Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 18

Aed kiirgab kollasest, maas püramiides

õlgmatil lasub üliküpsi vilju.

Üks naine hõbedaga tikit riides

lehtmaja künnisele astub hilju.

Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,

on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,

ning aimub, nagu oleks elu mahlu

ta jooma troopilises kliimas harjund.

Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust

kui märguanne kajab linnu kriisk.

Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

veel hõõgub kehas iga verepiisk,

ent arglikuna elab juba vaimus

tal hangede ja suure rahu aimus.

1936