Читать книгу Tähetund - Betti Alver - Страница 12

Mulle meenuvad kauged hommikud,

kui, laevadeks tühjad vaadid,

suus takjapiibud, sõitsime

piki meresid nagu piraadid.

Kui ilm oli vaikne, sageli

me, süljates üle parda,

siis vestsime sõjast ja saatusest

ja et me koeri ei karda.

Mulle samuti meenub poolik jutt

vürstitar Sulamiidist,

kel pea oli piprast, süda puust,

muu aga suhkrust ja siidist.

Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,

nad istusid koos ja jõid veine.

Kui üks löödi surnuks tänaval,

ta ütles: lööge ka teine.

Ma näen teda vahtivat platsile,

kus märatsev rahvas ruttab,

ning miski ta kahvatus näos on

mulle nii hirmus tuttav.

1936