Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 8

Seni on kõik korras. Meie vaimne filter praagib korduvad aistingud välja ning saadab need alateadvusesse. Pisiasjad ei mängi aju jaoks mingit rolli, neist vaadatakse mööda ning need jäetakse üldiste seoste tunnetamise hooleks. Mõnikord tahab inimene ju ka midagi meelde jätta, aga unustab selle kohe: näiteks mida ta just äsja ajaleheartiklist luges. Loetakse ju endamisi, alles lõpus saab selgeks, et kogu teave ei jäänudki lause-lauselt meelde. Või siis uudistesaate lõpus, kui püüame kõik uudised veel kord vaimusilmast läbi lasta (muide, see ei ole lihtne ülesanne). On selge, et aju paneb oma filtri tööle ka ühemõtteliselt mõistliku teabe puhul.

Aga see ei ole aju puudus, vaid hoopis tema tugevus. Meie jaoks ei ole ju viimaks nii oluline, et suudaksime meeles pidada kõiki oma elu pisiasju. Palju tähtsam on ka uudiste- ja teabetulvas ära tunda suuri mustreid. Ja et rõhutada minevikust pärit olulisi asju, selleks on vaja unustada – ning teha seda sihipäraselt ja kontrollitult.

Kas mäletate oma esimesi koolipäevi? Kindlasti on teie peas paar markantset pilti, näiteks see, kuidas saite kommipaki või kuidas istusite esimest korda oma klassis. Aga see on ka kõik. Sest kogu ilmselgelt ebaolulise pudi-padi kustutab teie aju seda kiiremini, mida rohkem te püüate seda meelde tuletada. Selle põhjuseks on asjaolu, et aju jaoks pole tähtis meelde jätta kõiki üksikasju ja detaile; peamine on, et oluline sõnum teieni jõuaks (näiteks: esimene koolipäev oli väga lahe). Laboris võib näha, et aju pärsib aktiivselt tegevust neis piirkondades, mis tegelevad ebaoluliste ja kõrvaliste mälestustega ning häirivad tähtsamaid mälestusi^[5.]. Aja jooksul kaob järjest rohkem üksikasju, minevikusündmuse oluline sõnum muutub seeläbi aga tugevamaks.

Selle asemel et lasta meie mälestuste üksikasjadel lihtsalt pimeduse varju kaduda, kustutab aju need aktiivselt, ohverdades need seeläbi pisut kasinamale, kuid see-eest teravamale mälestusele peamisest sündmusest. Nii et kui soovite alal hoida oma minevikku kõigi selle detailidega, püüdke selle peale võimalikult vähe mõelda. Sel juhul ei ole see teie jaoks üldse olulinegi, sest kui te selle peale ei mõtle, ei anna ka kõige vahvamad mälestused teile midagi. Aga te võite end alati lohutada teadmisega, et teie mälestuste pisiasjad ei ole veel aktiivselt ära unustatud ning asuvad ikka veel teie peas.