Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 18

Umbes aasta pärast Louis XVIII naasmist tuli vanglate peainspektor ringkäigule.

Dantès kuulis oma maa-aluses kasematis ülal palju lärmi tekitavate ettevalmistuste siginat-saginat, mida all poleks ära tabanud kellegi kõrv peale vangi, kes on harjunud öövaikuses kuulma ämbliku võrgukudumist või perioodilist veetilga kukkumist, mille moodustumiseks kongi laes kulub tund aega.

Ta aimas, et elavate juures toimub midagi tavatut. Tema elas juba nii kaua hauas, et ta võis ennast õigusega surnuks pidada.

Tõepoolest, inspektor vaatas üksteise järel üle kambrid, kongid ja kasematid. Paljudele vangidele esitati küsimusi — neile, kellesse nende vaguruse või juhmuse tõttu vangla ülemuskond hästi suhtus. Inspektor küsis, kuidas nad süüa saavad ja kas neil on mingeid nõudmisi.

Nad vastasid üksmeelselt, et söök on jälk ja et nad nõuavad vabadust.

Inspektor küsis, kas neil on veel midagi talle öelda.

Nad raputasid pead. Millist muud hüve kui vabadust võivad nõuda vangid?

Inspektor pöördus vanglaülema poole ja ütles naeratades:

“Ma ei saa aru, milleks meil lastakse neid tarbetuid käike teha. Kes näeb ühte vangi, näeb sadat, kes kuuleb ühte vangi, kuuleb tuhandet — ikka üks ja seesama vana tuntud laul: halvasti toidetud ja süütud. On teil ka teistsuguseid?”

“Jah, meil on ohtlikud või hullud vangid, neid me hoiame kasemattides.”

“Egas midagi,” ütles inspektor äärmiselt tüdinud näoga, “täidame oma ülesanded nagu kord ja kohus. Lähme kasemattidesse.”

“Oodake,” ütles vanglaülem, “ma lasen paar meest kutsuda. Teinekord vangid, ei tea nüüd kas elutüdimusest või soovist lasta ennast surma mõista, teevad mõttetult meeleheitlikke tegusid. Teie võite mõne sellise ohvriks langeda.”

“Eks võtke siis oma ettevaatusabinõud tarvitusele.” ütles inspektor.

Saadetigi kahe sõduri järele ja siis hakati minema trepist alla, kus kõik oli nii hallitanud, haises ja lehkas, et juba läbiminek säärasest kohast mõjus kohutavalt nägemisele, haistmisele ja hingamisele.

“Oehh! Kes kurat siin elada saab?” küsis inspektor poolel teel.

“Väga ohtlik vandenõulane, kelle kohta meile eriti toonitati, et ta on võimeline kõigeks.”

“On ta üksi?”

“Loomulikult.”

“Kui kaua ta juba on siin?”

“Umbes aasta.”

“Kas ta pandi kohe kasematti?”

“Ei, härra, pärast seda kui ta tahtis tappa valvurit, kes talle süüa tõi.”

“Tahtis tappa valvurit?”

“Jah, härra, sedasama, kes meile valgust näitab. Oli ju nii. Antoine?” küsis vanglaülem.

“Jah, ta tahtis mind tõesti tappa.” ütles valvur.

“See mees on siis päris hull?”

“Veel hirmsam,” ütles valvur. “Lausa saatan.”

“Kas te soovite, et esitame tema kohta kaebuse?” küsis inspektor vanglaülemalt.

“Pole mõtet, härra! Ta karistus on isegi ränk. Pealegi on ta juba nüüd üsna hull, meie tähelepanekute põhjal oleme kogenud, et teise aasta lõpuks on ta täiesti nõdrameelne.”

“See oleks talle tõesti parem,” tähendas inspektor. “Kui ta juba täiesti hull on, kannatab ta vähem.”

Nagu te näete, oli inspektor väga humaanne inimene ja vääriline täitma talle pandud filantroopilisi funktsioone.

“Teil on õigus, härra.” ütles vanglaülem, “teie mõtteavaldus näitab, et te olete materjali hoolega uurinud. Meil on ühes teises kasematis, mis on sellest siin vaid paarkümmend jalga eemal, aga kuhu pääseb teise trepi kaudu, üks vana abee, mingi Itaalia partei endine juht, kes on siin juba 1811. aastast; tema pea läks segi umbes 1813. aasta paiku ja sellest ajast peale on teda füüsiliselt raske ära tunda: enne ta nuttis, nüüd naerab, enne läks kõhnaks, nüüd võtab juurde. Kas te ei tahaks pigem teda tolle teise asemel näha? Tema hullumeelsus pakub lõbu ja ei mõju masendavalt.”

