Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 10

Kõlab paradoksina, kuid uute teadmiste loomine on võimalik ainult seetõttu, et aju kõike nii kehvasti salvestab. Selles osas on mälu ülesehitus meie igapäevaste kogemustega täielikus vastuolus. Kui me päriselus tahame midagi korrastada, siis teeme seda kindlas kohas. Me paneme maksedokumendid kausta, mille asetame riiulisse – siis on seda sealt hiljem lihtne leida. Arve ärilõuna eest läheb kausta „mitmesugused asjad” (sõltuvalt sellest, kui edukas tehing oli). Nii loome korda, orienteerume oma kirjutuslaual valitsevas kaoses ning töötame tõhusalt.

Nii võiks toimida ka aju – puhtalt, korralikult, tõhusalt. Aga ta ei tee seda. Sest kuigi ta suudaks sel moel rinda pista oma kalduvusega unustada, kaotaks ta samas oma suure eelise: võime siduda dünaamiliselt erinevat infot. Kes asjad liiga kiiresti kindlasse kohta paigutab, sellel on hiljem raskem mõista neid teistes seostes. See eristabki aju arvutist: aju ei salvesta ainult nürimeelselt andmeid, vaid loob nendest leidlikult uut teavet.

Seega, kui ajule tehtaks ülesandeks esitada vaimne tuludeklaratsioon, ei sorteeriks ta ealeski kviitungeid korralikult, vaid viskaks need esimese hooga ühte hunnikusse ja hakkaks neid sealt võttes erineval moel märgistama. Ärilõuna eest makstud arvet võib hiljem ju mitmel moel kasutada: võib veel kord üle kontrollida, kas restoran polnud ehk liiga kallis, uurida, millal lõunasöök täpselt toimus või mis töökaaslastele eriti hästi maitses. Sedalaadi paindlik klassifitseerimine õnnestub aga ainult juhul, kui ei tehta ennatlikult otsust kasutada teavet hiljem. Sel moel saab tagantjärele otsustada, mida selle teabega peale hakata.