitser astus maha ja läks vahimajja; oma tosin sõdurit tuli välja ja võttis kahte ritta: Dantès nägi kailaternate valgel nende helkivaid püsse.

“Kas tõesti minu pärast lastakse niisugune sõjajõud käiku?” küsis Dantès endalt mõttes.

Politseiohvitser keeras tõllaukse lukust lahti, vastates sõnatult sellele küsimusele, sest Dantès nägi kahe sõdurirea vahele jäetud teed, mis viis tõllast kaiservani.

Kõigepealt astusid maha esimesel pingil istuvad sandannid, siis käsutati tema välja ja tema kannul tulid need, kes olid ta kõrval istunud. Nad läksid paadi juurde, mida üks tollimees ketiga kai ääres hoidis. Sõdurid jälgisid Dantèsi juhmi uudishimuga. Hetkega oli ta pandud paadi ahtrisse, ikka endist viisi nelja sandarmi vahel, kuna politseiohvitser istus vööri. Kõva tõuge lükkas paadi kaldast eemale ja neli aerutajat sõudsid jõuliselt Piloni poole. Paadist kostnud hõike peale langes sadamat sulgev kett ja Dantès oli seal, mida nimetatakse Friouliks, see tähendab, sadama piirkonnast väljas.

Esimene liigutus, mille tegi vang ennast värskes õhus leides, oli rõõmuliigutus. Õhk on ju peaaegu vabadus. Ta ahmis endasse täiel rinnal elustavat tuuleõhku, mis kannab oma tiibadel kõiki öö ja mere tundmatuid lõhnu. Ent varsti ta ohkas: paat liugles mööda “Reserve’ist”, kus ta oli nii õnnelik olnud alles täna hommikul, tund aega enne seda, kui ta kinni võeti, — kahest tuledes säravast aknast kostis temani rõõmus peotrall.

Dantès pani käed risti, tõstis pilgu taeva poole ja palvetas. Paat jätkas teed, ta oli selja taha jätnud Tête de Mort’i, nüüd oli ta Pharo abaja kohal, siis keeras ümber patarei nurga, ja Dantès ei taibanud kuidagi selle manöövri mõtet.

“Kuhu te mind ometi viite?” küsis ta ühelt sandarmilt.

“Kohe saate teada.”

“Aga...”

“Meil ei ole lubatud teile mingeid seletusi anda.”

Dantès oli poolenisti sõdur; pärida alluvatelt, kellel oli keelatud vastata, tundus talle asjatu ja ta vaikis.

Siis tulid Dantèsile kõige imelikumad mõtted pähe: kuna sellises paadis oli võimatu ette võtta pikka teed ja sealpool, kuhu nad liikusid, ei olnud ankrus ühtegi laeva, siis lastakse ta arvatavasti kuskil kaugel rannal maale ja öeldakse talle, et ta on vaba. Ta polnud kinni seotud, keegi polnud teinud katsetki tema käsi raudu panna, see paistis talle hea endena. Pealegi, kas polnud abiprokurör, kes oli tema vastu nii kena olnud, talle öelnud, et juhul kui ta ei nimeta Noirtier’ saatuslikku nime, pole tal midagi karta? Kas polnud Villefort tema juuresolekul hävitanud ohtliku kirja, ainsa süütõendi, mis tema vastu oli.

Ta ootas, vaikides ja mõttesse süvenenult, ning püüdis meremehepilguga, mis oli harjunud pimeduse ja avarusega, ööhämarusse tungida.

Paremale oli jäänud Ratonneau saar, seal plinkis majakas, paat oli kogu aeg piki rannaäärt sõitnud ja jõudnud Katalaaniküla abaja kohale. Vangi pilk muutus kahekordselt teravaks: seal oli ju Mercédès, ja Dantès tundis sellel pimedal rannal ikka ja jälle nägevat ebamäärast, ähmast naisekuju.

Kuidas eelaimus ei öelnud Mercédèsile, et tema armsam möödub temast kolmesaja sammu kaugusel?

