Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 10

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.

Rohkem kui nukku ja nukutuba,

rohkem kui pildivihku,

rohkem kui linnukest pihku,

täringuks tähte

ja palliks kuud,

rohkem kui tooreid tikrimarju,

rohkem, rohkem kui midagi muud

ihkasin,

oh kuidas ma ihkasin

tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi

ta oli mul tõesti peos,

tõesti mu südame ligi,

mu kaenlas, mu süles,

kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti

tõstsin kilgates üles

suure päikese poole

omaenese väikese

tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,

kord tantsitas vasem.

Hüppasin, hõiskasin

ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:

“Ole ometi tasem.

Pane vihmavari pingile

ja tule tuppa

sööma.”

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike

ja kähku sain küllalt roast.

Tippasin toast.

Käsi veel ukselingil,

lävel kepsu ju löömas jalad –

ma ei kilganud äkki enam

ega taibanud vähematki.

Minu pisike päikene pingil

oli katki.

Oli katki.

Oli keskelt murtud katki.

Suur päike

paistis korraga kaugelt.

Lauad ja laed olid samad,

kuid hoopis madalamad.

Ma olin väike,

ei saanud millestki aru,

ei mõistnud, ei märganud muud

kui panin pea vastu seina

ja nutsin

oma elu

esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta

ega sõnadega kurta.

Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.

1964