Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 20

Kas mäletate veel selle peatüki alguses toodud nimekirja? Või vähemalt poolt sellest? Kui mäletate, siis minu lugupidamine ja õnnesoovid. Ja mida te selle nimekirja päheõppimiseks tegite? Kui mõtlesite välja sõnu omavahel siduvaid salmikesi, lugusid või mälupilte, siis õigupoolest suurendasite õpitava teabe hulka – pidite „õppima” rohkem kui hädavajalik, et teave paremini meelde jääks. Paradoks. Pealegi võib esitada õigustatud küsimuse: milleks see kõik? Nimekirjas seisvad sõnad on ju lõppude lõpuks üsna ebaolulised – mingid juhuslikud mõisted ilma sügavama mõtte ja omavaheliste seosteta. Miks peaks keegi neid endale meelde jätma? Ainult sellepärast, et raamatu autor tahab?

Just selles asi ongi: meie aju suudab hakkama saada päris paljudes olukordades, ta oskab käigupealt kohaneda eri tingimustega ning õppida uusi asju, kuid töötlemata teave, näiteks mõned mõisted, andmed või faktid, ei kuulu nende hulka. Kui uurida, kus asub meeldejätmise ülemine piir ehk mitu asja suudab inimene korraga meelde jätta (ilma et peaks kasutama mälutehnikaid, nagu mälusalmid või lugude väljamõtlemine), siis see on umbes kakskümmend. Seda on ikka väga vähe. Peatüki alguses esitatud nimekiri võtaks arvutikettal enda alla 116 baiti, sebra pildi peale kuluks neid miljoneid kordi rohkem. Ja ikkagi jääb meile paremini meelde see, kuidas pulgakommi