Katataanikülas oli ainult üks aken valge. Uurides akna asukohta taipas Dantès, et valgus tuli tema pruudi toast. Mercédès oli ainus, kes selles väikeses külas üleval oli. Kui Dantès nüüd kõvasti karjuks, võiks pruut kuulda tema häält.

Valehäbi hoidis Dantèsi tagasi Mida ütleksid teda jälgivad mehed, kuuldes teda röökimas nagu hullumeelne? Nõnda ta siis vaikis ja vaatas üksisilmi helendavat valgustäppi.

Paat liikus edasi, aga vang ei mõelnud paadile, ta mõtles Mercédèsile.

Tuli kadus kõrgendiku taha. Dantès pöördus ümber ja märkas, et paat suundus ulgumere poole.

Kui tema oli mõttesse süvenenult tuld vaadanud, olid aerud asendatud purjedega ja paat liikus nüüd tuulejõul edasi.

Kuigi Dantèsil oli vastumeelne veel midagi küsida, küünitas ta end sandarmi poole, ja haarates tal käest, ütles:

“Seltsimees, teie südametunnistuse ja sõduriseisuse nimel, ma palun teid, halastage mu peale ja vastake mulle. Ma olen kapten Dantès, hea ja riigitruu prantslane, kuigi mind süüdistatakse ma ei tea millises reetmises; kuhu te mind viite? Ütelge mulle, ja meremehe ausõna selle peale, ma täidan oma kohust ja lepin oma saatusega.”

Sandarm sügas kõrvatagust, vaatas oma kaaslase poole. See tegi liigutuse, mis pidi tähendama umbes järgmist: kuna me siiamaani oleme jõudnud, pole minu arvates rääkimiseks enam takistusi, ja sandarm pöörduski Dantèsi poole ja küsis:

“Te olete meremees, Marseille’s sündinud, ja tulete minult küsima, kuhu me läheme?”

“Jah, sest, ausõna, ma ei tea seda.”

“Kas te ei oska siis arvata?”

“Pole aimugi.”

“See ei ole võimalik.”

“Ma vannun teile kõige nimel, mis on mulle püha. Vastake, halastage ometi!”

“Aga eeskiri?”

“Eeskiri ei keela teil mulle öelda seda, mida ma saan teada kümne minuti, poole tunni või tunni aja pärast. Sellega päästate mind ebakindlusest, mis kestab minu jaoks sajandeid. Ma küsin seda teilt, nagu oleksite mu sõber. Vaadake, ma ei kavatse mässama hakata ega põgeneda, pealegi ei saaks ma seda teha; kuhu me läheme?”

“Teil pole silmad kinni seotud ja te olete küllalt sageli Marseille sadamast välja sõitnud, te peaksite ometigi aimama, kuhu me läheme?”

“Ei.”

“Vaadake siis ometi ringi.”

Dantès tõusis püsti, vaatas iseendastmõistetavalt sinnapoole, kuhu paat sõitis, ja nägi umbes kahesaja meetri kaugusel enda ees musta järsku kaljuseina, millel kõrgus nagu ülearune liialdus sünge Ifi kindlus.

See veidra kujuga loss, vangla, mis õudset hirmu äratab, see kindlus, mis juba kolmsada aastat marseille’laste meeli oma jubedate traditsioonidega toidab, kui see nüüd äkki Dantèsi silme ette kerkis, kusjuures ta sellele sugugi mõelnud polnud, mõjus see talle samamoodi kui surmamõistetule giljotiini nägemine.

“Oo mu jumal!” hüüdis ta. “Ifi kindlus! Mis meil sinna asja on?”

Sandarm muigas.

“Ega mind ometi sinna vangi ei viida?” küsis Dantès. “Ifi kindlus on riigivangla, kus hoitakse ainult suuri poliitilisi kurjategijaid. Mina ei ole mingit kuritegu toime pannud. Kas Ifi kindluses on siis kohtu-uurijaid või teisi kohtuametnikke?”

