Читать книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas - Страница 7

Sadakond sammu eemal sellest kohast, kus kaks sõpra, pilk silmapiiri poole suunatud ja kõrv kikkis, “La Malgue’i” kihiseval veini kulistasid, kössitas päikesest ja mistraalist paljaks näritud künka taga Katalaaniküla.

Ühel päeval oli tulnud Hispaaniast käputäis salapäraseid inimesi ja randunud maasäärel, kus nad elavad veel praegugi. Nad tulid teadmata kust ja rääkisid tundmatut keelt. Üks nende juhte, kes oskas provanssaali keelt, palus Marseille linnavalitsuselt luba jääda sellele lagedale ja viljatule maaninale, kuhu nad muistsette meresõitjate kombel oma alused liivale olid tõmmanud. Nad said loa ja kolm kuud hiljem kerkis väike küla kaheteistkümne kuni viieteistkümne pargase ümber, mis oli need mustlased merelt siia toonud.

Selles kummalises ja maalilises külas, ehitatud pooleldi mauri, pooleldi hispaania stiilis, elavad veel tänapäevalgi nende inimeste järeltulijad ja kõnelevad oma isade keelt. Juba kolm-neli sajandit on nad ustavalt püsinud väikesel maaninal, kuhu nad olid laskunud nagu merelindude parv; marseille’lastega nad ei segunenud, abiellusid omavahel ja säilitasid oma kodumaa tavad ja riituse, nii nagu nad säilitasid keelegi.

Tulgu nüüd lugeja meiega kaasa selle väikese küla ainukesele tänavale ja astugu koos meiega ühte majja, millele nagu teistelegi on päike väljastpoolt andnud kauni koltunud lehe värvi, nii iseloomuliku selle maanurga kõigile iidsetele mälestusmärkidele, seestpoolt on aga majad valgeks võõbatud lubjaga, mis on hispaania posada’de^[5] ainus kaunistus.

Ilus noor neiu, kellel olid pigimustad juuksed ja sametised gasellisilmad, seisis vastu vaheseina nõjatudes ja näperdas oma peente, otsekui antiikjumalanna kaunikujuliste sõrmede vahel süütut kanarbikuoksa, millelt ta õisi ära rebis ja mille riismed juba põrandal vedelesid. Tema küünarnukini paljad, päikesest pruunid käsivarred, mis näisid olevat voolitud Arles’i Venuse järgi, värisesid palavikulisest kärsitusest ja ta lõi oma painduva ja nõtke jalaga vastu maad, nii et ta kaunikujuline, sihvakas ja sale säär hallide ja siniste rombidega punases puuvillsukas välja paistis.

Temast kolm sammu eemal istus toolil seda kõigutades ja küünarnukki vanale, koidest uuristatud mööblitükile toetades pikka kasvu kahekümne kuni kahekümne kahe aastane noormees, kelle näol heitlesid pahameel ja mure. Noormees vaatas küsivalt neiu poole, aga neiu kindel ja kõigutamatu pilk hoidis teda vaos.

“Mercédès,” ütles noormees, “varsti on lihavõtted, siis oleks paras aeg pulmi pidada, vastake mulle ometi.”

“Ma olen teile juba sada korda vastanud, Fernand, te olete tõesti iseenda vaenlane, et tulete seda minult veel kord küsima.”

“Korrake mulle seda veel, ma anun teid, korrake veel üks kord, et ma jääksin seda uskuma. Ütelge mulle sajandat korda, et te ei hooli minu armastusest, mida teie ema heaks kiitis, tehke mulle täielikult selgeks, et te mängite minu õnnega, et minu elu või surm ei tähenda teile midagi! Oo jumal, jumal küll! Unistada kümme aastat sellest, et saada teie meheks, Mercédès, ja nüüd kaotada see lootus, mis oli minu elu ainus eesmärk!”

