Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 14

Jätkem Villefort’i Pariisi teele, kus ta tänu kolmekordsele tasule tuulekiirusel kihutab, ja mingem läbi kahest või kolmest salongist väikesesse kaaraknaga kabinetti Tuileries’s, mis on nii tuntud, sest oli kunagi Napoleoni ja Louis XVIII lemmikruum ja on seda praegusel ajal Louis-Philippe’il.

Selles kabinetis istus Louis XVIII oma pähklipuust laua taga, mille oli kaasa toonud Hartwellist ja mida ta silmapaistvatele isikutele omase maania tõttu iseäranis armastas, ja kuulas üsna hajameelselt umbes viiekümne kuni viiekümne kahe aastast hallipäist, aristokraatse näoga ja väga peenelt riietatud meest, tehes samal ajal märkmeid Horatiuse köite servale — see oli üks Gryphiuse väljaanne, üsnagi ebakorrektne, aga väga hinnatud, ja pakkus ulatuslikult ainet Tema Majesteedi teravmeelsetele filoloogilistele arvamustele.

“Mida te ütlesite, härra?” küsis kuningas.

“Et ma olen väga mures, Sire.”

“Tõesti? Kas te nägite unes seitset rammusat ja seitset lahjat lehma?”

“Ei, Sire, see kuulutaks meile ette seitset viljarikast ja seitset ikaldusaastat, aga nii ettenägeliku kuningaga nagu Teie Majesteet ei ole põhjust ikaldust karta.”

“Millisest suurest õnnetusest on siis jutt, kallis Blacas?”

“Sire, ma arvan, mul on õigusega põhjust arvata, et lõunas paisuvad tormipilved.”

“Kallis hertsog,” vastas Louis XVIII, “te olete vist halvasti informeeritud, mina tean kindlalt vastupidist, seal kandis on väga ilus ilm.”

Louis XVIII oli küll vaimuinimene, aga sellegipoolest armastas lihtsakoelist nalja.

“Sire,” ütles härra de Blacas, “kas Teie Majesteet ei võiks kas või oma ustava teenri rahustamiseks saata Languedoci, Provence’i ja Dauphinesse kindlaid inimesi, kes annaksid Teie Majesteedile aru nende kolme provintsi meeleoludest?”

“Canimus surdis,”^[11] vastas kuningas, jätkates Horatiuse servale märkmete tegemist.

“Sire,” vastas õukondlane naerdes, tehes näo, nagu oleks ta aru saanud Venusi luuletaja poolikust värsireast, “Teie Majesteedil võib täiesti õigus olla, kui ta võtab arvesse Prantsusmaa arukust. Aga minu arvates pole päris vale karta mõnda meeleheitlikku katset.”

“Kelle poolt?”

“Bonaparte’i või siis tema mõttekaaslaste poolt.”

“Kallis Blacas,” ütles kuningas, “teie kohutav hirm ei lase mul tööd teha.”

“Sire, teie rahulik meel ei lase mul magada.”

“Oodake, kallis hertsog, oodake, mul on väga leidlik märkus pastor quum traheret...^[12] kohta. Oodake, pärast räägite edasi.”

Veidi aega valitses vaikus, mille vältel Louis XVIII kirjutas nii peenes kirjas kui suutis veel ühe märkuse Horatiuse servale. Kui märkus oli kirjutatud, tõstis ta pea rahuloleva ilmega, nagu arvaks ta, et on ise mingile mõttele tulnud, kuigi oli vaid teise mõtteid kommenteerinud, ja ütles:

“Jätkake, kallis hertsog, jätkake, ma kuulan teid.”

“Sire,” ütles Blacas, kes hetkeks oli lootnud Villefort’ilt tema uudise konfiskeerida ja seda enda huvides ära kasutada, “ma olen sunnitud teile ütlema, et need pole sugugi alusetud kuulujutud ja õhust võetud teated, mis mulle muret teevad. Väga korralik mees, keda ma täielikult usaldan, kellele ma olin teinud ülesandeks valvata meeleolude üle lõunas (hertsog ütles need sõnad kõheldes), jõudis posthobustel siia ja ütles mulle: “Suur oht ähvardab kuningat.” Sellepärast ruttasingi siia, Sire.”

