Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 6

Kõigepealt pean teid rahustama: ärge muretsege, kui teile ei tule meelde, mis siin raamatus kaks lehekülge tagasi kirjas oli. Teie aju ülesandeks ei olegi võimalikult paljut säilitada – märksa olulisem on õigel ajal õigeid asju unustada ehk teadvusest välja visata. Mälestused ei ole staatilised, aju ei salvesta neid selleks, et neid hiljem vajaduse korral kasutada. Mälestused on elavad ja muutuvad pidevalt. Ainult seeläbi ongi ajul võimalik luua uusi teadmisi.

Et see nii ka jääks, selleks on ajul oskus meisterlikult asju kõrvaldada, et need meid kauem ei häiriks. Need võivad olla nii meelte tajud kui ka mälestused, uued teabekillud või muljed. Paindliku ja kohanemisvõimelise mälu loomiseks peab aju seega suurema osa teabeprügist kõrvaldama. Teadvusesse pääseb ainult see, mis on oluline, ja seda saab inimene hiljem meelde tuletada.

Aju on tõepoolest väga võimekas ning dünaamiline elund ja võiks arvata, et ta suudab säilitada veel rohkem, kui ta seda praegu teeb – aga samavõrra nagu aju on võimekas, on ta ka laisk. Sellepärast kasutab ta oma jõudu jaopärast. Sellepärast ei salvestata ajusse saabuvat teavet kohe püsivalt, vaid see pannakse ajus kõigepealt proovile.

See on meile argipäevast tuttav, ka seal peavad mõned asjad end enne tõestama, kui me neid pidevalt kasutama hakkame. Kujutage ette, et tahate osta uusi pükse – ka siis ei haara te ju esimese hooga selle püksipaari järele, mida näete vaateaknal. Kõigepealt peate pükse proovima. Niisiis, te lähete proovikabiini ja proovite pükse jalga. Sealjuures pöörate tähelepanu kahele asjale: kas püksid istuvad hästi? Ja kas need sobivad teie stiiliga?

Nii teeb ka teie aju. Hea küll, mitte täpselt samamoodi, meie peas ei ole ju ainult hilbud. Kuid põhimõte on sarnane: enne kui midagi pikaks ajaks meelde jätame (paljudeks tundideks või päevadeks), peab see mälestus läbima katseaja. Meie vaimseks proovikabiiniks on hipokampus, banaanikujuline moodustis meie suuraju poolkerade vahel. Kuna esimene neuroanatoom, kes seda moodustist kirjeldas, uskus, et see sarnaneb merihobuga, nimetas ta selle hipokampuseks (kreeka keeles: hippokampos – merihobu). Minul ei ole aimugi, mis aine mõju all mu kolleeg omal ajal olla võis, mina ei ole seal kunagi merihobu näinud, samuti mitte madu, angerjat ega mõnda teist mereelukat. Hipokampus on pigem nagu aju keskosa kõrval asuv banaanikujuline C-täht. Meil on ühe ajupoolkera kohta üks hipokampus, mis aitab meil lühiajaliselt uusi mälestusi talletada.

Kõik, mis peaks pikaks ajaks meelde jääma, proovitakse hipokampuses järele. Täpselt samamoodi, nagu teie jälgite, kas püksid sobivad, otsustatakse ka ajus, kas potentsiaalne uus mälestus sobib kokku senise kogemustepagasiga. Vastav teave pannakse hipokampuses ajutiselt tallele – kas või ainult mõneks sekundiks (ja kui inimene nende kriitiliste sekundite jooksul saab löögi vastu pead, on ka see lühiajaliselt hoiustatud mälestus kadunud) või mõneks tunniks. Hiljemalt magamise ajal tuuakse mälestused hipokampuses jälle esile ning katsutakse läbi, kas need sobivad pikaajaliseks salvestamiseks. Otsustavaks kriteeriumiks on sealjuures uudsus: ainult siis, kui meile saab osaks midagi tõeliselt uut, mis tõotab meile kasulik olla ning eristub senistest mälestustest, „ostetakse see ära”, vabandust, säilitatakse. Sellel on ka oma hind: nimelt peavad närvirakud kulutama pisut energiat, et sobitada omavahelised ühendused pikaajalise mälestusega. Ja just sellepärast käibki aju mäluga säästlikult ringi. Alles jäetakse ainult kõige olulisem, kõik muu unustatakse – isegi sellised asjad, mis on pidevalt meie silma all.