“Igatahes mina ei ole teie lootusi mingil moel õhutanud, Fernand,” vastas Mercédès. “Teie ei saa mulle ette heita, et ma oleksin kas või üksainus kord teiega koketeerinud. Ma olen teile alati öelnud: ma armastan teid nagu venda ja ärge nõudke minult kunagi rohkemat, kui on vennalik armastus, sest minu süda kuulub teisele. Kas ma pole teile alati nõndaviisi rääkinud, Fernand?”

“Jaa, ma tean, Mercédès,” vastas noormees. “Te olete minu vastu alati julmalt avameelne olnud. Aga kas te olete unustanud katalaanide püha seaduse, mille järgi nad peavad abielluma omavahel?”

“Te eksite, Fernand, see pole seadus, vaid lihtsalt harjumus, selles on lugu. Ja uskuge mind, ärge püüdke seda harjumust enda kasuks välja mängida. Teid võetakse nekrutiks, Fernand. Et te veel vaba olete, on lihtsalt vastutulek. Teid võidakse iga hetk lipu alla kutsuda. Ja kui te kord juba sõdur olete, mida hakkate te siis peale minuga, see tähendab, vaese neiuga, kes on orb, nukrameelne, rahata, kelle kogu vara on peaaegu lagunenud hurtsik, kus ripub paar kulunud võrku, närune pärandus, mille mu isa jättis emale ja ema minule? Juba umbes aasta otsa, kus ta surnud on, mõtelge sellele, Fernand, elan ma peaaegu teiste armust! Mõnikord te teete näo, nagu oleks teil minust kasu, seda vaid selleks, et teil oleks õigus minuga oma kalasaaki jagada. Ja mina lepin sellega, Fernand, sest teie olete mu isa vennapoeg ja me kasvasime koos üles, ja veel enam sellepärast, et see teeks teile liiga haiget, kui ma seda vastu ei võtaks. Aga ma tajun väga hästi, et kala, mida ma müün ja mille eest saadud rahaga ketramiseks kanepit ostan, on almus, ma tajun seda, Fernand.”

“See pole tähtis, Mercédès. Mis sest, et te olete vaene ja üksi, aga nõnda sobite mulle paremini kui Marseille kõige uhkema reederi või rikkaima pankuri tütar! Mida on siis meiesugusel vaja? Korralikku naist ja head perenaist. Kust võiksin ma selles mõttes teist kedagi paremat leida?”

“Fernand,” vastas Mercédès pead raputades, “kui naine armastab kedagi teist ja mitte oma meest, võib tast tulla halb perenaine ja ta ei saa kindel olla, et ta jääb korralikuks naiseks. Leppige minu sõprusega, sest ma kordan teile, see on kõik, mida ma teile lubada võin. Mina luban ainult seda, mille kohta ma võin kindel olla, et saan seda anda.”

“Jaa, ma mõistan,” ütles Fernand, “oma viletsust talute te kannatlikult, aga teil on hirm minu viletsuse ees. Mercédès, kui te mind armastate, püüan ma haljale oksale jõuda. Teie toote mulle õnne ja ma saan rikkaks: ma võin kalapüügi laiemalt ette võtta, võin minna ametnikuks kaubakontorisse, võin ise kaupmeheks hakata.”

“Te ei saa sellele loota, Fernand, sest te olete sõdur, ja kui te praegu olete siin, Katalaanikülas, siis ainult sellepärast, et ei ole sõda. Jääge kaluriks. Ärge unistage sellest, mis laseb teil tegelikkust veelgi kohutavamana paista, ja leppige minu sõprusega, sest midagi muud ma teile anda ei või.”

“Teil on õigus, Mercédès, ma hakkan meremeheks, sest siis on mul meie isade riietuse asemel, mida teie põlastate, läikiv müts, triibuline pluus ja sinine ankrunööpidega kuub. Kas mitte nõnda ei pea olema riides, et teile meeldida?”

“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Mercédès, vaadates noormeest kõrgi pilguga. “Mida te sellega öelda tahate? Ma ei mõista teid.”

