Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 17

Härra Noirtier oli hea prohvet, ja asjad läksid kiiresti, nagu ta ette oli kuulutanud. Igaüks meist tunneb seda tagasipöördumist Elba saarelt, seda kummalist, imelist tagasipöördumist, millele polnud minevikus eeskuju leida ja mida ilmselt ka tulevikus keegi ei korda.

Louis XVIII püüdis ränka hoopi vaid nõrgalt pareerida. Tema vähene inimeste usaldamine võttis talt võime usaldada sündmusi. Kuningriik, õigemini tema poolt vaevalt taastatud monarhia, vankus oma ebakindlal alusel ja keisri üks käeliigutus paiskas põrmu kogu selle ehitise — vanade eelarvamuste ja uute ideede vormitu segu. Nii et kuningalt Villefort’ile osaks langenud tänu polnud antud hetkel üksnes kasutu, vaid koguni ohtlik, ja seetõttu oli ta küllalt ettevaatlik, et mitte näidata Auleegioni ohvitseri risti, kuigi härra de Blacas oli, nagu kuningas nõudnud, talle tunnistuse hoolikalt ära saatnud.

Napoleon oleks Villefort’i kahtlemata kohalt maha võtnud, kui poleks olnud Noirtier’ protektsiooni, kes oli Saja päeva õukonnas kõikvõimas — tänu ohtudele, millele ta oli vastu astunud, ja teenetele, mida ta oli osutanud. Ja nõnda siis, nagu Noirtier oli Villefort’ile lubanud, kaitses 1793. aasta žirondiin ja 1806. aasta senaator meest, kes hiljaaegu teda oli kaitsnud.

Villefort’i kogu võimu kasutamine keisririigi naasmise ajal, mille teistkordset langemist oli kerge aimata, piirdus vaid sellega, et varjata saladust, mille Dantès äärepealt avalikuks oleks teinud.

Maha võeti ainult kuninglik prokurör, kelle bonapartismi peeti liiga leigeks.

Ja ometigi, vaevalt oli keisririigi võim taastatud, see tähendab, et vaevalt oli keiser jõudnud elama asuda Tuileries’sse, kust Louis XVIII oli lahkunud, vaevalt oli ta jõudnud välja anda oma arvukad, üksteisele vastukäivad korraldused sellest kabinetist, kuhu me Villefort’i kannul oma lugejad olime viinud ja mille pähklipuust laual seisis veel Louis XVIII avatud ja poolenisti täis tubakatoos, kui Marseille’s hakkas kohtuametnike hoiakule vaatamata tunda andma kodusõjasüte hõõgumine, mis polnud lõunas kunagi päris lõplikult kustunud. Vähe puudus ja repressioonid oleksid kaugemale läinud mürgeldamisest nelja seina vahele sulgunud rojalistide majade ümber ja nende avalikust sõimamisest, kes olid söandanud kodunt välja tulla.

Järsu kursimuutuse tulemusena osutus rahvameelsesse parteisse kuuluv väärikas reeder praegusel momendil iseendastmõistetavalt, ma ei ütleks, et kõikvõimsaks, sest härra Morrel oli ettevaatlik ja natuke kartlik mees, nagu on seda kõik, kes endale vähehaaval ja usina tööga ärimaailmas varanduse on kindlustanud, aga siiski täiesti võimeliseks, ehkki ägedad bonapartistid teda mõõdukaks pidasid, ma ütlesin, täiesti võimeliseks häält tõstma, et ühte nõudmist esitada. See nõudmine, nagu kergesti aimata võib, oli seotud Dantèsiga.

Villefort oli jäänud püsti, kuigi tema ülemus oli langenud, ja tema abielu, mis oli küll otsustatud, lükati paremate aegade peale edasi. Kui keiser jääb troonile, vajab Gérard teistsugust abielu ja tema isa võtab selle leidmise enda peale. Kui teine restauratsioon toob Louis XVIII Prantsusmaale tagasi, kasvab nii härra de Saint-Mérani kui ka tema enda mõju ja abielu on siis igapidi sünnis.

