Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 16

Udustelt uibudelt hommikusinas

valguse värtnad veereldes

kerivad und.

Aiad on üleni voogavas vinas.

Lehile libiseb keereldes

lund.

Koidiku helgis arglikult säreleb

lõpmatu kutsuv, lõpmatu kauge

peegeldus pungal.

Avanend õites punakalt väreleb

lumele vastu otsekui rauge

tungal.

Kiirtega heideldes armunult aheldub

hõbedast okstele helvete jahe

kallistav kirm.

Õitel ent sügaval südames vaheldub

õhetav iha ja taevaselt mahe

hirm.

Suudlusest looritud leebesse pilku

sulavad kutsed kahest maailmast,

mis kuskil ei kohtu.

Päike on palav ja piklikke tilku

variseb sajast säravast silmast

rohtu.

1940