Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 3

Mis küsib elulahkmel heitlik maru!

Kuid sina enesele annad endast aru.

Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –

sa otsaeest ei pühi oma nime.

Puulehtki vaatab valgust, vajub vette

koos teistega. Ja siiski omaette.

Sul puudub sirav siht? – Eks mine

ja taipa, mis on aina tarbimine.

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?

Miks julm ei olda iial juhtumisi?

Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

Miks elu tähetund on kordumatu?

Miks tulukene tuisuööde kestel

ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.

Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult

sa enam neid, kes läksid juhuslikult

kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,

kas laevamees kord sõudis laternata

nad kaotsi meelega või kogemata.

1965