Niisiis oli kuninglik abiprokurör momendil Marseille kõrgeim kohtuametnik, kui ühel hommikul tema kabinetiuks lahti läks ja talle teatati härra Morreli tulekust.

Mõni teine oleks reederile vastu kiirustanud ja selle kiirustamisega oma nõrkust näidanud, aga Villefort oli tark mees, ja ehkki tal kogemusi oli vähe, oli tal suurepärane vaist. Ta laskis Morrelil oodata, nagu ta oleks seda teinud Restauratsiooni ajal, kuigi tema juures ei olnud kedagi, vaid lihtsalt sel põhjusel, et üks kuninglik abiprokurör laseb oodata. Siis, umbes veerandtunni möödudes, mille jooksul ta luges erinevate poliitiliste tendentsidega ajalehti, andis ta kasu reeder sisse kutsuda.

Härra Morrel arvas, et leiab eest masendatud Villefort’i; mees tema ees oli täpselt samasugune nagu kuus nädalat tagasi, ühesõnaga, Villefort oli rahulik, enesekindel, külmalt viisakas, mis püstitab ületamatu tõkke haritud inimese ja igapäevainimese vahele.

Morrel oli tulnud Villefort’i kabinetti täiesti veendunult, et magistraat hakkab värisema teda nähes, aga juhtus otse vastupidi — tema vabises ja oli ärritatud kohtuametniku ees, kes teda ootas küünarnukki lauale toetades.

Morrel jäi ukse juures seisma. Villefort vaatas teda niisuguse näoga, nagu oleks tal raskusi tema äratundmisega. Lõpuks, pärast lühiajalist uurimist ja vaikust, mille jooksul auväärne reeder oma kübarat käes keerutas, ütles Villefort:

“Härra Morrel, kui ma ei eksi?”

“Jah, härra, seda küll,” vastas reeder.

“Astuge ometi lähemale,” jätkas magistraat ja viipas heatahtlikult käega, “ja ütelge mulle, millele võlgnen au teie külaskäigu eest.”

“Kas te seda sugugi ei oska arvata?” küsis Morrel.

“Ei, pole vähimatki aimu. Mis sugugi ei tähenda, et ma pole valmis olema teile kasulik, kui see minu võimuses peaks olema.”

“Asi sõltub täielikult teist, härra,” ütles Morrel.

“Seletage, palun, lähemalt.”

“Härra.” sõnas Morrel, kes läks rääkides enesekindlamaks ja ammutas tuge oma asja õigsusest ja kindlast positsioonist, “te mäletate, et mõni päev enne seda, kui saadi teada Tema Majesteedi keisri maabumisest, palusin ma teid olla heatahtlik ühe õnnetu noormehe vastu, meremehe vastu, kes töötas tüürimehena minule kuuluval laeval. Teda süüdistati, kui mäletate, selles, et tal on sidemed Elba saarega: need sidemed, mis tol ajal tähendasid kuritegu, väärivad antud hetkel soosingut. Teie teenisite siis Louis XVIII-t ja te ei säästnud seda noormeest, härra, see oli teie kohus. Praegu te teenite Napoleoni ja peate teda kaitsma. Seegi on nüüd teie kohus. Ma tulin nüüd teie käest küsima, mis on temast saanud?”

Villefort püüdis ennast meeleheitlikult vaos hoida.

“Selle mehe nimi?” küsis ta. “Olge nii kena ja öelge mulle ta nimi.”

“Edmond Dantès.”

Arvata võib, et Villefort oleks eelistanud vaenlase tuld duellil kahekümne viie sammu kauguselt kui saada siin täistabamus selle nimega; aga ta ei pilgutanud silmagi.

“Igatahes antud situatsioonis,” mõtles Villefort, “ei saa mind keegi süüdistada, et olen noormehe puhtalt isiklikel kaalutlustel arreteerida lasknud.”