“Ma vaatan nii ühte kui ka teist,” vastas inspektor. “Inimene peab oma ametiülesandeid korralikult täitma.”

See oli inspektori esimene ringkäik ja ta tahtis võimudele endast head muljet jätta.

“Lähme kõigepealt siia,” lisas ta.

“Väga hea,” vastas vanglaülem.

Ja ta andis märku valvurile, kes tegi ukse lahti.

Raskete lukkude ragina ja roostes hingede krigina peale Dantès, kes oma kasemati nurgas konutas ja kirjeldamatu mõnuga läbi kitsa trellitatud akna tungivat tillukest päikesekiirt nautis, tõstis pea. Nähes kahe valvuri käes olevate tõrvikute valgel võõrast meest, keda saatis kaks sõdurit ja kellega vanglaülem rääkis, kübar käes, taipas Dantès, millega on tegemist, ja arvates, et lõpuks on tal ometi võimalus abi paluda kõrgemalt ülemuselt, sööstis, käed ristis, ettepoole.

Sõdurid panid otsekohe täägid risti, sest arvasid, et vang tormab halbade kavatsustega inspektori poole.

Ka inspektor põrkas sammu tagasi.

Dantès taipas, et temast oli räägitud kui inimesest, keda tuleb karta.

Siis, püüdes pilkudega väljendada vagurust ja alandlikkust, mida võib leida igas inimsüdames, hakkas ta rääkima juuresolijaid üllatava hardameelse sõnasuutlikkusega, et inspektori hingekeeli liikuma panna.

Inspektor kuulas Dantèsi kõne lõpuni, pöördus siis vanglaülema poole ja ütles sosinal:

“Ta on hakanud jumalakartlikuks, leebemad tunded on ülekaalu saanud. Näete, hirm mõjus talle, ta taganes tääkide ees. Hull ei tagane millegi ees. Olen teinud selle kohta väga huvitavaid tähelepanekuid Charentonis.”

Vaadates siis vangi poole, küsis ta:

“Mida te siis kokkuvõttes soovite?”

“Ma soovin teada, millise kuriteo ma olen korda saatnud, ma soovin, et mulle antaks kohtunikud, ma soovin, et minu protsessi jaoks viidaks läbi uurimine, ma soovin lõpuks seda, et mind lastaks maha, kui ma olen süüdi, ja ka seda, et mind vabastataks, kui ma olen süütu.”

“Kas te saate hästi süüa?” küsis inspektor.

Jah, ma arvan küll, ma ei tea. Aga see pole tähtis, tähtis on hoopis see, ja mitte üksnes mulle, õnnetule vangile, vaid ka kõigile kohtuametnikele, kes otsuseid teevad, vaid ka kuningale, kes meie üle valitseb, et üks süütu ei langeks alatu kaebuse ohvriks ja ei peaks surema trellide taga, needes oma timukaid.”

“Täna te olete väga alandlik,” ütles vanglaülem. “Alati te ei ole seda olnud. Te rääkisite hoopis teisiti tol päeval, armas sõber, kui tahtsite oma valvuri maha lüüa.”

“See on tõsi,” ütles Dantès, “ja ma palun sellelt mehelt aiandlikult andeks, ta on minu vastu alati väga hea olnud... Aga mis parata! Ma olin hull, ma märatsesin.”

“Kas te seda enam ei ole?”

“Ei. härra, vangla on mu põlvili surunud, murdnud, hävitanud... Ma olen juba nii kaua siin!”

“Nii kaua?... Mis ajal teid arreteeriti?” küsis inspektor.

“28. veebruaril 1815. aastal, kell kaks päeval.”

Inspektor rehkendas.

“Täna on 30. juuli 1816. Mis te räägite! Te olete kõigest seitseteist kuud vangis olnud.”