“Minu arust on seal ainult vanglaülem,” sõnas sandarm, “vangivalvurid, garnison ja vägevad müürid. Nonoh, kulla sõber, mille üle te nüüd nii väga imestate? See paneb mind tõesti arvama, et te minu heatahtlikkuse üle lihtsalt irvitate.”

Dantès pigistas sandarmi käe nagu pihtide vahele.

“Te arvate siis, et mind viiakse Ifi kindlusesse vangi?”

“Arvata võib,” ütles sandarm, “aga igal juhul, kulla mees, ärge pigistage mu kätt nii kõvasti.”

“Lähema juurdluseta, ilma formaalsusteta?” küsis noormees.

“Formaalsused on täidetud, juurdlus on läbi viidud.”

“Vaatamata härra de Villefort’i lubadusele...”

“Mina ei tea, kas härra de Villefort on teile midagi lubanud,” ütles sandarm, “mina tean ainult seda, et me läheme Ifi kindlusesse. Nonoh, mida te ometi teete! Siia, mehed, minu juurde!”

Välkkiire liigutusega, mida sandarmi kogenud pilk siiski ette oli aimanud, oli Dantès mõelnud merre hüpata, aga neli tugevat kätt haarasid tast sel hetkel kinni, kui ta jalad paadipõhjast lahti tõusid.

Ta vajus raevust kisendades tagasi paadipõhja.

“Ah nii!” hüüdis sandarm, vajutades talle põlvega rinnale.

“Ah siis nii peab üks meremees oma sõna. Usalda veel vaguraid! Aga nüüd, kulla mees, kui sa veel ühe liigutuse teed, üheainsa liigutuse, lasen ma sulle kuuli pähe. Üks kord ma rikkusin eeskirju, aga usu mind, teist korda ma seda enam ei tee.”

Ja ta lükkaski oma karabiini Dantèsi poole ja too tundis püssitoru otsa oma meelekoha vastas.

Hetkeks tuli Dantèsile mõte teha see keelatud liigutus ja sel kombel lõpetada vägivaldselt ootamatu õnnetus, mis oli talle kaela langenud ja tema oma raisakotka küüniste vahele haaranud. Aga et õnnetus oli tabanud teda nii ootamatult, siis arvas ta, et see ei saa kaua kesta; ja siis tulid talle meelde härra de Villefort’i lubadused. Lõpuks peab ka seda ütlema, et surm paadipõhjas sandarmi käe läbi paistis talle inetu ja armetu.

Ta vajus tagasi paadipõhja, ulgus raevust ja hammustas endale vihaselt kätte.

Peaaegu samal hetkel pani järsk löök paadi kiikuma. Üks paadimees hüppas kaljusele rannale, mida paadinina oli puudutanud, köis krigises pollari ümber ja Dantès taipas, et nad on pärale jõudnud ja et lootsikut kinnitati.

Nii see oligi, valvurid, kes teda ühteaegu käsivartest ja kuuekraest kinni hoidsid, sundisid teda püsti tõusma, maale minema ja tirisid teda tsitadelli väravasse viiva trepi poole, kuna politseiohvitser, täägiga püss torkevalmis, tuli tema kannul.

Dantès ei hakanudki asjatult vastu punnima, tema aegluse põhjustas pigem inertsus kui vastupanu, ta oli juhmistunud ja tuikus nagu purjus inimene. Ta nägi jällegi sõdureid, kes järsul nõlval oma kohad sisse võtsid, tajus astmeid, mis sundisid teda jalgu tõstma, siis märkas ta, et astus väravast sisse, et värav sulgus ta selja taga, aga kõik see toimus kuidagi mehaaniliselt, nagu läbi udu, ta ei suutnud midagi täpsemalt eristada. Ta ei näinud isegi enam merd, seda määratut ahastuseallikat, ääretut vetevälja, mida vangid vaatavad kohutava teadmisega, et nad on võimetud seda ületama.