“Dantès?” kordas ta. “Te ütlesite Edmond Dantès?”

“Jah, härra.”

Villefort võttis lähedal olevast kapist suure registreerimisraamatu ja lõi lahti, astus siis laua juurde, laua juurest toimikute riiuli juurde ja pöördus siis reederi poole.

“Kas te olete päris kindel, et te ei eksi, härra?” küsis ta täiesti loomuliku häälega.

Oleks Morrel olnud teravapilguliseni või selle looga rohkem kursis, oleks talle imelik tundunud, et kuninglik abiprokurör suvatses talle vastata tema pädevusse mittekuuluva küsimuse kohta, ja ta oleks mõelnud, miks Villefort ei saada teda vangiregistrite, vanglaülemate, departemangu prefekti juurde. Aga Morrel, kes asjatult Villefort’is hirmu jälgi otsis, millest aga midagi märgata polnud, nägi nüüd ainult tema vastutulelikkust: Villefort oli õigesti arvestanud.

“Ei, härra,” ütles Morrel, “ma ei eksi. Pealegi tunnen ma õnnetut poissi juba kümme aastat, minu teenistuses on ta olnud neli. Mäletate, ma tulin teie juurde kuus nädalat tagasi ja palusin, et te oleksite ta vastu heatahtlik, nagu ma täna tulen paluma, olge õiglane õnnetu poisi vastu. Tookord suhtusite te minusse õige halvasti ja vastasite mulle väga tõredalt. Ah! Rojalistid olid neil aegadel karmid bonapartistide vastu.”

“Härra,” vastas Villefort, pareerides talle omase väleduse ja külmaverelisusega. “Ma olin rojalist tol ajal, mil pidasin Bourbone mitte ainult trooni seaduslikeks pärijateks, vaid ka rahva poolt valituks. Aga imepärane tagasitulek, mille tunnistajaks me olime, näitas mulle, et ma olin eksinud. Napoleoni geniaalsus võitis: seaduslik monarh on see, keda armastatakse.”

“Jumal tänatud!” hüüdis Morrel oma lihtsakoelise avameelsusega.

“Mui on hea meel seda teie suust kuulda, näen selles head ennet Edmond’i saatuse otsustamisel.”

“Oodake, oodake,” sõnas Villefort järjekordset registrit lapates, “siin see on. Meremees, eks ole, kes pidi abielluma katalaaniga. Jajah, mul tuleb nüüd meelde. Asi oli väga tõsine.”

“Kuidas nii?”

“Te teate, et minu juurest viidi ta kohtumaja vanglasse.”

“No ja siis?”

“Mina saatsin oma aruande Pariisi, koos sellega paberid, mis tema juurest leiti. See oli minu kohus, mis parata... Ja nädal pärast arreteerimist viidi vang ära.”

“Viidi ära?” hüüdis Morrel. “Mida siis ometi vaese poisiga tehti?”

“Rahunege! Ta viidi kas Fenestrellesse, Pinerolosse või Sainte-Marguerite’i saarele, ametlikus keeles nimetatakse seda maalt väljasaatmiseks. Ühel ilusal päeval te saate näha, kuidas ta tagasi tuleb ja laeva juhtimise üle võtab.”

“Tulgu millal tahab, tema koht hoitakse talle alles. Aga miks ta ei ole siis veel tulnud? Minu arvates oleks pidanud bonapartistide kohtu esimene ülesanne olema lasta vabaks need, keda rojalistide kohus kinni pani.”

“Ärge süüdistage enneaegu, kallis härra Morrel,” sõnas Villefort. “Igas asjas tuleb seaduslikkusest kinni pidada. Vangistuskäsk tuli ülevalt, ülevalt peab tulema ka vabastamiskäsk. Napoleon on kõigest kaks nädalat Pariisis olnud, tühistamiskirjad on ilmselt alles teele läinud.”

“Aga kas ei saaks ametlikku käiku kiirendada, nüüd, kus meie oleme võitnud? Mul on sõpru, mõjukaid tutvusi. Ma võin saavutada otsuse tühistamise.”

