Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 5

Seal, kus pööriputk ja loogas pajud

peegelduvad Pedja mustas vees –

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hinges umbne viha keeb.

Kas mind rõhub ahas toakoobas,

rasvaving ja haisev murulauk,

elu rammalt, loiult roomav roobas,

nurjund ootus, hargnev sukaauk –

Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

tallad tambivad siis tusapalangu,

sinu öised, laisad lainetiivad

viivad minema mu vihavalangu.

Mul on äkki võlusõnu üleliia,

imet sõrmedes kui hanges lund.

Piilun võimatusi sinna-siia,

kuni huugama lööb hommiktund.

See on vabrik teispool lubjakuuri,

kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm.

Jooksujalu tõttan jälle puuri,

hinges vastse päeva vastne hirm.

Jälle tahmana mu peale viha vajub,

tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees.

Mina? ... Ei, ma olen seal, kus loogas pajud

peegelduvad Pedja mustas vees.

1931