Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 11

Must vari käib akna taga ja üle me köögilae.

Teetrummel keeb suminaga. Me pann aga kooki ei prae.

Tuul rabistab ruutudele raagusid puiesteelt.

Mu kere on ammugi hele. Ja vihm räägib ladina keelt.

Mu ema ei vaata ringi, ei kolista kapiust.

Ta lõikab minule kingi lõhutud säärikust.

Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,

Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.

Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.

Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.

Sa tellid lehte ja vaatad – üks kõmu ja keelepeks!

Ja suurtel on suured saapad. Ma parem jään väikeseks.

Kõik lähevad linna ja linna. Nüüd linnavärgid on moes.

Eks mina võin müüjaks minna ka meie Leihbergi poes.

Seal müün teile jahu ja riisi, müün kindaid ja kübaraid,

müün huupi ja hulgaviisi pähkleid, mandleid ja rosinaid,

müün sukki, saapaid ja salle, müün supikastruleid,

suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid,

müün kõike, mis hakkab teil silma, müün präänikuid

suhkrust ja meest –

poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest.

Kes näolt pühib higitilku, saab seepi sedamaid.

Kes ohates ostab silku, saab suuri heeringaid.

Kel sitsiseelik on katki või pigine pintsakukäis –

ärgu kartku need vähematki: terve riiul on riiet meil täis.

Eks vaadake siia ja sinna! Siin on puldan, siin pupenett.

Las kaubal joosta ja minna, nii et laksub Leihbergi lett!

Küll tänab siis mehemoodi härra Leihberg meid kõiki! ...

Vist.

Tulge, sõbrad, Leihbergi poodi! Tulge kindlasti. Nägemist!

1965