Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 16

Õppimisel on üsna halb maine. Sellest annab tunnistust ka meie emakeel, milles õppimist ei nimetata pelgalt õppimiseks, vaid tuupimiseks, millegi pähe tagumiseks, pähe peksmiseks, pähe toppimiseks, läbinärimiseks või peab inimene selleks lihtsalt „ihust ja hingest pingutama”. Paljud seostavad õppimist ebameeldiva istumisega koolipingis või täiendkoolitusel, mis toob kaasa pingeid, ahastuse, hinnete jahtimise ja stressirikkad eksamid. Nii jagatakse elu ajaks, mil me õpime, ning vabaks ajaks, mil koolitööd ja referaadid on valmis saanud ja me võime lõpuks ometi teha seda, mis pakub meile lõbu. Õppimine on ränk, väsitav ja üldse mitte lõbus, õppimisest vaba aeg on aga vahva, lõõgastav ja nauditav. Võib jääda isegi mulje, nagu peaks õppimise ajaks looma kaitstud keskkonna, et inimesed seda üldse teeksid: kes omandab lisaharidust, see käib koolitustel või õpitubades, ja kui need on läbitud, on inimene „küllalt õppinud”. Eksam tehtud, tunnistus käes – kogu lugu.

Kahjuks ei lase õppimine meid lõa otsast vabaks. Me peame ennast pidevalt mingil moel harima, sel teel ei ole lõppu nähagi. „Õppimine on nagu tormisel veel sõudmine. Niipea kui lõpetad, kisub vool su kaasa,” lugesin hiljuti oma mälestustealbumist. Need read kirjutas minu sõber, kes oli tollal seitsmeaastane, ta teadis juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, et tema kooli- ja õpiaeg ei saa kunagi otsa. Sest tänapäeval on „elukestev õppimine” kõigile kohustuslik. Paistab, et õppida tuleb igal pool ja kogu aeg: koolis, kõrgkoolis, oma ametis – õnneks on meil aju, mis kõik selle kaasa teeb.

Või pole see nii? Pole ju sugugi lihtne uut teavet omandada ja säilitada. Ajul on nimelt kolm õppimisega seotud nõrkust: esiteks ei õpi ta pinge all olles eriti hästi. Kes on kord valmistunud mõneks tähtsaks eksamiks, teab, kui keeruline see võib olla. Teiseks õpime me aastaarve, fakte ja informatsiooni äärmiselt kehvasti – need muutuvad aju jaoks kiiresti ebahuvitavaks. Või mäletate veel, kes olid Weimari Vabariigi kolm esimest kantslerit, kuidas kõlab Newtoni teine binoomvalem või mis vahe on öeldistäitel ja määrsõnal? Te olete seda ilmselt kunagi õppinud – ja siis jälle unustanud. Ja see toob meid aju kolmanda õpiraskuse juurde: mis kord õpitud, võib ununeda. Õppimine ei ole meie ajus asuv ühesuunaline teadmiste tänav.

Isegi kui esmapilgul paistab, nagu oleks õppimisprotsess vaevarikas ettevõtmine, vanasõnades sarjatud ränk ülesanne, on aju ikkagi sellel alal suurmeister. Õppimine on meie evolutsiooni käigus omandatud erioskus – see tuleb meil välja silmapaistvalt hästi ning seab meid kõigist kõrgemale. Linnud lendavad. Kalad ujuvad. Inimesed õpivad. Ent teisiti, kui me tavaliselt arvame. Ei ole kahtlustki: õppimine on meie jaoks näiliselt raske (õppimisega kaasnev stress võib meid kramplikuks muuta, faktid jäävad meile halvasti meelde ...) – aga kui lähemalt vaadata, saame aru, et see on lihtsalt lõiv selle eest, et oleme maailma kõige paremad õppijad. Veelgi enam: me ju lihtsalt ei õpi, me saame maailmast aru. See on inimliku mõtlemisvõime suur tugevus ning sellepärast tasub leppida ka mõne nõrkusega. Kes seda tunnistab, teab ka, kuidas me uusi teadmisi kõige paremini omandame (kuidas me kõige paremini „õpime”) – ja jääme alati arvutitest ülemaks.