“Otsust ei olnud.”

“Siis vangiregistrist kustutamise.”

“Poliitikas vangiregistreid ei ole. Valitsused on teinekord huvitatud sellest, et mõni inimene kaoks jäljetult. Märkmed vangiregistris võiksid jälile juhtida.”

“Võib-olla oli see nõnda Bourbonide ajal, aga nüüd... ”

“Nii on see olnud kõikidel aegadel, kallis härra Morrel, valitsused järgnevad üksteisele ja sarnanevad üksteisega. Louis XIV ajal rajatud karistussüsteem kehtib veel praegugi, umbes nagu Bastille ajal. Keiser on oma vanglaeeskirjadega alati palju rangem olnud kui suur kuningas ise, ja vangide arv, kellest registrites pole ühtegi jälge, on arvamatu.”

Säärane vastutulelikkus oleks pidanud kummutama kindla veendumusegi, Morrelil aga polnud isegi kahtlusi.

“Aga härra de Villefort,” küsis Morrel, “mis nõu te mulle annaksite, et vaese Dantèsi tagasitulekut kiirendada?”

“Oskan vaid ühte soovitada. Saatke palvekiri kohtuministrile.”

“Ah see palvekirjade asi on teada. Minister saab kakssada palvekirja päevas ja ei loe neist neljagi läbi.”

“Jah, aga ta loeb palvekirja, mille olen saatnud mina,” ütles Villefort, “millel on minu ääremärkus ja mis tuleb otse minu käest.”

“Härra, kas teie võtate selle palvekirja edasisaatmise enda peale?”

“Suurima heameelega. Tookord võis Dantès süüdi olla, aga praegu on ta süütu ja minu kohus on aidata vabadus tagasi anda sellele, keda minu kohus oli kunagi kinni panna.”

Sel kombel hoidis Villefort ära asja uurimise, mis oli küll väheusutav, aga siiski võimalik, ja mis oleks ta päästmatult hukutanud.

“Aga kuidas kirjutatakse ministrile?”

“Istuge sinna, härra Morrel,” ütles Villefort oma kohta reederile pakkudes. “Ma dikteerin teile.”

“Kas te tõesti olete nii lahke?”

“Loomulikult. Ei maksa aega kaotada, oleme seda juba liigagi palju kaotanud.”

“Jah, härra, mõtleme sellele, et vaene poiss ootab, kannatab ja on lootuse kaotanud.”

Villefort’il käis külmajudin üle ihu, mõeldes vangile, kes teda vaikuses ja pimeduses needis. Aga ta oli liiga kaugele läinud ja taganeda polnud enam võimalik: Dantès tuli purustada tema auahnuse hammasrataste vahel.

“Ma ootan, härra,” ütles reeder, istudes, sulg käes, Villefort’i tugitoolis. Siis dikteeris Villefort palvekirja, mille õilsas eesmärgis polnud põhjust kahelda. Ta liialdas, ülistades Dantèsi patriotismi ja bonapartistidele osutatud teeneid, palvekirjas oli Dantèsi kujutatud Napoleoni tagasituleku ühe tähtsaima läbiviijana. Oli täiesti selge, et niisugust kirja nähes pidi minister õiguse otsekohe jalule seadma, juhul kui seda veel ei olnud tehtud.

Palvekiri valmis, luges Villefort selle veel kord valjusti ette.

“Väga hea, nüüd võite loota minule,” sõnas Villefort.

“Kas palvekiri läheb varsti ära, härra?”

“Veel täna.”

“Koos teie märkusega?”

“Parim märkus, mida ma võiksin teha, on kuulutada õigeks kõik see, mida te selles palvekirjas ütlete.”

Ja Villefort istus omakorda ja kirjutas palvekirja nurka oma arvamuse.

“Aga mida nüüd tuleb teha, härra?” küsis Morrel.