“Kõigest seitseteist kuud!” hüüatas Dantès. “Oo härra, teie ei tea, mida tähendab seitseteist kuud vanglas. See on seitseteist aastat, seitseteist sajandit. Eriti minusugusele inimesele, kellel õnn oli käeulatuses, kes pidi abielluma armastatud naisega, kes nägi enda ees avanevat ausat teed elus edasi jõuda ja kellel praegu ei ole midagi, kes kõige heledamast päikesepaistest langes kõige sügavamasse öösse, kelle karjäär on hävitatud, kes ei tea, kas see, kes teda kunagi armastas, teda ikka veel armastab, kes ei tea, kas tema vana isa elab veel või on surnud. Seitseteist kuud vanglas mehele, kes on harjunud mereõhuga, meremehe vabadusega, mereavarustega, mõõtmatusega, lõpmatusega! Härra, seitseteist kuud vanglat on rohkem, kui väärib mis tahes kuritegu, mida nimetatakse inimkeeles kõige õudsemate nimedega. Halastage ometi mu peale, härra, ja paluge mulle mitte heatahtlikkust, vaid karmust, mitte armu, vaid kohtuotsust; kohtunikke, ma palun vaid kohtunikke, härra, ei saa ju ometi keelata kohtunikke süüalusele.”

“Hea küll,” ütles inspektor, “me vaatame seda.”

Ja lausus siis vanglaülemale:

“Mui on sellest vaesest vennikesest tõesti hale. Kui me üles läheme, näitate mulle tema vangitoimikut.”

“Iseendast mõista,” ütles vanglaülem. “Aga ma kardan, et leiate tema kohta hirmsaid märkusi.”

“Härra,” jätkas Dantès, “ma tean, et te ei saa mind siit välja lasta oma isikliku otsuse põhjal, aga te võite minu palve edasi anda võimudele, te võite lasta asja uurida, lõpuks, te võite lasta minu üle kohut mõista. Ma ei nõua muud kui ainult kohtuotsust, et ma teaksin, millise kuriteo olen korda saatnud ja milline karistus on mulle määratud. Teadmatus on kõige kohutavam piin.”

“Näidake mulle valgust!”

“Härra,” hüüdis Dantès. “ma taipan teie häälekõlast, et te olete liigutatud. Härra, öelge, kas ma võin loota.”

“Seda ma ei või teile öelda,” vastas inspektor, “võin teile ainult lubada, et uurin teie toimikut.”

“Oo härra, siis ma olen päästetud, olen vaba.”

“Kes laskis teid arreteerida?” küsis inspektor.

“Härra de Villefort,” vastas Dantès. “Minge tema juurde ja rääkige temaga.”

“Härra de Villefort on juba terve aasta Marseille’st ära, ta on Toulouse’is.”

“Siis ma enam ei imesta,” pomises Dantès. “Minu ainus kaitsja on eemal.”

“Kas härra de Villefort’il oli põhjust teid vihata?” küsis inspektor.

“Mitte mingit, härra. Ta oli koguni väga heatahtlik minu vastu.”

“Ma võin siis usaldada märkusi, mis ta on teie kohta teinud või mis ta mulle ütleb?”

“Täiesti, härra.”

“Hea küll, oodake siis.”

Dantès langes põlvili, tõstis käed taeva poole ja pomises palvesõnu, milles palus jumala õnnistust mehele, kes oli tulnud tema vangikongi otsekui Lunastaja põrgust hingi päästma.

Uks sulgus taas. Ent lootus, mis oli tulnud koos inspektoriga, jäi Dantèsiga kasematti.

“Kas te soovite vangiregistrit kohe näha,” küsis vanglaülem, “või läheme enne abee kasematti?”

“Lõpetame enne kasematid,” vastas inspektor. “Kui ma lähen üles päevavalgesse, võib-olla siis ei jätku mul enam julgust täita oma kurba kohustust.”

“Oh, see pole niisugune vang, nagu too oli, ja tema hullumeelsus ei ole nii masendav kui tema naabri mõistus.”

“Mis laadi hullumeelsus teda vaevab?”

“Väga imelik hullumeelsus: ta kujutleb, et on määratu varanduse omanik. Oma esimesel vangla-aastal pakkus ta valitsusele ühe miljoni, kui valitsus peaks ta vabaks laskma, teisel aastal kaks miljonit, kolmandal aastal kolm ja ikka nõnda edasi. Nüüd on tema viies vangla-aasta. Ta palub, et saaks teiega nelja silma all rääkida ja pakub teile viis miljonit.”

“See on tõepoolest huvitav,” ütles inspektor. “Ja kuidas tolle miljonäri nimi on?”

“Abee Faria.”