“Mala ducis avi domum,”^[13] jätkas Louis XVIII märkmete tegemist.

“Kas Teie Majesteet käsib mul selle teema lõpetada?”

“Ei, kallis hertsog, aga sirutage käsi välja.”

“Kumb?”

“Ükskõik, sinna, vasakule.”

“Siia, Sire?”

“Ma ütlen teile vasakule, aga teie otsite paremalt, minust vasakult, ma ütlesin, jah, just sealt. Sealt leiate politseiministri aruande, eilse kuupäevaga... Oodake, ongi vist härra Dandré isiklikult... Te ütlesite vist härra Dandré?” pöördus Louis XVIII uksehoidja poole, kes oli just teatanud politseiministri tulekust.

“Jah, Sire, härra parun Dandré,” kordas uksehoidja.

“Õige jah, parun,” Louis XVIII muigas vaevumärgatavalt.

“Tulge sisse, parun, ja rääkige hertsogile kõige viimaseid uudiseid härra de Bonaparte’ist. Ärge midagi varjake, olgu olukord kui tõsine tahes. Vaatame, kas Elba saar on vulkaan, kas sealt purskab välja tige ja leegitsev sõda: bella, horrida bella?”^[14]

Härra Dandré nõjatus mõlema käega toolikorjule ja kiigutas ennast üsna graatsiliselt.

“Kas Teie Majesteet suvatses tutvuda eilse raportiga?”

“Jaa, jaa.”

“Aga ütelge ise hertsogile, kes ei suuda seda raportit leida, mis seal sees oli. Rääkige talle üksikasjaliselt, mida teeb usurpaator oma saarel.”

“Härra,” sõnas parun hertsogile, “kõiki Tema Majesteedi alluvaid peaksid rõõmustama viimased uudised, mida oleme saanud Elba saarelt. Bonaparte’il...”

Härra Dandré vaatas Louis XVIII poole, kes parajasti märget kirjutas ja peadki ei tõstnud.

“Bonaparte’il on surmavalt igav,” jätkas parun. “Ta vahib päevad otsa, kuidas kaevurid Porto Longones tööd teevad.”

“Ja kratsib ennast oma lõbuks,” ütles kuningas.

“Kratsib ennast?” küsis hertsog. “Mida Teie Majesteet sellega öelda tahab?”

“Aga kallis hertsog, kas te olete siis unustanud, et see suurmees, kangelane, pooljumal kannatab raske nahahaiguse all. Tal on prurigo.”^[15]>

“Veelgi enam, härra hertsog,” jätkas politseiminister, “me oleme peaaegu kindlad, et mõne aja pärast on usurpaator hull.”

“Hull?”

“Märatsev hull, ta mõistus hakkab segi minema, kord ta nutab kibedasti, siis jälle naerab täiest kõrist; mõnikord istub tundide kaupa kaldal ja loobib kive vette, ja kui kivi on viis-kuus korda lupsu löönud, näib ta olevat niisama rahul, nagu oleks ta võitnud veel ühe Marengo või Austerlitzi. Te peate tunnistama, need on ju hullumeelsuse tundemärgid?”

“Või tarkuse tundemärgid, härra parun, tarkuse tundemärgid,” ütles Louis naerdes. “Antiikmaailma suured väejuhid lõbustasid ennast kivide loopimisega merre. Vaadake Plutarchost, Scipio Africanuse elu.”

Härra de Blacas jäi mõttesse, nähes kuninga ja politseiministri muretust. Villefort ei olnud talle kõike rääkinud, et keegi teine ei lõikaks tema saladuse pealt kasu, aga oli ometigi küllalt öelnud, et Blacas’d tõsiselt murelikuks teha.

“Rääkige, rääkige, Dandré,” ütles Louis XVIII. “Blacas ei ole veel veendunud. Rääkige nüüd usurpaatori meelemuutusest.”

Politseiminister kummardas.

“Usurpaator on meelt muutnud,” pomises hertsog, vaadates kuningat ja Dandréd, kes rääkisid vaheldumisi nagu kaks Vergiliuse karjust. “Kas usurpaator on tõesti meelt muutnud?”

“Täiesti kindlasti, kallis hertsog.”