Korraks jäädi seisma ja Dantès püüdis oma mõtteid koguda. Ta vaatas ringi: nad olid nelinurkses õues, mida piiras neli kõrget müüri; kostsid tunnimeeste aeglased ühtlased sammud, ja iga kord, kui nad möödusid kindluseaknast müürile langevast valguskumast, võis näha nende helkivaid püssitorusid.

Ootamine kestis umbes kümme minutit. Olles kindlad, et Dantès enam põgeneda ei saa, olid mehed temast lahti lasknud. Paistis, et oodati korraldusi. Korraldused tulid.

“Kus on vang?” küsis hääl.

“Siin,” vastasid sandarmid.

“Tulgu minuga kaasa, ma viin ta tema kambrisse.”

“Minge,” ütlesid sandarmid ja tõukasid Dantèsi.

Vang läks mehega kaasa, kes viis ta tõepoolest peaaegu maaalusesse ruumi, mille paljad rõsked seinad näisid olevat läbiimbunud pisaratest tõusnud udust. Taburetil oli mingi lambi moodi asi, haisvas rasvas ujuv taht valgustas selle kohutava eluaseme läikivaid müüre ja näitas Dantèsile tema teejuhti, alamat sorti vangivalvurit, kes oli viletsalt riides ja juhmi näoga.

“Selleks ööks jääte siia ruumi,” ütles ta. “On juba hilja ja härra ülem on magama heitnud. Kui ta homme üles tõuseb ja tutvub korraldustega, mis teisse puutuvad, võib-olla ta siis vahetab teie eluaset. Aga nüüd, siin on leib, selles kruusis on vesi ja nurgas on õled: see on kõik, mida üks vang soovida võib. Head ööd!”

Ja enne kui Dantès sai suu lahti teha, et talle vastata, enne kui ta oleks märganud, kuhu valvur leiva pani, enne kui ta oleks silmanud, kus oli veekruus, enne kui ta oleks pööranud pilgu nurga poole, kus ootasid õled, mis pidid talle aseme eest olema, oli valvur võtnud lambi ja ukse kinni pannud ning sellega jätnud vangi ilma sellestki valgusest, mis oli talle nagu välgusähvatusel näidanud tema vangla veest nõretavaid müüre.

Nüüd oli ta pimeduses ja vaikuses üksi, niisama tumm ja sünge kui need võlvid, mille jäist külmust ta tundis oma hõõguvale laubale laskuvat.

Kui esimesed päikesekiired olid veidi valgust sellesse koopasse toonud, tuli valvur korraldusega jätta vang sinna, kus ta on. Dantès ei olnud paigast liikunud. Raudne käsi näis olevat ta naelutanud sinna, kus ta eile seisma oli jäänud: ainult ta sügavat pilku varjasid pisaratest paistes laud. Ta seisis liikumatult ja vaatas maha.

Ta oli kogu öö nõndaviisi püsti seisnud ja polnud silmatäitki maganud.

Valvur astus ta juurde, tegi tiiru tema ümber, aga Dantès ei paistnud teda märkavat.

Valvur patsutas talle õlale, Dantès võpatas ja raputas pead.

“Kas te ei maganudki?” küsis valvur.

“Ma ei tea,” vastas Dantès.

Valvur vaatas teda imestunult.

“Kas te kõht ei ole tühi?” päris ta edasi.

“Ma ei tea,” vastas jällegi Dantès.

“Kas te tahate midagi?”

“Tahan näha vanglaülemat.”

Valvur kehitas õlgu ja läks ära.

Dantèsi pilgud jälgisid valvurit, ta sirutas käed paokil ukse poole, aga uks sulgus.

Nüüd vallandus ta rinnast ahastav nuukse. Rinda paisutavad pisarad purskusid silmist nagu kaks oja. Ta langes põlvili, pani lauba vastu maad ja palvetas pikalt, lastes mõttes silme eest mööda oma elu, ja küsides endalt, millise kuriteo oli ta selles elus korda saatnud, et teda, kes ta nii noor oli, nõnda julmalt karistati.

