Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 7

KAKS KEVADLAULU

I

Naerma peaksin mina nüüd,

naerma, et aken põruks!

Ent tummalt ma ootan hommikut,

suu ümber nutuvõru.

Issand! kuskil aosinetuses

seisavad noored, niisked kased,

kuskil murduvad praegu tammid,

suitseb tõrvane kütisease,

kuskil nagisevad puukodarad,

vajudes rummuni lumevette,

kuskil ... oh, miks mina istun siin,

vahtides süngelt enda ette?

Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,

mida otsisin lõõmavas innus.

Milleks minule kirevad uimad,

petlikud rannad, lilled ja linnud?

Maanteele nüüd kisub mu süda –

seni sihitult hulkuda tahan,

kuni jahedad kevadvihmad

pesevad silmist nukruse maha.

2

Kevad piirand selle linna,

tuultel’ vastu ruttan.

Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,

tahaks laulda, nutta.

Roimar nelja täägi vahel –

peidad silmi, kõrvu.

Ah, nii tihti mustal tunnil

seisime ju kõrvu.

Valemängur, laadaline,

parkal, kingsepp, varas –

igamees mul täna sõber,

iga iste paras.

Naine närbuv sünges majas –

ehid kõhnu õlgu.

Nõnda palju, hirmus palju

olen sulle võlgu.

Kellele teind elu liiga,

joomar, pätt ja lurjus –

võtke, võtke minu süda,

rüübake end purju!

1932