Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 19

See neuronitest koosnev teabetöötlussüsteem on äärmiselt võimekas, sest tema kohanemisvõime on tunduvalt parem kui staatilisel arvutisüsteemil, ta ei vaja ülevaatajat (näiteks dirigenti) ning suudab töötada kõige erinevamates ilmastikutingimustes. Kuid sellel õppimise vormil on ka nõrgad küljed: kuna närvirakkude ümberehitusprotsess allub bioloogilistele kõikumistele, ei õpi me alati samavõrra hästi – näiteks stressis olles tõmbume me eriti kergesti krampi. Kõik, kes on kord tundnud eksamiks valmistumise survet, teavad, kui raske on sellise õppimisstressiga toime tulla. Oluline info lihtsalt ei jää pähe. Ja kui see siis kord siiski on pähe jäänud, ei tule ta sealt tähtsal hetkel (eksami ajal) uuesti välja. Aga miks stress õppimisele nii halvasti mõjub?

Alustuseks tasub mainida, et stress iseenesest ei pärsi meie õppimisvõimet. Vastupidi, stress isegi kiirendab õppimist. Stressis olemise ajal (näiteks siis, kui miski meid ehmatab või hoopis heas mõttes üllatab) hoolitseb ajus eelkõige signaalaine noradrenaliin selle eest, et aktiveeritaks just need ajupiirkonnad, mis teravdavad meie tähelepanuvõimet.^[8.] Umbes kakskümmend minutit hiljem toetab seda protsessi hormoon kortisool, mis lülitab välja närvirakkude tegevust häiriva taustategevuse.^[9.] Nii suudame me veelgi paremini mõtteid koondada ja keskenduda. Tulemus: akuutses stressis olles on meie õppimisvõime väga suur. Kui me näiteks tähelepanematult üle tänava läheme ja auto meile peaaegu otsa sõidab, siis jätame selle sündmuse tulevaste tänavaületuste tarvis meelde. Nii juhtub ka positiivse stressi puhul: me ei unusta oma esimest suudlust, kuigi oleme seda kogenud ainult ühe korra.

Nii muutub meie närvivõrgustik veel elavamaks ja suudab stressis olles kiiresti uusi asju õppida. Aga kui õpitava sisul pole stressiolukorraga mingit pistmist, siis õppimine ei õnnestu. Stressis oleva aju ülesandeks on ju ikkagi keskenduda ainult stressiga seotud teabele, kõik muu on sel hetkel ebaoluline. Just seetõttu ongi õppimisstress nagu kahe teraga mõõk. Kui katseisikutele tekitati stressi sellega, et nad pidid oma kätt kolm minutit jääkülmas vees hoidma ning samal ajal pähe õppima terve rea sõnu, meenusid neile hiljem eelkõige need sõnad, mis olid seotud jääkülma veega („vesi”, „külm”) ja ainult üksikud teised sõnad („ruut”, „pidu”).^[10.]

Kui auto mu äärepealt surnuks sõidab, näen ma kohe seost enne tänava ületamist vasakule ja paremale vaatamise ning võimaliku surma vahel. Ja seda ei unusta ma enam kunagi. Kui ma õpin ladina keele sõnu, pean enne kolm korda tõsiselt järele mõtlema, kui leian seose fraasi „alea iacta est”^(1*.) ja halva eksamihinde vahel.

Siinkohal väike kokkuvõte: aju õpib stressis olles üpris hästi siis, kui ta stressi põhjustajaga vahetult kokku puutub. Nii õpime me vaid ainsa korraga selgeks, et kuuma pliidiplaati puudutada ei ole kuigi hea mõte. Seejuures reguleerib stressihormoon aktiivselt närvirakkude dünaamikat, et see emotsioon meile paremini meelde jääks (kuuma pliidiplaadi puudutamisest tekkinud valu on ju ikkagi olulisem kui pliidi tootja nimi). Just nimelt emotsioon, mitte faktid.^[11.] Sest faktid, faktid, faktid … on igavad. Ja see viib meid aju järgmise õpiraskuse juurde.