“Nr. 27,” ütles inspektor.

“See on siin. Tehke lahti. Antoine.”

Valvur täitis kasu ja inspektori uudishimulik pilk tungis hullu abee kasematti.

“Nõnda kutsuti üldiselt vangi.

Keset kongi oli seinast võetud lubjatükiga joonistatud põrandale ring, mille keskel lebas peaaeqgu alasti mees, niivõrd räbalateks olid ta riided lagunenud. Ta joonistas ringi sisse väga selgeid geomeetrilisi jooni ja näis olevat süvenenud oma probleemi lahendamisse nagu Archimedes, kui üks Marcelluse sõdur ta ära tappis. Ta ei liigutanud isegi kasematiukse ragina peale, mida see avanedes tegi, ja näis ärkavat alles siis, kui tõrvikute leegi harjumatult hele valgus langes niiskele põrandale, kus ta töötas. Siis vaatas ta üles ja nägi üllatusega arvukat seltskonda, kes oli alla tema kasematti tulnud.

Ta kargas kohe väledalt püsti, haaras teki, mis oli heidetud ta armetu aseme jalutsisse, ja tõmbas selle kiiruga ümber, et võõraste ees vähegi viisakam välja näha.

“Mida te nõuate?” küsis inspektor oma küsimust varieerimata.

“Mina, härra?” ütles abee imestunud näoga. “Ma ei, nõua midagi.”

“Te ei mõista,” ütles inspektor. “Ma olen valitsuse esindaja, minu ülesanne on käia vanglates ja kuulata ära vangide nõudmised.”

“Ah nii, see on hoopis iseasi, härra,” hüüdis abee erutatult. “Ma loodan, et me mõistame teineteist.”

“Näete,” ütles vanglaülem sosinal, “see hakkab just nii peale, nagu ma teile ütlesin.”

“Härra,” jätkas vang, “ma olen abee Faria, olen sündinud Roomas. Ma olin kakskümmend aastat kardinal Spada sekretär, mind arreteeriti mulle teadmata põhjusel 1811. aasta algul. Sellest ajast peale nõuan ma vabadust Itaalia ja Prantsuse võimudelt.

“Mispärast Prantsuse võimudelt?” küsis vanglaülem.

“Sest et mind arreteeriti Piombinos ja ma eeldan, et nagu Milanost ja Firenzest, on ka Piombinost saanud mõne Prantsusmaa departemangu keskus.”

Inspektor ja vanglaülem vaatasid teineteisele muiates otsa.

“Tont võtaks, kulla mees,” ütles inspektor, “teie teated Itaalia kohta ei ole kõige värskemad.”

“Nad pärinevad sellest päevast, kui mind arreteeriti, härra,” ütles abee Faria. “Ja kuna Tema Majesteet keiser rajas oma Rooma kuningriigi poja jaoks, kelle taevas talle oli kinkinud, siis ma eeldan, et jätkates oma vallutuste käiku, on ta täide viinud Macchiavelli ja Cesare Borgia unelma teha kogu Itaaliast üksainus ühtne kuningriik.”

“Härra,” tähendas inspektor, “õnneks on saatus teinud oma muudatused sellesse hiiglaplaani, mida teie näite soojalt pooldavat.

“See on ainus võimalus teha Itaaliast tugev, sõltumatu ja õnnelik riik,” ütles abee.

“Võimalik,” vastas inspektor, “aga ma pole tulnud selleks siia, et arutada teiega Itaalia poliitikat, vaid selleks, et teilt küsida seda, mida ma juba küsisin, kas teil on mingeid nõudmisi toidu ja elamistingimuste osas.”

“Toit on niisugune nagu igas vanglas,” vastas abee, “see tähendab, väga vilets. Mis puutub eluasemesse, siis näete ise, et see on niiske ja ebatervislik, aga kasemati kohta küllalt viisakas. Jah. aga küsimus pole selles, mul on vaja teatada valitsusele midagi äärmiselt tähtsat ja ülimalt huvipakkuvat.”

“Ongi käes,” sosistas vanglaülem inspektorile.

“Sellepärast mul ongi nii hea meel teid nähes,” jätkas abee. “kuigi te segasite mind väga tähtsa arvestuse juures, mis sel juhul, kui ta välja peaks tulema, muudab võib-olla Newtoni süsteemi. Kas te võiksite nii lahke olla ja võimaldaksite mul teiega nelja silma all kõnelda?”