“Ma tahan öelda, Mercédès, et te olete nii karm ja julm minu vastu ainult sellepärast, et te ootate kedagi, kes käib nõndaviisi riides. Aga see, keda te ootate, on võib-olla heitliku meelega, ja kui tema seda ei ole, on meri seda tema eest.”

“Fernand,” hüüdis Mercédès, “ma uskusin, et te olete hea, aga ma eksisin! Fernand, te olete õel inimene, kui kutsute oma armukadedusele toeks jumala viha! Olgu nii, jah, ma ei varja, ma ootan ja armastan seda, kellest te räägite, ja kui ta ei peaks tagasi tulema, siis selle asemel et süüdistada teda truudusetuses, nagu teie seda teete, siis mina ütlen, et ta suri mind armastades.”

Noor katalaan raputas end vihaselt.

“Ma mõistan teid, Fernand: te ei salli teda sellepärast, et mina teid ei armasta. Te lähete oma katalaani noaga tema pussi vastu! Mis kasu te sellest saate? Kaotate mu sõpruse, kui teid võidetakse, või muutub mu sõprus vihkamiseks, kui teie võidate. Uskuge mind, sellega te ühele naisele ei meeldi, kui hakkate tüli norima mehega, keda see naine armastab. Ei, Fernand, ärge laske kurjadel mõtetel enda üle võimust võtta. Oma naiseks te mind ei saa leppige siis sellega, et olen teie sõber ja õde. Ja pealegi,” lisas ta, silmad erutusest pisarais, “oodake, olge kannatlik, Fernand, just praegu te ütlesite, et meri on salakaval. Sellest on juba neli kuud, kui ta merele läks, kuipalju torme on nende nelja kuu jooksul olnud!”

Fernand jäi pealtnäha rahulikuks, ta ei üritanud pühkida Mercédèsi põskedel voolavaid pisaraid, ja ometigi oleks ta iga pisara eest andnud klaasitäie oma verd, aga need pisarad voolasid kellegi teise pärast.

Ta tõusis püsti, käis korra hurtsikus ringi ja jäi siis uuesti Mercédèsi ette seisma, pilk sünge ja käed rusikas.

“Kuulge, Mercédès, vastake mulle veel üks kord. On teie otsus kindel?”

“Ma armastan Edmond Dantèsi,” ütles tüdruk külmalt, “ja keegi peale Edmond’i ei saa minu meheks.”

“Kas te armastate teda igavesti?”

“Jah, niikaua kui ma elan.”

Fernand’i pea vajus norgu nagu julguse kaotanud inimesel ja ta ohkas nii raskelt, et see kõlas oigena. Siis heitis ta äkki pea selga, surus hambad kokku ja ta ninasõõrmed värisesid.

“Aga kui ta on surnud?”

“Kui tema on surnud, siis suren ka mina.”

“Aga kui ta teid unustab?”

“Mercédès!” hüüdis rõõmus hääl õuest. “Mercédès!”

“Oo!” karjatas neiu. Rõõm tõi talle puna palgesse ja armastus pani jalad tantsima. “Näed nüüd, ta ei ole mind unustanud, muidu ei oleks ta siin!”

Ja ta tormas ukse juurde, lükkas selle lahti ja hüüdis:

“Tule siia, Edmond! Ma olen siin!”

Kahvatu ja värisev Fernand hüppas tagasi nagu madu silmanud rännumees, ja leides oma tooli, vajus sellele istuma.

Edmond ja Mercédès uppusid teineteise embuses. Marseille hõõguv päike tungis sisse lahtisest uksest ja valgusvoog ujutas nad üle. Algul ei näinud nad midagi enda ümber. Määratu õnn eraldas nad muust maailmast. Rõõmujoovastuses said nad suust vaid katkendlikke sõnu, mis võisid ka ahastusena näida.

Äkki silmas Edmond Fernand’i sünget nägu, hämaruses paistis see kahvatu ja ähvardav. Noor katalaan polnud ise märganudki, millal ta käe vöö vahel olevale noale oli pannud.

“Oh vabandust,” ütles Dantès omakorda kulmu kortsutades, “ma ei pannud tähelegi, et meid on kolm.”