“Oodata,” vastas Villefort. “Mina vastutan kõige eest.”

See kinnitus andis Morrelile lootuse tagasi. Ta lahkus, olles kuninglikust abiprokurörist vaimustuses, ja läks teatama Dantèsi vanale isale, et varsti näeb too oma poega.

Ent Villefort ei saatnud seda palvekirja Pariisi, vaid jättis enda kätte ja peitis hoolikalt ära. Palvekiri, mis praegu oleks Dantèsi päästnud, kompromiteerib teda tulevikus kohutavalt, eeldades seda, mida Euroopa olukord ja sündmuste käik juba eeldada lubas, nimelt teist restauratsiooni.

Nõnda jäigi Dantès vangi: maa-alusesse kasematti unustatud meheni ei kostnud Louis XVIII trooni langemise mürin ega veel kohutavam keisririigi kokkuvarisemine.

Ent Villefort oli kõike jälginud valvsal pilgul, kõike kuulanud kikikõrvu. Kahel korral selle lühiajalise keiserliku ilmingu vältel, mida nimetatakse Sajaks päevaks, oli Morrel käinud oma palvega, nõudes Dantèsile vabadust, ja mõlemal korral oli Villefort teda lubaduste ja lootustega rahustanud. Ja siis järgnes Waterloo. Morrel Villefort’i juurde enam ei tulnud: reeder oli oma noore sõbra heaks teinud kõik, mis inimlikult võimalik. Üritada veel midagi ette võtta selle teise restauratsiooni ajal tähendanuks enda mõttetut kompromiteerimist.

Louis XVIII astus taas troonile. Villefort, kellele Marseille oli täis süümepiinaks muutunud mälestusi, nõudis ja saigi endale Toulouse’i kuningliku prokuröri vakantse koha. Kaks nädalat pärast uude elupaika asumist abiellus ta preili de Saint-Méraniga, kelle isa oli õukonnas paremas kirjas kui kunagi varem.

Ja nõnda juhtuski, et nii Saja päeva ajal kui ka pärast Waterlood jäi Dantès luku ja riivi taha, ja kui inimesed teda unustanud polnud, siis jumal igatahes.

Nähes Napoleoni Prantsusmaale tagasi tulevat, mõistis Danglars Dantèsile antud löögi ulatust. Tema kaebekiri oli märki läinud ja nagu kõik inimesed, kellel on pisut kuritegelikke kalduvusi ja kelle intelligents igapäeva elu hindamisel on küllaltki keskpärane, nimetas ta seda imelikku kokkusattumust saatuse tahteks.

Aga kui Napoleon oli jälle Pariisis ja tema käskiv, võimas hääl taas kõmises, hakkas Danglars’il hirm. Ta kartis iga hetk, et tuleb Dantès, kes kõik teab, Dantès, kes ähvardab ja on valmis ükskõik mil viisil kätte maksma. Siis rääkis Danglars härra Morrelile, et ta soovib meremeheelust loobuda, ja laskis ennast soovitada ühele hispaania ärimehele, kelle teenistusse ta astuski kontoriametnikuna märtsi lõpus, ühesõnaga, kümme kuni kaksteist päeva pärast Napoleoni naasmist Tuileries’sse. Danglars sõitiski Madridi ja rohkem polnud temast midagi kuulda.

Fernand ei saanud millestki aru. Dantès oli ära, muud talle vaja polnud. Mis oli Dantèsist saanud? Ta ei üritanudki seda teada saada. Kogu selle hingetõmbeaja, mis Dantès ära oli, pingutas ta oma ajusid ühelt poolt selleks, et petta Mercédèsi Edmond’i äraoleku põhjuste suhtes, ja teiselt poolt tegi plaane, kuidas minema sõita ja Mercédès kaasa viia. Mõnikord, ja need olid tema elu sünged tunnid, istus ta Pharo neeme tipus, seal, kuhu korraga kätte paistab nii Marseille kui ka Katalaaniküla, ja vaatas üksisilmi, nukralt ja liikumatult nagu röövlind, kas ühte või teist teed mööda ei tule kena noormees, sundimatult kõndides ja pea püsti, sest ka temale oli Dantès kujunenud hirmsa kättemaksu kuulutajaks. Seks puhuks, kui see juhtuma peaks, oli Fernand oma otsuse teinud: ta laseb Dantèsile kuuli pähe ja pärast seda tapab enda, et mõrtsukatööle rohkem värvi anda. Aga Fernand pettis ennast: tema poleks ennast tapnud, sest ta lootis ikka veel.

