Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 8

Taeva silmad on mu kohal

sügavad ja hellad.

Kõrgel rohelises kuplis

löövad metsakellad.

Suvi sammub üle põllu,

juustes viljakõrred,

mullas kobrutades käivad

suured pulmatõrred.

Mõdupiisku pillab õitest

ristik mesirõske.

Maasikatel magus veri

valgub ühte põske.

Õnnekruusid ääretasa!

Päev on lukku pannud

roosipuhma õhetusse

mustad murekannud.

Rõkka, kägu! Homme juba

kustub hääl su nokas

ja meil mõlemal on kurgus

valus odraokas.

1939