Pöördudes siis Mercédèsi poole, küsis ta:

“Kes on see härra?”

“Sellest härrast tuleb teie parim sõber, Dantès, sest et ta on minu sõber, mu onupoeg, mu vend; see on Fernand, ühesõnaga inimene, keda ma pärast teid armastan kõige rohkem maailmas. Kas te ei tundnud teda ära?”

“Ah jaa, muidugi,” ütles Edmond.

Ja laskmata lahti Mercédèsi käest, mida ta oma pihus hoidis, sirutas ta teise käe südamlikult katalaani poole.

Aga Fernand ei mõtelnudki sõbralikule žestile vastata, vaid seisis tummalt ja liikumatult nagu raidkuju.

Nüüd libises Edmond’i uuriv pilk erutatud ja värisevait Mercédèsilt süngele ja ähvardavale Fernand’ile.

See ütles talle kõik.

Ta laup tõmbus vihast kipra.

“Ma ei osanud arvata, Mercédès, et sinu juurde tõtates leian siit eest vaenlase.”

“Vaenlase!” hüüatas Mercédès ja vaatas tigedalt onupoja poole. “Vaenlase minu juures, ütlesid sa, Edmond! Kui ma seda peaksin uskuma, võtaksin ma sul käe alt kinni ja läheksin ära Marseille’sse, et mitte kunagi enam siia tagasi tulla.”

Fernand’i silmis sähvatas.

“Ja kui sinuga peaks midagi juhtuma, kallis Edmond,” lisas ta halastamatu aeglusega, mis näitas Fernand’ile, et neiu oli ta sünged mõtted põhjani läbi näinud, “kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis lähen mina Morgioni neemele ja hüppan, pea ees, alla kaljudele.”

Fernand’i nägu tõmbus lubivalgeks.

“Aga sa eksisid, Edmond,” jätkas neiu, “siin sul vaenlasi ei ole. Siin on vaid Fernand, minu vend, kes surub nüüd su kätt nagu ustaval sõbral.”

Seda öeldes vaatas neiu käskiva ilmega üksisilmi katalaani, kes otsekui tema pilgu lummuses astus aegamisi Edmond’i poole ja sirutas käe.

Tema viha oli nagu märatsev, ent jõuetu laine, mis purunes neiu ülevõimu ees.

Vaevalt aga oli ta Edmond’i kätt puudutanud, kui ta tundis, et oli teinud kõik, mida suutis, ja jooksis majast välja.

“Oo! Oo!” röökis ta nagu hullumeelne edasi tormates ja kätega juukseid katkudes. “Kes mind ometi vabastab sellest mehest! Oo ma õnnetu! Ma õnnetu!”

“Hei, katalaan! Hei, Fernand! Kuhu sa kihutad?” hüüdis kellegi hääl.

Noormees jäi seisma, vaatas ringi ja nägi Caderousse’i koos Danglars’iga lehtlas laua taga.

“Miks sa siia ei tule?” küsis Caderousse. “On sul nii kiire, et enam pole aega sõpradele teregi öelda?”

“Pealegi kui neil on veel ligi täis pudel ees,” lisas Danglars.

Fernand vaatas mõlemat meest juhmi näoga ega vastanud sõnagi.

“Ta paistab olevat üsna ähmis,” ütles Danglars ja müksas põlvega Caderousse’i. “Kas me viimati ei eksinud ja vastu meie ootusi jääb hoopis Dantès peale?”

“Pagan võtaks! Asi tuleb selgeks teha!” ütles Caderousse.

Ja pöördudes siis noormehe poole, küsis:

“Noh, katalaan, jõuad otsusele või?”

Fernand pühkis higist nõretavat laupa ja astus aeglasel sammul lehtlasse, kus varjuline lehestik näis ta meeli pisut rahustavat ja jahedus ta kurnatud ihu kosutavat.

“Tere päevast!” ütles ta. “Te vist kutsusite mind?”

Ja ta pigem kukkus kui istus laua taga olevale toolile.

