Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 5

Ärge ehmuge, aga kohe raamatu alguses ootab teid väike test. Tahaksin ju kindel olla, et teie, austatud lugeja, olete asja juures täie tähelepanuga: kuidas kõlasid eelmise lehekülje kolm esimest sõna? Heakene küll, see ei ole väga lihtne ülesanne, pole hullu. Järgmine küsimus: kuidas kõlasid sissejuhatuse kolm esimest sõna? Kui ka see tundub teile liiga raske: kuidas on selle raamatu pealkiri? Seda teate kindlasti. Ja juhul, kui peaksite vastama „Eksimine on inimlik”, tõestate vähemalt seda, kui suur on kõnekäändude mõjujõud.

Pisut hämmastav on see siiski. Te teritasite kõiki oma meeli ja lugesite keskendunult (nii ma vähemalt loodan). Ja siis juhtub selline asi: kaks või kolm lehekülge tagasi loetu tuleb meelde alles tõsise järelemõtlemise peale või üldse ei tulegi. Mõtted kalduvad mõnikord õigelt rajalt kõrvale, mõnikord mõtlete äsja loetu üle järele nii intensiivselt, et unustate selle, mida lugesite varem. Seda juhtub teiega raamatu lugemise ajal veel õige mitu korda – ja on täiesti ükskõik, kui kõvasti ma pingutan, et seda teksti võimalikult kaasakiskuvalt kirjutada. Igal autoril on muidugi alati hea meel, kui lugejatele ka meelde jääb, mida ta on palehigis oma klaviatuuril käsikirja toksinud. Kuid neuroteadlasena on mulle samavõrra teada, et ainult käputäiele inimestele jääb päriselt meelde, mida nad lugesid. Ilmselt ei mäleta raamatu lõpus ükski inimene iga viimast kui loetud sõna (kes aga mäletab, sellel palun endast mulle teada anda, abi ja Guinessi rekordite raamatu komisjon on teie poole juba teel). Aga iga peatüki olulisim sõnum jääb ikkagi kuskile pidama. Loodetavasti. Vastasel juhul ostke veel üks raamat, et see uuesti algusest peale läbi lugeda, kui see on värskelt lahti pakitud ja lõhnab veel trükivärvi järele. Ka see teeks mulle suurt rõõmu.

Paistab, et aju on pidevalt unustamise režiimil. Kes on autoga pikki vahemaid läbinud, teab, millest ma räägin – sõidate rõõmsalt omaette, tunni aja pärast peate auto kinni ja küsite endalt: kus ma nüüd siis õigupoolest olen? Justkui oleks vahepeal tööle pandud meie mälestusi blokeeriv autopiloot. Kellel on vaja isesõitvat Google’i autot, kui meie aju valdab juba ammu autonoomse sõitmise kunsti? Et meile eri maastikke läbides kuigi palju meelde ei jää, sellel on ilmselt kaks põhjust: esiteks on meid ümbritsev keskkond tõesti igav (kui olete kunagi sõitnud maanteel A24, siis teate, mida ma silmas pean). Teiseks on aju otsustanud, et suurem osa viimase 60 minuti jooksul saadud teabest tuleks ära unustada. See viimane on meie mõtlemiselundi standardtoiming.

Autosõit ei ole veel kõige hullem. Kuid aju ei pane ka teistes olukordades paljusid asju tähele. Mis oli eileõhtuse uudistesaate tähtsaim uudis? Mille üle te eile enne magama jäämist mõtisklesite? Kas te ikka panite ukse lukku? Küsimus küsimuse järel, millele aju hea meelega vastata ei taha. No küll on alles uskumatult hooletu elund! Pidevalt ainult unustab, surub maha ja tekitab segadust. Aga miks see nii on? Miks aju paljusid asju tähele ei pane ning nii palju ära kustutab?

Olgu tegemist banaalsete igapäevaste või näiliselt olulisemate asjadega, aju heidab sama mehhanismi abil kõik kõrvale. Ajastul, mil meedia meid uudistega üle ujutab, oleme sellise lühimõtlemisega harjunud, kuid meid koormatakse siiski pidevalt informatsiooni ja uute uudistega: ajaleheartiklid, millele vaid korraks pilgu peale viskame ja mis meile kauemaks meelde ei jää; uudised, mille me nutitelefonis ühe sõrmeliigutusega kõrvale lükkame ja kohe unustame; e-kirjad, mis kaovad uudistetulva sisse. Kunagi varem pole olnud nii lihtne saada uusi teadmisi, aga näib, et kunagi varem pole ka olnud nii keeruline olulist meeles pidada. Ent mis õigupoolest toimub meie ajus sel ajal, kui me äsja läbi elatu unustame? Ja mida saaksime teha, et olulised asjad kohe jälle mälust ei kaoks?