“Asunud õigele teele. Selgitage, parun.”

“Asi on selles, härra hertsog, “ sõnas minister surmtõsiselt, “hiljaaegu oli Napoleon teinud vägede ülevaatuse ja kuna paar­kolm vana torisejat, nagu ta neid kutsus, avaldasid soovi minna tagasi Prantsusmaale, oli ta nad vabaks lasknud ja soovitanud neil oma tublit kuningat teenida. Need olid kindlasti tema oma sõnad, härra hertsog, ma olen selles veendunud.”

“Blacas, mida te selle kohta ütlete?” tähendas kuningas võidurõõmsalt, katkestades hetkeks tuhnimise tema ees avatud mahukas skolastilises väljaandes.

“Ütlen seda, Sire, et kas eksin mina või eksib politseiminister. Et aga politseiministril on võimatu eksida, sest tema ülesanne on kaitsta Teie Majesteedi isikut ja au, siis tõenäoliselt eksin mina. Aga sellegipoolest, Sire, kui mina oleksin Teie Majesteedi asemel, kuulaksin ma ära inimese, kellest ma teile rääkisin. Ma julgeksin seda isegi tungivalt soovitada, osutage talle seda au.”

“Heameelega, hertsog, teie soovitusel võtan ma vastu, keda iganes tahate, ainult et teen seda, relvad käes. Härra minister, kas teil on mõnda uuemat raportit sellest siin. See on ju 20. veebruarist, täna on aga 3. märts.”

“Ei, Sire, kuid see peaks iga minut kohale jõudma. Ma olen hommikust peale ära olnud, võib-olla on see minu äraoleku ajal saabunud.”

“Minge prefektuuri, ja kui seda ei peaks seal olema, no siis... siis... tehke see lihtsalt valmis,” sõnas Louis XVIII naerdes. “Nii see vist üldiselt käib?”

“Tänu jumalale, Sire,” ütles minister, “selle raporti jaoks pole vaja midagi välja mõelda. Iga päev kuhjuvad meie kantseleidesse kõige üksikasjalisemad kaebused, mida saadab meile terve hulk näljarotte, kes loodavad saada väikest tasu teenete eest, mida nad ei osuta, aga tahaksid osutada. Nad mängivad juhuse peale ja loodavad, et ühel heal päeval mingi ootamatu sündmus muudab nende ettekuulutused mõningal määral tegelikkuseks.”

“Hea küll, minge, härra,” ütles Louis XVIII, “ja mõelge sellele, et ma ootan teid.”

“Ma käin kiiresti ära, Sire. Kümne minuti pärast olen tagasi.”

“Ja mina, Sire, lähen toon oma sõnumitooja siia,” ütles härra de Blacas.

“Oodake ometi, härra de Blacas,” ütles Louis XVIII. “Ma pean tõepoolest teie vappi muutma. Ma annan teile laialisirutatud tiibadega kotka, kes hoiab oma küüniste vahel saaki, mis püüab tagajärjetult lahti rabelda, deviisiga Tenax.”^[16]

“Sire, ma kuulan teid,” ütles härra de Blacas, kärsitusest küüsi närides.

“Ma tahtsin teiega nõu pidada sõnade üle ... fugies mollis anhelitu...”^[17] Te teate, tegemist on hundi eest põgeneva hirvega. Kas te pole mitte jahimees ja jäägermeister? Kuidas teie meelest see topeltütlemine mollis anhelitu kõlab?”

“See on suurepärane, Sire. Aga minu sõnumitooja on nagu see hirv, kellest te räägite, sest ta sõitis maha 220 ljööd vähem kui kolme päevaga.”

“See on tõesti suur mure ja vaev, mida ette võeti, kallis hertsog, arvestades, et meil on ju telegraaf; sellega oleks kulunud kõigest kolm või neli tundi, ilma et telegraaf sellepärast lõõtsutama oleks hakanud.”

“Sire, te tasute nii halvasti vaesele noormehele, kes säärase õhinaga siia ruttas nii kaugelt, et Teie Majesteedile kasulikku teadet tuua. Ma palun teid, võtke ta lahkesti vastu, kas või juba härra de Salvieux’ pärast, kes teda mulle soovitab.”