Nii möödus päev. Ta võttis vaid mõne suutäie leiba ja jõi paar lonksu vett. Kord istus ta mõttesse vajunult, kord tiirles oma vanglas ringi nagu raudpuuri pandud metsloom.

Eriti üks mõte ajas teda püsti kargama: et ta siiasõidu ajal, kuna ta polnud teadnud, kuhu teda viiakse, oli olnud nii vaikne ja rahulik, ta oleks võinud kümme korda merre hüpata, ja kui ta juba kord vees oleks olnud, oleks ta tänu heale ujumisoskusele, tänu oma kogemustele, mis tegid temast parima sukelduja Marseille’s, võinud vee alla kaduda, pääseda valvurite käest, ujuda randa, põgeneda, peita ennast kuskil inimtühjas abajas, oodata mõnda Kataloonia või Genova laeva, minna Itaaliasse või Hispaaniasse ja sealt kirjutada Mercédèsile, et see tema juurde tuleks. Oma elu pärast ta muret ei tundnud. Olgu mis maal tahes, häid meremehi on igal pool vähe; ta rääkis itaalia keelt nagu toscanalane, hispaania keelt, nagu oleks ta pärit Castilla la Viejast, ta oleks olnud vaba, oleks elanud õnnelikult Mercédèsiga ja oma isaga, kes oleks ka nende juurde tulnud. Aga nüüd oli ta vang, luku ja riivi taga Ifi kindluses, selles ligipääsmatus vanglas, ja ta ei teadnud, mis saab tema isast, mis saab Mercédèsist, ja kõik juhtus ainult sellepärast, et ta oli uskunud Villefort’i lubadusse. See ajas ju hulluks, sellepärast vähkreski Dantès maruvihaselt värsketel õlgedel, mis valvur oli talle toonud.

Järgmisel päeval astus valvur selsamal tunnil sisse.

“Noh, kas täna olete vähe mõistlikum kui eile?” küsis valvur.

Dantès ei vastanud.

“Ärge sellepärast pead norgu laske!” ütles valvur. “Ehk on teil mõni soov, mida mina täita võin? Ütelge!”

“Ma tahan rääkida vanglaülemaga.

“Hm! Ma juba ütlesin teile, et see on võimatu,” pahvatas valvur kärsitult.

“Mispärast võimatu?”

“Sellepärast et vangla eeskirjade järgi ei ole vangil lubatud seda nõuda.”

“Mis siin ülepea lubatud on?” küsis Dantès.

“Võib saada paremat sööki, kui maksta, võib jalutama minna ja teinekord raamatuid saada.”

“Raamatuid mul ei ole vaja, jalutada pole tahtmist ja söök on minu meelest hea. Niisiis tahan ma ainult ühte, tahan näha vanglaülemat.”

“Kui te mulle tüütuseni leierdate kogu aeg ühte ja sedasama,” ütles valvur, “siis ma teile enam süüa ei too.”

“Kui sa mulle enam süüa ei too, siis suren ma nälga ja ongi kõik,” ütles Dantès.

Dantèsi hääletoonist, millega need sõnad olid öeldud, taipas valvur, et ta vang oleks õnnelik, kui sureks. Aga et lõppkokkuvõttes iga vang toob valvurile sisse keskelt läbi kuus soud päevas, arvutas valvur mõttes kokku kahju, mida Dantèsi surm talle tooks, ja ta jätkas pisut leebemai häälel:

“Kuulake, see, mida te soovite, on võimatu; nii et ärge seda enam küsige, sest niisugust asja pole veel juhtunud, et vanglaülem tuleks vangi palve peale tema kambrisse. Aga olge hästi mõistlik, teid lubatakse jalutuskäigule ja siis võib juhtuda, et ühel päeval, kui te jalutate, läheb vanglaülem mööda. Siis võite ta käest küsida, ja kui tema teile siis vastab, no see on juba tema asi”

“Aga kui kaua ma pean ootama, et niisugune juhus tuleks?” küsis Dantès.