“Ma hõikasin sind, sest sa tormasid nagu pöörane, ja mul hakkas hirm, et järsku sa lähed ja hüppad merre,” ütles Caderousse naerdes. “Tont võtaks! Ega inimesel pole sõbrad ainult selleks, et neile klaas veini pakkuda, vaid ka selleks, et mitte lasta neil kolm-neli toopi vett kõrisse tõmmata.”

Fernand ohkas nuuksatades ja ta pea vajus laual risti pandud kätele.

“Tahad, ma ütlen sulle, Fernand,” sõnas Caderousse, alustades juttu jämeda jõhkrusega, mis on nii omane lihtrahvale, keda uudishimu sunnib igasugust keerutamist unustama. “Tead sa mis, sa näed välja nagu hundipassi saanud armastaja!”

Ja ta naeris mürinal oma nalja peale.

“Sa teed nalja, Caderousse, see poiss pole säärasest puust, et laseb ennast armastuse pärast rööpast välja lüüa,” tähendas Danglars.

“Ei tee nalja, kuula, kuidas ta ohkab. Nonoh, Fernand,” ütles Caderousse, “tõsta nina püsti ja vasta meile. Pole ilus vastamata jätta sõpradele, kui nemad meie tervise järele pärivad.”

“Mu tervisel pole viga midagi,” ütles Fernand ja pigistas käed rusikasse, pead aga ei tõstnud.

“Tead sa, milles on asi, Danglars,” ütles Caderousse ja pilgutas sõbrale silma “Fernand, keda sa siin praegu näed, on hea ja tubli katalaan, ta on Marseille kõige parem kalur ja armunud ilusasse tüdrukusse, kelle nimi on Mercédès. Kuid õnnetuseks paistab, et tüdruk on armunud hoopis “Pharaoni” tüürimehesse.

“Pharaon” jõudis aga just täna sadamasse, no saad isegi aru?”

“Ei, ma ei saa aru,” ütles Danglars.

“Fernand vaeseke sai vist hundipassi,” ütles Caderousse.

“No ja mis siis?” ütles Fernand pead tõstes ja Caderousse’i poole vaadates niisuguse näoga, nagu otsiks, kelle peale oma viha välja valada. “Mercédès ei sõltu kellestki, on ju nii? Ta on vaba ja võib armastada, keda tahab.”

“Ah kui sa seda nõnda võtad, siis on iseasi,” ütles Caderousse. “Mina pidasin sind katalaaniks. Olen kuulnud, et katalaanid pole inimesed, kes lasevad ennast võistlejal kõrvale tõrjuda. Räägiti koguni, et Fernand’i kättemaks pidi olema õige kohutav.”

Fernand muigas virilalt.

“Armunud inimene pole iial kohutav,” ütles ta.

“Vaene poiss!” pomises Danglars, tehes näo, nagu tunneks ta noormehele südamest kaasa. “Aga mis parata! Ta ilmselt ei arvanud, et Dantès ootamatult tagasi tuleb. Ja võib-olla mõtles koguni, et Dantès on surnud, truudusetu või taevas teab mida. Kui säärased asjad ootamatult juhtuvad, lähevad nad seda rohkem südamesse.”

“No igatahes,” ütles Caderousse, kes rääkimise vahele kogu aeg jõi ja kellele kange “La Malgue” juba mõjuma hakkas, “pole Fernand ainus, kellele Dantèsi õnnelik saabumine vastukarva on. Eks ju, Danglars?”

“Sul on õigus, ja ma julgeksin isegi väita, et Dantèsil läheb veel räbalasti. “

“Mida see muudab?” ütles Caderousse, kallates veini Fernand’i klaasi ja täites enda oma juba üheksandat või kümnendat korda, kuna Danglars oli enda omast vaevalt maitsnud. “Mida see muudab, kui ta vahepeal abiellub Mercédèsiga, kauni Mercédèsiga. Selleks ta ju ometi tagasi tuli.”

Danglars’i puuriv pilk jälgis noormeest, kelle südamesse Caderousse’i sõnad langesid nagu sulatina.

