Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 17

Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,

meri – metalline plaat,

kõikjal lõpuga ühineb algus,

päiksesse libiseb paat.

Seda rahnulist põhja ei riiva

ühegi kipperi köis –

sügaval kiigub sinisel liival

kahvatu klaasine õis.

Tummalt tantsivad tumedal pinnal

argliku valguse vaod.

Varjude rütmis siia ja sinna

roomavad rohekad maod.

Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,

keerutab karpide lund,

kiududes, kõntsas takerdund madrus

äkki näeb imelist und.

Temale näib, et kuskil on taevas,

virvendav valguse kett,

ning et üks nägu liuglevast laevast

puudutab jahedat vett.

1934