Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 18

Orkestri kasutamine metafoorina aitab küll asjast paremini aru saada, ent ma ei taha maha vaikida aju ühte tohutut eripära: ajus ei ole ühtegi dirigenti. Mitte keegi ei seisa närvirakkude ees ega selgita neile, kuidas nad peaksid oma naabreid mõjutama. Ja ikkagi õnnestub neil äärmiselt täpselt oma tegevust teiste omaga kooskõlastada ning luua uusi mustreid.

See mõjutab ka seda, kuidas selline närvivõrgustik õpib. Orkestri ees lööb dirigent takti ning sünkroniseerib muusikute mängu, närvirakud peavad leidma teise tee. Teave on ju paljuski samasugune nagu orkestri esitatud muusikapala: selle tekitab närvirakkude võime koos mängida.

Kui orkester õpib uut teost, peavad muusikud hakkama saama kahe asjaga: esiteks peavad nad olema valmis millegi uue mängimiseks (ehk harjutama sõrmede uusi asendeid). Teiseks – ja see on veel olulisem – peavad nad täpselt teadma, millal, mida ja kuidas mängida. Seda teavad nad aga ainult siis, kui ootavad dirigendi märguannet ning panevad tähele, kuidas mängivad teised. Nii et kui orkester harjutab uut lugu, muutub muusikute koosmäng paremaks, ja selle tulemusena „salvestatakse” teadvusse just uute oskustega mängitud muusikapala. Et neid oskusi uuesti esile kutsuda, selleks peavad muusikud saavutama täpselt sellise omavahelise dünaamika, mis viiks sama muusikapala esitamiseni. Ajus on teave samuti kodeeritud närvirakkude koosmängu sisse ning kui närvirakud „harjutavad”, muudavad nad ka omavahelist häälestust, et järgmisel korral oleks lihtsam koosmängu alustada. Selleks, et närvivõrgustik saaks õppida, peab ta seega muutma oma kontaktpunkte ehk kogu oma sisemist ehitust.

Kuna ajus ei ole ühtegi dirigenti, jääb närvirakkudel üle loota ainult heale koostööle naaberrakkudega. Sealjuures toimuvad rakubioloogilised protsessid on väga hästi tuntud. Lihtsustatult öeldes toimub närviraku kontaktpunktide muutumine õppimise ajal ühe peamise põhimõtte järgi: tihti kasutatud kontaktid muutuvad tugevamaks, harva kasutatud aga lammutatakse. Seega, kui ajus kerkib pinnale tähtis info (ehk aset leiab teatud iseloomulik närvirakkude koosmäng), peavad närvirakud selle koosmängu mingil moel „ära märkima”. Nad teevad seda omavaheliste kontaktide sobitamise kaudu, et järgmisel korral oleks võimalik teavet (tegevusseisundit) lihtsamalt esile kutsuda. Neil puhkudel, kui mõned sünapsid aktiveeritakse eriti tugevalt, hakatakse rakku kohe ümber ehitama, et järgmisel korral oleks veel kergem sünapse aktiveerida. Ja vastupidi: kasutud sünapsid lammutatakse aja jooksul, kuna neil ei ole piisavalt infrastruktuuri poolt pakutud kaitset. See hoiab energiat kokku nii palju, et mõtlev aju saab hakkama 20 vatiga (võrdluseks: küpsetusahi vajab sada korda rohkem energiat ning tulemuseks on ainult paar sooja saiakest – ilmselgelt ei ole ahjud kuigi nutikad).

Süsteem õpib järgmisel moel: see muudab oma struktuuri nii, et teatud tegevusseisundite saavutamine oleks lihtsam. Teave salvestatakse närvivõrgustikus ikkagi, nimelt närvirakkude „vahele”, rakkude ülesehitusse ja omavahelistesse sidemetesse. See on aga ainult algus, sest teabekildude korduvaks tagasikutsumiseks tuleb närvirakud jälle aktiveerida. See õnnestub seda lihtsamini, mida paremad on rakkudevahelised kontaktid, kuid teavet ei saa ammutada ainult kontaktide kaudu. Kui vaataksite aju ristlõiget, näeksite ainult rakkudevahelisi sidemeid, ent mitte seda, kuidas need toimivad. Teil pole aimugi, mis on ajju „salvestatud” ning millised liikumapanevad jõud võivad selle valla päästa.