Читать книгу Eksimine on kasulik - Henning Beck - Страница 9

Sama oluline, kui on aktiivne unustamine tähtsaima rõhutamiseks, on ka tähtsate asjade märgistamine pärastiseks. Sest isegi siis, kui inimene ei tea täpselt, millest räägiti eelmise õhtu uudistes, pole ta teavet ennast unustanud. Talle lihtsalt ei tule see enam meelde, aga see on hoopis teine asi.

Mida see siis tähendab? Kui me midagi uut näeme või kuuleme, ei tea me alati, kas see osutub hiljem oluliseks või mitte. Seetõttu peab aju uue info märgistama, et seda oleks hiljem lihtsam leida – seda võiks nimetada vaimseks järjehoidjaks. Umbes samamoodi, nagu teeme oma kodus. Ka seal vedelevad igal pool asjad, mis esmapilgul ei paista olevat eriti olulised või mida enam ei kasutata. Need võiks kohe minema visata, aga võib-olla läheb neid kunagi tulevikus ikkagi veel vaja ... Nii et tõstame nad parem kõrvale. Sellepärast me hoiamegi asju kastides ja karpides ning kuhjame neid keldrisse üksteise otsa. Me ei teagi enam päris täpselt, kus miski asub (paistab, et oleme selle unustanud). Aga kui tulevikus tekib vajadus, kraamime vanad asjad jälle välja.

Samamoodi on asi mälestustega. Meie aju ei hoiusta küll kõike vaimsetes kastides, kuid kasutab samalaadset tehnikat, et märgistada infot, millest võib tulevikus kasu olla. Tänu sellele on võimalik niisugust infot teadvusest eemaldada. Selle oletuse kontrollimiseks uuriti, millised on katseisikute harjumused vaimsel märgistamisel^[6.]. Kõigepealt pidid katses osalejad vaatama tööriistade ja loomade pilte. Mõne minuti pärast näidati neile tööriistade või loomade pilte uuesti, aga seekord anti neile nõrk elektrilöök juhul, kui nad vaatasid ainult loomade pilte. Pole siis ime, et loomapildid, millega kaasnes elektrišokk, neil hiljem paremini meeles olid. Nad suutsid ka veel järgmisel päeval loetleda loomapilte, mida olid vahetult enne elektrilööki näinud. Justkui oleks elektrilöök aidanud kaasa sellele, et katseisikud suutsid paremini meenutada, mis oli juhtunud enne elektrilöögi saamist. Väga praktiline, lõpuks ometi on leitud teaduslikult tõestatud meetod, mille abil oma mälu turgutada: õigel ajal saadud elektrilöögid teevad imet.

Enne kui tormate esimesse enesekaitsevahenditega kauplevasse poodi, et oma mälu võimalike ründajate eest kaitsta, võtke hoog maha! Sest nii äärmuslik meetod pole kindlasti kõige parem lahendus. Palju tähtsam on teada: isegi kui paistab, et minevikku jäänud asjad on meil meelest läinud, võib aju neid veel taastada – siis, kui nad muutuvad olulisteks. Jäädavalt kustutatakse ainult väike osa infost, suurem osa jäetakse ooteseisundisse. Aju väidetav nõrkus (nimelt et ta laseb liiga paljudel asjadel kaduda ning nad näiliselt unustab) osutub hoopis tugevuseks, sest nii on võimalik lüüa kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks, aju ei mattu sel moel liiga suure infotulva alla. Ja teiseks, ta võib hiljem endale sobival ajal ja moel valida, millist osa infost ta tahab päriselt meeles pidada. Kui aju otsustaks kohe alguses, kas ja millises seoses ta peaks uut infot jäädavalt salvestama, muutuks ta laisaks. Sest uusi teadmisi saame luua ainult siis, kui mälestused on ebakindlad.