“Millal pulmad on?” küsis ta.

“Need pole veel peetud,” pomises Fernand.

“Ei ole, aga nad peetakse,” ütles Caderousse, “see on niisama kindel kui see, et Dantès saab “Pharaoni” kapteniks. On ju, Danglars?”

Danglars võpatas ootamatu tabamuse peale ja vaatas Caderousse’i poole, kelle nägu ta omakorda hoolega uuris, et näha, kas hoop oli ette kavatsetud. Aga Caderousse oli juba purjus ja tema juhmistunud näos ei näinud Danglars midagi peale kadeduse.

“Mis siis ikka!” ütles ta klaase täis kallates. “Joogem siis kauni katalaani mehe terviseks, kapten Edmond Dantèsi terviseks!”

Caderousse tõstis klaasi väriseva käega suu juurde ja jõi ühe sõõmuga tühjaks. Fernand võttis enda oma ja virutas vastu maad puruks.

“Ohoo!” hüüatas Caderousse. “Keda ma näen seal künkaharjal, Katalaaniküla pool? Vaata ometi, Fernand, sinu silmanägemine on parem kui minul. Minu silm ei seleta enam hästi, sa tead ju, see kuradi vein. Oleks nagu kaks armastajat, kes kõnnivad külg-külje kõrval ja käsikäes. Issand, anna mulle andeks! Nad ei oska arvatagi, et me neid näeme, nüüd nad musutavad!”

Danglars’il ei jäänud märkamata Fernand’i ahastus, kes silmanähtavalt näost ära vajus.

“Kas te tunnete neid, härra Fernand?” küsis ta.

“Jah,” vastas too kõlatu häälega, “need on härra Edmond ja preili Mercédès.”

“Noh, näete nüüd!” hüüatas Caderousse. “Ja mina ei tundnud neid ära. Hei, Dantès! Hei, kaunitar! Astuge korraks siiapoole ja ütelge meile, millal siis pulmad ka peetakse? Härra Fernand on nii jonni täis, et ei taha meile seda öelda.”

“Ole ometi vait!” ütles Danglars, tehes näo, nagu püüaks ta tagasi hoida Caderousse’i, kes joobnu kangekaelsusega ennast lehtla varjust välja küünitas. “Katsu jalgadel püsida ja lase noortel inimestel rahulikult armastada. Vaata härra Fernand’i ja võta eeskuju. Tema käitub mõistlikult.”

Võib olla, et Fernand, keda Danglars oli torkinud nagu banderiljeerod härga ja kes oli endast täiesti väljas, olekski rünnanud, sest ta oli juba püsti tõusnud ja näis ennast otsekui koguvat, et vaenlase kallale karata. Aga naerusuine ja otsekohene Mercédès heitis oma kauni pea kuklasse ja laskis särada oma selgel pilgul. Siis meenus Fernand’ile neiu ähvardus, et ta sureb, kui Edmond peaks surema, ja katalaan vajus löödult tagasi oma toolile.

Danglars seiras vaheldumisi mõlemat meest: üks joomisest juhm, teine armastusest oimetu.

“Neist napakatest pole mul mingit kasu,” pomises ta. “Mul on kõva kahtlus, et istun siin koos ühe joodiku ja ühe argpüksiga; üks on kadedust täis ja joob ennast veinist purju, selle asemel et endasse sappi koguda; teine on suur lollpea, kellelt armsam nina alt ära napsati ja kes nüüd töinab ja haliseb nagu tita. Endal on aga põlevad silmad nagu hispaanlastel, sitsiillastel ja kalaabrialastel, kes oskavad nii hästi kätte maksta; endal on niisugused rusikad, mis lömastavad härja pea niisama kindlalt kui lihunikunui. Ilmselt naeratab saatus Edmond’ile: ta abiellub kauni neiuga, saab kapteniks ja naerab meie üle. Juhul kui...” Danglars’i huuli kõverdas kerge muie, “juhul kui mina vahele ei sega,” pomises ta.