“Härra de Salvieux, minu venna kammerhärra?”

“Tema ise.”

“Jaa, tema on tõepoolest Marseille’s.”

“Sealt ta mulle kirjutabki.”

“Kas tema räägib ka sellest vandenõust?”

“Ei, aga ta soovitab mulle härra de Villefort ‘i ja palub mul teda Teie Majesteedi juurde tuua.”

“Härra de Villefort?” hüüatas kuningas. “Sõnumitooja on siis härra de Villefort?”

“Jah, Sire.”

“Ja tema tulebki Marseille’st?”

“Tema isiklikult.”

“Miks te mulle ta nime otsekohe ei öelnud? “ küsis kuningas, kelle ilme läks veidi murelikuks.

“ Sire, ma arvasin, et see nimi on Teie Majesteedile tundmatu.”

“Oh ei, ei, Blacas. Ta on tõsine ja haritud mees, ja peaasi, auahne. Tont võtaks, tema isa nime te ju teate.”

“Tema isa?”

“Jah, Noirtier.”

“Žirondiin Noirtier? Senaator Noirtier?”

“Täpselt nii.”

“Ja Teie Majesteet on selle mehe poja ametisse määranud?”

“Blacas, kallis sõber, te ei mõista mitte kui midagi. Ma ütlesin teile, et Villefort on auahne, karjääri nimel ohverdab Villefort kõik, koguni oma isa.”

“ Sire, ma siis tohin ta sisse kutsuda.”

“Otsekohe, hertsog. Kus ta on?”

“Ta peaks mind ootama all minu tõllas.”

“Minge tooge ta siia.”

“Ruttan seda tegema.”

Hertsog kiirustas välja noore inimese energilise sammuga, siiras kiindumus kuningriiki tegi ta kahekümneaastaseks.

Louis XVIII jäi üksi, ta pilk langes avatud Horatiusele ja ta pomises: Iustum et tenacem propositi virum.^[18]

Härra de Blacas tuli üles tagasi niisama kiiresti, kui oli alla läinud. Eestoas pidi ta aga kuninga autoriteedi appi võtma. Villefort’i tolmune ülikond, tema riietus, mis polnud kaugeltki kooskõlas õukonnariietusega, oli pedantlikku härra de Brezed ärritanud, too oli lausa jahmunud, et noormees tahtis sellises riietuses kuninga ette ilmuda. Aga hertsog kõrvaldas ühe lausega kõik takistused: “Tema Majesteedi käsk”, ja vaatamata tseremooniameistri vastuväidetele, kes need põhimõtte pärast esitas, lasti Villefort sisse.

Kuningas istus samal kohal, kuhu ta hertsogist oli jäänud. Kui uks läks lahti, seisis Villefort otse kuninga ees: noore kohtu­ametniku esimene reaktsioon oli seisma jääda.

“Tulge sisse, härra de Villefort, tulge sisse,” ütles kuningas. Villefort kummardas ja astus paar sammu ettepoole, jäädes ootama kuninga küsimusi.

“Härra de Villefort,” sõnas Louis XVIII. “Hertsog de Blacas väidab, et teil on midagi tähtsat meile teatada.”

“Sire, härra hertsogil on õigus ja ma loodan, et Teie Majesteet võib selles ise veenduda.”

“Esiteks ja ennekõike, härra, kas õnnetus on teie arvates nii suur, kui tahetakse mind uskuma panna?”

“Sire, minu arvates on asi väga tungiv, aga ma loodan, et tänu minu kiirele tegutsemisele ei ole see lootusetu.”

“Rääkige pikalt, kui soovite, härra,” sõnas kuningas, lastes ennast kaasa haarata erutusest, mis oli härra de Blacas’ näoilme krimpsu kiskunud ja Villefort’i hääle kähisema pannud. “Rääkige, ja hakake algusest peale: ma armastan korda igas küsimuses.”

“Sire,” ütles Villefort, “ma annan Teie Majesteedile üksikasjalise ülevaate, aga ma palun siiski mind vabandada, kui ma erutuse tõttu peaksin ennast kuidagi arusaamatult väljendama.”

