Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 11

Kõlab naljakalt, kuid seda on võimalik lausa laboris tõestada^[7.]. Katseisikud pidid selleks kõigepealt pähe õppima nimekirja, millesse kuulus mõisteid neljast valdkonnast (mööbel, liiklusvahendid, köögiviljad ja loomad). Natuke aega pärast seda õppisid nad selgeks ühe klahvikombinatsiooni tippimise. Osalejad ei teadnud aga seda, et klahvide järjestus oli vastavuses mõistete järjekorraga (mööbliesemele vastas klahv 1, liiklusvahendile klahv 2, köögiviljadele klahv 3 ja loomadele klahv 4). Seega oli nimekirja ja klahvikombinatsiooni alusstruktuur samasugune. Pole siis mingi ime, et katseisikud õppisid klahvikombinatsiooni selgeks iseäranis kiiresti, kui klahviskeem langes kokku varem õpitud nimekirja aluseks olnud skeemiga. Veelgi huvitavam oli, et 12 tundi hiljem tehtud kordustestis valdasid osalejad klahvikombinatsiooni seda meisterlikumalt, mida rohkem sõnu nad nimekirjast olid unustanud. Otsekui oleks võtmesõnad võttega „lõika ja kleebi” klaviatuuril olevate numbrite peale liimitud.

Seda selgitavat teaduslikku hüpoteesi te juba tunnete: mida ebakindlamalt miski on salvestatud, seda lihtsamini suudame seda teiste asjadega kombineerida. Igasugune info, mis ei ole meie mälus veel kindlat kohta leidnud, on erilises olukorras: seda saab teiste muljete ja teabekildude vastu vahetada ning sellega õppimise protsessi mõjutada. Olgu öeldud, et kuna mälestus peab olema ebakindel ja hägune, võib ta seetõttu ka kergemini kaotsi minna.

Uute teadmiste kogumiseks tuleb meil seetõttu mõnikord teatud pisiasjad unustada. See ei olegi nii hull, sest esialgu võib uute informatiivsete pisiasjade hulk ka kõige paremale ajule üle jõu käia. Ja teiseks: pisiasjad ei ole üldse nii olulised. Me talletame enda jaoks mustreid, varjatud seoseid, taustainfot – mitte pisiasju, mis ajule tihti segaseks jäävad. Niisiis: unustamine on töövahend, millel on kindel otstarve.