“Kes pagan seda teab!” kostis valvur. “Kuu aega, kolm kuud, kuus kuud, võib-olla aasta.”

“See on liiga pikk aeg,” ütles Dantès. “Ma tahan teda kohe näha.”

“Ah, ärge mõtelge vahetpidamata sellele võimatule soovile, niiviisi olete kahe nädala pärast täitsa hull.”

“Arvad sa?” küsis Dantès.

“Hull jah. Hullumeelsus hakkab alati sedasi, meil on siin üks niisugune mees: muudkui aga pakkus vanglaülemale tervet miljonit, kui see ta vabaks laseb, ja nii see pea tal segi läkski. Sellel vanal abeel, kes enne teid siin kambris oli.”

“Millal ta siit kambrist ära läks?”

“Kaks aastat tagasi.”

“Kas ta lasti vabaks?”

“Ei, ta viidi kasematti.”

“Kuula,” ütles Dantès, “ma ei ole abee ja ma ei ole hull. Võib olla, et ma lähen hulluks, aga õnnetuseks on mu pea praegu veel täiesti korras. Ma teen sulle teise ettepaneku. “

“Noo?”

“Ma ei paku sulle miljonit, sest mul ei ole sulle seda anda. Aga ma pakun sulle sada eküüd, kui sa järgmisel korral, mil sa Marseille’sse lähed, oled nõus minema Katataanikülla ja viima ühe kirja noorele neiule, kelle nimi on Mercédès, mitte isegi kirja, ainult paar rida.”

“Kui ma viin need paar rida ja see avastatakse, kaotan ma oma koha, mis toob mulle sisse tuhat livri aastas, pluss lisaraha ja söök. Saate isegi aru, et ma peaksin olema päris loll, kui riskin kaotada tuhat livri, et võita kolmsada.”

“Hea küll!” ütles Dantès. “Kuula nüüd ja pea hästi meeles: kui sa ei ole nõus viima Mercédèsile need paar rida või vähemalt talle ütlema, et ma siin olen, siis peidan ma ennast ühel päeval ukse taha ja sel hetkel, kui sa sisse tuled, löön ma su pea taburetiga lõhki.”

“Ah tulete ähvardama!” hüüdis valvur, põrkas sammu tagasi ja valmistus ennast kaitsma. “Ilmselt hakkab teie pea segi minema, abeel algas see samamoodi, kolme päeva pärast olete te märatsev hull. Õnneks on Ifi kindluses kasematid.”

Dantès võttis tabureti ja keerutas seda pea kohal.

“Hea küll! Hea küll!” pomises valvur. “Kui te nii kangesti tahate, eks ma siis teata vanglaülemale.”

“Lõpuks ometi!” ütles Dantès, pani tabureti põrandale ja istus, pea norus ja silmis ekslev pilk, nagu hakkaks tõepoolest hulluks minema.

Valvur läks välja ja tuli varsti tagasi koos nelja sõduri ja kapraliga.

“Vanglaülema korraldusel viige vang üks korrus allapoole,” käskis ta.

“Kasematti,” sõnas kapral.

“Jah, kasematti. Hullud tuleb panna hullude juurde.”

Neli sõdurit haarasid kinni Dantèsist, kes oli nagu letargiasse langenud ja nendega vastupanuta kaasa läks.

Tal lasti viisteist trepiastet allapoole minna, seal tehti ühe kasemati uks lahti. Dantès astus sisse, pomisedes:

“Tal on õigus, hullud tuleb panna hullude juurde.”

Uks prantsatas kinni ja Dantès astus käsi ette sirutades edasi, kuni vastu tuli müür; seal istus ta nurka maha ja konutas liikumatult — aegamisi hakkasid silmad pimedusega harjuma ja ümbrust nägema.

Valvuril oli õigus. Vähe puudus ja Dantès oleks tõepoolest hulluks läinud.