Kuningale vargsi heidetud pilk pärast seda kavaldavat sissejuhatust kinnitas Villefort’ile kõrge kuulaja heatahtlikku suhtumist, ja ta jätkas:

“Sire, ma tulin nii kiiresti kui võimalik Pariisi teatama Teie Majesteedile, et oma ametiülesannete täitmisel avastasin ma mitte mõne tühise komploti, mida sepitsetakse iga jumala päev vaesema rahva ja armee hulgas ja mis enamasti kuhugi ei vii, vaid tõelise vandenõu, tormi, mis ähvardab Teie Majesteedi trooni. Sire, usurpaator on relvastanud kolm laeva; tal on kavas mingi plaan, võibolla on see meeletu, ja kui see ongi meeletu, on ta sellele vaatamata kohutav. Praegusel tunnil peaks ta olema Elba saarelt lahkunud, aga kuhu? Ma ei tea, aga kahtlemata selleks, et maanduda kas Napolis, kas Toscana rannikul või koguni Prantsusmaal! Teie Majesteedil on teada, et Elba saare valitseja on säilitanud suhted Itaalia ja Prantsusmaaga”

“Jah, härra, ma tean seda,” lausus kuningas üsna erutatult, “alles hiljaaegu saime teateid. et Saint-Jacques’i tänavas toimusid bonapartistide koosolekud. Aga, palun, ätkake. Kuidas te need üksikasjad teada olete saanud?”

“Sire, need selgusid ühe Marseille meremehe ülekuulamisel; ma lasksin teda pikka aega jälgida ja oma ärasõidu päeval käskisin ta arreteerida. See keevaline meremees, keda ma bonapartismis kahtlustasin, käis salaja Elba saarel. Ta käis seal suurmarssali juures, kes andis talle suusõnalise teate ühe Pariisi bonapartisti jaoks, aga tolle nime ei õnnestunud mul teada saada. Küsimus seisnes selles, et inimeste meeli ette valmistada tagasipöördumiseks — need on ülekuulamise sõnad, Sire —, mis peab toimuma kõige lähemal ajal.”

“Ja kus on see mees?” küsis Louis XVIII.

“Vanglas, Sire.”

“Teie meelest näis siis asi tõsine?”

“Sedavõrd tõsine, Sire, et kuigi see sündmus tabas mind keset perekondlikku pidu, minu isiklikku kihluspidu, lahkusin ma oma pruudist ja sõpradest, lükkasin kõik edasi, et tulla siia ja asetada Teie Majesteedi jalge ette oma kartused ja kinnitada Teie Majesteedile oma ustavust.”

“Tõsi jah,” ütles Louis XVIII, “kas polnud mitte kavas teie abiellumine preili de Saint-Méraniga?”

“Ühe Teie Majesteedi ustavama teenri tütrega”

“Jajaa, aga tuleme tagasi selle komploti juurde, härra de Villefort.”

“Sire, kardetavasti on see midagi rohkemat kui lihtne komplott, see on tõeline vandenõu.”

“Vandenõu on praegusel ajal märksa lihtsam plaanitseda kui läbi viia,” ütles kuningas naeratades. “Juba ainuüksi selle fakti tõttu, et olles mõni aeg tagasi taas oma esivanemate troonile asunud, hoiame me silmad lahti ühteaegu mineviku, oleviku ja tuleviku poole. Juba kümme kuud on minu ministrid valvet tugevdanud, et Vahemere rannik oleks hästi kaitstud. Kui Bonaparte maabuks Napolis, oleks kogu koalitsioon jalul, enne kui ta jõuaks Piombinosse; kui ta maabuks Toscanas, astuks ta vaenlase maale; kui ta maabuks Prantsusmaal, siis ainult koos käputäie meestega ja nendega tuleme me hõlpsasti toime, sest rahvas ju jälestab teda. Rahunege, härra, ent meie kuninglikule tänulikkusele võite kindel olla.”

“Ah, sealt tuleb härra Dandré!” hüüdis hertsog de Blacas.

Sel hetkel ilmus tõepoolest uksele härra politseiminister, ta oli kahvatu, värises ja vidutas silmi, nagu oleks teda miski pimestanud.

Villefort astus sammu tagasi, et ära minna, aga härra de Blacas’ käepigistus hoidis teda tagasi.