Aga siis, keset neid piinavaid hingeheitlusi kutsus keisririik viimased sõdurid lippude alla ja kõik mehed, kes Prantsusmaal püssi kanda jaksasid, tormasid keisri kõmiseva hääle peale üle Prantsusmaa piiri võitlusesse. Fernand läks koos teistega, jättes maha oma hurtsiku ja Mercédèsi, hinge närimas sünge ja kohutav mõte, et äkki tuleb tema võistleja vahepeal tagasi ja abiellub neiuga, keda tema, Fernand, armastab.

Kui Fernand oleks end iial tapnud, siis Mercédèsist lahkumise hetkel.

Tema tähelepanelik suhtumine Mercédèsi, näiline kaasatundmine tema õnnetusele, hoolikus, millega püüdis tema pisimatki soovi ära aimata, olid saavutanud mõju, mida suuremeelsetele hingedele avaldavad ustavuse märgid: Mercédès oli Fernandi alati oma sõbraks pidanud, nüüd lisandus sõprusele uus tundmus — tänulikkus.

“Kallis vend,” ütles Mercédès nekrutikotti noormehele selga kinnitades, “kallis vend, mu ainus sõber, ärge laske ennast tappa, ärge jätke mind maha siin maailmas, kus ma ainult nutan ja kuhu ma jään ihuüksi, kui teid enam ei ole.”

Need lahkumisel öeldud sõnad andsid Fernand’ile mõningal määral lootust. Kui Dantès tagasi ei tule, võiks Mercédès ühel päeval temale kuuluda.

Mercédès jäi üksi kõledale maale, mis polnud talle paistnud iial nii viljatu ja kus määratu meri ulatus silmapiirini. Silmad pisarais, nagu sellel hullul naisel, kelle kannatusterohkest loost pajatatakse, võis teda näha lakkamatult hulkumas väikese Katalaaniküla ümber. Kord seisatas ta kõrvetava lõunamaa päikese all, püsis jäigalt ja liikumatult nagu raidkuju ning vaatas Marseille poole, kord istus kaldapervel, kuulates mere oigamist, mis oli igavene nagu tema ahastus, ja küsides endalt alalõpmata, kas ei oleks õigem ettepoole kummarduda, lasta ennast oma raskusest kaasa haarata, lõhestada vetepinda ja vajuda meresügavusse, kui et taluda kõike seda lootusetu ootamise julma hingepiina.

Julgusest Mercédèsil puudust polnud, et seda mõtet teoks teha, aga talle tuli appi usk, mis päästis ta enesetapust.

Caderousse kutsuti sõjaväkke nagu Fernand’gi, aga et ta oli Fernand’ist kaheksa aastat vanem ja abielus, läks ta alles kolmanda mobilisatsiooniga ja saadeti rannaväkke.

Vana Dantès, keda hoidis üleval vaid lootus, kaotas selle koos keisri langemisega.

Täpselt viis kuud hiljem sellest päevast, mil ta oma pojast lahutati, ja peaaegu selsamal tunnil heitis ta hinge Mercédèsi käte vahel.

Härra Morrel maksis kinni tema matusekulud ja väikesed tühised võlad, mida rauk oma haiguse ajal oli teinud.

See polnud üksnes heategevus, vaid lausa julgustükk. Lõuna leegitses ja abistada kas või surivoodil Dantèsi-taolise ohtliku bonapartisti isa oli kuritegu.