Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 19

Rängast ahastusest roidund,

seisin kaljul sügistormis,

süda muremõttest must.

Mis on muutumatult hoidund?

Suudad vähe, suudad palju,

tolmuks saab, mis käsi vormis –

igavik, sul pole ust!

Samas vastas mulle kalju:

Kui sind söövad päikse leegid,

nii et lumivalgeks pleegid,

ja su sisemus on jahe, –

kui sind ründab lainte rivi,

peksab maru, raiub rahe,

ja sa vaikseks jääd kui kivi:

siis on igavik su sees!

Jänes muretult mu ees

võttis hüppeks hoogu rohus.

Varem kui ta maast ent viskus,

kotkas tükkideks ta kiskus.

Hüüdsin: Kas siis ülekohus

õigusest ei erine?

Kotkas, nokk veel verine,

lausus: Kõrgena võib mägi

paista ainuüksi maast.

Aga väikene kui laast

on ta sellele, kes nägi

enda jalus taevalaotust.

Vaim, kes madalas vaid lendas,

vajab hea ja kurja jaotust –

tugev kannab iseendas

vabastavaid vahemaid.

Kuid veel kartlikumaks said

nüüd mu mõtted: tormilõõsas

kõikus raagus roosipõõsas.

Meenus, raskeist pungist kaet,

minagi kord suuri-sõõmu

valgusest jõin õitsmisrõõmu.

Nüüd ent vilets, tagaaet,

kustun teades, et mis lahus,

iial taas ei ühine.

Põõsas ütles: Tühine

on, mis surmana sul näis:

eluallikad on täis.

Kui sa nagu mina rahus

närbund lehed maha poetad,

juured pimedusse toetad –

siis, kas õnnistad või nead,

jälle haljendama pead.

1936