“Hei!” röögatas Caderousse kummargil seistes ja rusikatega lauale toetudes. “Hei, Edmond! Kas sa ei näegi enam oma sõpru või pead ennast juba liiga uhkeks, et nendega rääkida?”

“Ei, kulla Caderousse,” vastas Dantès, “ma ei ole uhke, olen vaid õnnelik, aga õnn pidi ju pimestama rohkem kui uhkus.”

“Lõpuks ometi! See on õige jutt,” ütles Caderousse. “Tere päevast, proua Dantès.”

Mercédès noogutas väärikalt.

“See ei ole veel minu nimi,” ütles ta. “Meie pool kinnitatakse, et see toob õnnetust, kui neiusid kutsutakse nende peigmehe nime järgi, enne kui peigmees on tema meheks saanud. Nii et palun, kutsuge mind Mercédèsiks.”

“Meie heale naabrimehele Caderousse’ile tuleb andeks anda,” ütles Dantès. “Ega ta nii väga ei eksinudki.”

“Ah et pulmad tulevad siis kohe, härra Dantès?” küsis Danglars ja kummardas noorte ees.

“Niipea kui võimalik, härra Danglars. Täna lepitakse papa Dantèsi juures kõikides üksikasjades kokku ja homme või kõige hiljem ülehomme toimub kihluspidu siin “Reserve’is”. Ma loodan, et kõik sõbrad tulevad. Ma tahan sellega öelda, et ka teie olete kutsutud, härra Danglars, ja ka sind on mõeldud, Caderousse.”

“Aga Fernand,” ütles Caderousse ja lällutas naeru, “kas Fernand on ka kutsutud?”

“Mu naise vend on ka minu vend,” ütles Edmond, “ja meil, Mercédèsil ja minul, oleks väga kahju, kui ta niisugusel silmapilgul meist eemale hoiaks.”

Fernand tegi suu lahti, et vastata, aga hääl kustus kõris ja ta ei saanud sõnagi öeldud.

“Täna lepitakse kokku, homme või ülehomme on kihlused. Pagan võtaks! On teil aga kiire, kapten!”

“Danglars,” sõnas Edmond naeratades, “ma ütlen teile sedasama, mida Mercédès praegu Caderousse’ile ütles. Ärge omistage mulle tiitlit, mida mul veel ei ole, see võib mulle õnnetust tuua.”

“Vabandust,” lausus Danglars, “ma ütlesin ju ainult, et teil näib olevat väga kiire. Pagana päralt! Aega ju on: enne kolme kuud “Pharaon” uuesti merele ei lähe.”

“Õnnega on inimesel alati kiire, härra Danglars. Kui on tulnud kaua kannatada, on raske uskuda oma õnne. Aga asi pole ainult enesearmastuses. Mul on vaja minna Pariisi.”

“Kas tõesti? Pariisi? Kas te lähete sinna esimest korda, Dantès?”

“Jah.”

“Teil on seal asjaajamist?”

“Mul endal ei ole. Pean täitma viimase ülesande, mille mulle andis meie õnnetu kapten Leclère. Te mõistate, Danglars, see on püha asi. Teil ei pruugi muretseda, mul ei kulu selleks rohkem kui mineku- ja tulekuaeg.”

“Jajaa, ma mõistan,” sõnas Danglars kuuldavalt.

Ja lisas endamisi:

“Muidugi selleks, et Pariisis kohale toimetada kiri, mille suurmarssal talle andis. Pagana pihta! See kiri annab mulle idee, hiilgava idee! Oo Dantès, kulla sõber, sind ei ole veel “Pharaoni” registrisse number ühe all sisse kantud.”

Vaadates siis Edmond’i poole, kes oli juba tüki maad edasi jõudnud, hüüdis Danglars talle järele:

“Head reisi!”

“Tänan,” hõikas Edmond, vaatas tagasi ja viipas sõbralikult.

Kaks armastajat jätkasid oma teed, nad olid rahulikud ja rõõmsad nagu kaks väljavalitut, kes lähevad otse taevasse.