Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 17

Enne kui hakkame rääkima meie õppimisvõime puudustest (ja tugevustest), tasub heita pilk õppiva aju peidus poolele: mis toimub seal siis, kui meie õpime uusi asju? Või kui sõnastada küsimus veel põhimõttelisemalt: mida kujutab endast teave, peas olev mõte, mille peame selgeks õppima?

Arvuti puhul on asi suhteliselt hästi arusaadav: kui tahan midagi salvestada, on mul kõigepealt vaja midagi, mida salvestada. Need on andmed ehk elektrooniliselt töödeldavad märgid. Arvuti peab need kuskile panema, et neid saaks hiljem uuesti üles leida. Arvuti paigutab andmepaketi kindlasse kohta ja saab seejärel andmeid sihipäraselt kasutada. Kui arvutil on olemas mõlemad (andmed ja koht), saab ta seda kombinatsiooni töödelda teabena. Samamoodi käib asi ka raamatukogus. Ka seal on märgistega raamatud, mis asuvad riiulis, kust neid on lihtne leida. Kui soovite mingit infot kätte saada, läheb teil ka siin vaja mõlemat: te peate teadma, kus raamat asub ning kuidas ta on tähistatud.

Ajus toimub asi teisiti, sest seal ei ole ei märgistusi (ehk andmeid) ega ka kindlat kohta, kuhu andmed paigutatakse. Kui ma ütlen: „Mõelge oma vanaema peale!”, ei hakka teie ajus sel hetkel tööle närvirakk nimega „Vanaema” (nagu ajuteaduses pikka aega arvati), vaid teie närvivõrgustik läheb üsna omapärasesse seisundisse. Ja just sellesse seisundisse, mille närvirakud teatud moel vastastikku aktiveerivad, ongi teave peidetud. Kõlab pisut abstraktselt, kuid lihtsustatult võiks seda võrrelda ühe väga-väga suure orkestriga: ka seal mängivad üksikud muusikud, kes suudavad oma aktiivset seisundit muuta (mängida valjemini või vaiksemalt, kõrgemalt või madalamalt). Kui vaatate eemalt vaikivat orkestrit ja muusikuid, kes parasjagu ei mängi, ei ole teil aimugi, millist lugu orkester mängida oskaks. Täpselt samamoodi ei ole teil aimugi, mida võib mõelda aju sel ajal, kui teie väljastpoolt närvivõrgustikku jälgite. Orkester loob muusikat siis, kui muusikud koos mängivad ning selle tegevuse omavahel sünkroniseerivad. Muusika ei ole kuskil orkestri sees, vaid tekib üksikute muusikute tegevuse tulemusel. Kui kuulete ainult ühe vioola mängu, teate küll, mida teeb on üks muusik, kuid teil ei ole aimugi, kuidas kõlab terve lugu, sest selleks peate teadma, mida teevad samal ajal teised muusikud. Aga ka sellest ei piisa, sest nii saate teada ainult sel hetkel kõlanud helid – muusika tekib alles siis, kui arvesse võtta ka aega. Teave (antud juhul muusikateose meloodia) on seega peidetud ka muusikute omavahelisse suhtlusesse.

Nii nagu muusikud orkestris koos mängivad, häälestavad ka närvirakud end teiste järgi. Orkester loob koostöö kaudu muusikateose, närvirakkude sünkroonse tegevuse tulemusena sünnib ühe mõtte sisuks olev teave. Aga ka ajus ei jää üks mõte võrgustiku varju peitu, vaid mõtte tekkimiseks on vaja võrgustiku eri osade koostööd. Et asi eriti hästi välja tuleks, on närvirakud omavahel seotud kontaktpunktide (sünapside) kaudu, sest ainult nii saavad neuronid teada, mida teevad teised. Orkestri iga muusik kuuleb ka seda, kuidas mängivad teised, ja ainult sel moel saavad muusikud mängida teistega kooskõlas. Suurajus olevad närvirakud on seotud tuhandete teiste närvirakkudega ning seetõttu on neil võime luua kaugelt keerulisemaid tegevusseisundeid, kui suudaks luua ükski orkester. Ja just nendes tegevusseisundites peitubki teabe sisu: orkestri puhul on selleks muusika, ajus aga mõte.

Selline teabe töötlemine toob kaasa mõned otsustavad eelised. Nii nagu sama orkester võib mängida täiesti erinevaid muusikateoseid tänu sellele, et muusikud sünkroniseerivad oma tegevust uuel moel, võib ka sama närvivõrgustik esile tuua täiesti erinevaid mõtteid pelgalt seetõttu, et võrgustik aktiveeritakse teisel moel. Pealegi pole teave (olgu see siis orkestri mängitud meloodia või peas olev pilt) ilmtingimata kodeeritud toimima ühes kindlas tegevusseisundis, vaid ka selle seisundi variantides. Muusikapala valitsevat meeleolu võib mõjutada see, kas muusikud mängivad lugu järjest vaiksemalt või valjemalt; samamoodi võib aju seisundist tulenev teave peituda selles, kuidas neuronid oma tegevuses muutuvad, ja mitte ainult selles, millised nad parasjagu on.

Siin on selgelt näha, et võimalike tegevusmustrite hulk võib olla hoomamatult suur. Küsimus, kui palju mõtteid me suudame mõelda, on seega sama mõttekas nagu küsimus, kui palju lugusid suudab mängida üks orkester.

Selgub veel üks teinegi asi: arvutis pannakse teave kuskile tallele. Kui arvuti on välja lülitatud, on teave seal ikkagi olemas (salvestatud elektriliste laengute kujul) ja seda saab uuesti esile tuua, kui ma arvuti jälle käima panen. Kui ma aga aju välja lülitan, siis pole asi enam üldse naljakas. Sest ajus tallel olev teave ei ole füüsilisel kujul kuskile salvestatud, see on alati lihtsalt võrgustiku kiirelt muutuv seisund. Sellepärast on meie elu jooksul ikka ja jälle esinev mõte, teatud info, alati pärit eelnenud ajast – nagu oleks iga mõtteseisund stardipauguks järgmistele mõtetele. Niisiis, mõtted ei teki kunagi tühja koha pealt.