Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 10

Mari Raamot, Eesti oma Naiskodukaitse looja, kirjutab 1962. aastal New Yorgis ilmunud mälestusteoses „Minu mälestused” (mis on üks väheseid seda aega puudutavaid dokumente ja mis avaldati Eestis alles siis, kui hakkasin oma raamatut kirjutama), et ta ei unusta kunagi hirmsat 1924. aasta 1. detsembri hommikut: „Pärast Vabadussõda 1918–1920, kui Eesti oli kuulutatud iseseisvaks, arvati, et Kaitseliitu ei lähe enam vaja, vaid korra ja turvalisuse kindlustamiseks piisab politseist. Kuid see verine konflikt Tallinnas näitas, et me peame siiski püsima valvel. Kaitseliidu elluäratamine sai sellest uut hoogu juurde. Tuhanded isamaaliselt mõtlevad inimesed liitusid uuesti selle ridadega. Aktiivne tegevus läks uuesti käima.”

Ta meenutab patriotismi, mille see riigipöördekatse ka naistes põhjustas: „Teame, et niikaua kui tuntakse Eesti nime, niikaua teatakse ka, et Eesti mehe kõrval on moraalseks toeks ja nõuga kaasatöötajaks Eesti naine. Niisiis ei tahtnud tolle põlvkonna rahvatütred käed rüpes istuda ja hakati looma oma kodukaitse organisatsiooni ja eeskujud, nagu ma eespool juba kirjutasin, saadi Soome naiste Lotta Svärdi organisatsioonilt.”

Raamot kirjutab, et Vabadussõja ajal 1918.–20. aastal ei kippunud eesti naised rindele, küll aga töötati organisatsiooni Ühistöö raames tagalas, aidates kaasa Eesti vägede võidule. Tuhanded naised kogusid raha, valmistasid näputööna sokke, kindaid, salle, pesu, samuti koguti rindele saatmiseks toidumoona ning komplekteeriti kuivpajuki pakke, korraldati haavatute toitlustuspunkte, saadeti teele sanitaarvaguneid, abistati haiglates – just sealt saadud kogemused olid aluseks Naiskodukaitse organisatsiooni loomiseks pärast 1924. aastat, kui Eesti riigi eksistents oli sattunud hädaohtu.

Esimesed Naiskodukaitse rakukesed tekkisid juba 1925. aastal ja eeskuju otsiti Soomest.

Lotta Svärd saatis 1925. aastal Eesti naiste keskliidu palvel Eestisse lotta’de tegevust kajastavaid dokumente, näiteks oma organisatsiooni põhikirja ning sanitaar- ja toitlustusosakondade tegevusjuhendid. 1927. aastal saabus Soome Lotta Svärdi esinaine Helmi Arnberg-Pentti Eestisse, et tutvustada lotta’de tööd Tartus üle-eestilisel koosolekul, kus otsustati koondada naisüksused ühtseks Naiskodukaitse organisatsiooniks. Soome naisorganisatsiooni juht tutvustas Eesti naistele Lotta Svärdi põhikirja. Eesti naiste organisatsioon kujuneski ülesehituselt samasuguseks kui Soomes: keskjuhatuse alluvuses tegutsesid ringkonnad, millele allusid kohalikud jaoskonnad.

Tartus toimunud koosolek määras kindlaks, millised on naiste töö põhijooned selles organisatsioonis. Vahepeal oli Kaitseliidu peastaabil valminud Soome Lotta Svärdi põhikirja tõlge, mis saadeti Kaitseliidu naisüksustele laiali.

Naiskodukaitse põhilised ülesanded olid äratada ja edendada Kaitseliidu vaateid ja isamaa-armastust ning kokkukuuluvus- ja rahvustunnet ning aidata kindlustada riigi julgeolekut.

Soomlaste eeskujul korraldati sanitaarala, gaasirünnakutega seotud enesekaitset, rahvuslikku teavitust, samuti haridus- ja noorteorganisatsioonide tegevust, toitlustusküsimust. Nende eesmärkide elluviimisekshakatiloomakursuseidningkavandatiõpitubade, kaupluste, haiglate, puhkekodude ja koolide avamist. Enda majandamiseks korraldati loteriisid, puhveteid ja korjandusi. Naiskodukaitsjad tahtsid anda rahvale eeskuju lihtsate ja maitsvate toitudega, kuid ilusa serveerimisega. Sellepärast oli uutele menüüdele lisatud rohkesti salateid ja juurvilja, et vähendada rasva tarbimist.

Eestis tarvitati tollal rasvaseid toiduaineid iga isiku kohta 300 grammi, Saksamaal 200 grammi ja Soomes ainult 150 grammi päevas. Juhtlauseks võeti „Terves kehas terve vaim”.

Organisatsiooni nime otsiti kaua. Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Soome, Rootsi ja Norra naiskodukaitsjad kandsid lotta’de nime. „Soome Lotta Svärd oli tuntud kuju J. L. Runebergi 1809. aasta sõja lugudest. Lotta läks koos mehega sõtta. Ta hoolitses rindel haavatute eest ja toitis sõdureid. Selle vapra naise kuju püsis rahva teadvuses elavana. Kuna eestlaste minevikust selliseid naiskangelasi teada polnud, siis suhtuti ajaloolistest jutustustest mõne võimaliku nime valimisse ettevaatlikult. Nii saigi organisatsioon nimeks Naiskodukaitse.”

Ka Naiskodukaitses, nagu Soome Lotta Svärdi organisatsiooniski, peeti oluliseks koostööd teiste maade naisorganisatsioonidega. 1928. aasta 27. ja 28. juunil, kui Rootsi kuningas Gustav V Eestit külastas, korraldasid Naiskodukaitse naised kuninga auks paraadi, millest võttis osa 1500 naist. Õhtul korraldati Estonia kontserdisaalis suur Kaitseliidu piduõhtu, kus esinesid võimlejad, rahvatantsijad ja koorid. Järgmisel päeval esines kuningale 400 rahvatantsijat ja kuna Naiskodukaitse naistel polnud kõigil veel sinist riietust, esineti rahvariietes. Kuninga pilk jäi pidama saartelt tulnud eesti-rootsi taustaga naiste rahvariietel ja ta kõnetas neid rootsi keeles.

Sama aasta 11. augustil kutsuti Eesti Naiskodukaitse naised Poola presidendi vastuvõtuks Tallinna, naised tundsid end meestega võrdselt väärtustatuna.

Hiljem andis valitsus Naiskodukaitse naistele tähtsa ülesande aidata puudust kannatavaid lapsi ja perekondi. Naised käisid Tallinnas läbi 8000 perekonda ja 200 perekonnale määrati riigi toetus.