Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 5

Aastal 2011 puudutas mind sügavalt Soome kunstilinnas Mäntäs Pekilo kunstikeskuses nähtud Seppo Salmineni maal „Keskeneräinen” („Poolik”). See oli looteasendis kunstniku alastiportree. Kuigi tal on alles kõik ihuliikmed, on ta abitu ega ole piisavalt täiuslik. Maali kõrvale oli kunstnik raamistanud teksti:

„… mu isa sai sõjas haavata. 1960 suvel olime puhkusel sõjainvaliidide suvekodus… ... Lapsena mõjusid kuulihaavade jäljed meeste kehadel salapäraselt ja tekitasid huvi. Palusin tihti, et saaksin torgata oma sõrme neisse mustadesse aukudesse. Esimene saunaõhtu selles suvekodus oli mu elu seisukohast tähelepanuväärne…

… Leiliruumi hakkas tulema mehi, kellest enamikul puudus mõni ihuliige. Ilma jalgadeta mees kõndis kätel. Mõne haavu oli õmmeldud nii, et nende nahk meenutas pingutatud kotisuud. Ühisel jõul kanti lavale keegi, kel puudusid jalad ja vasak käsi. Teisel oli hõbeplaat kuklas. Ta pidi kasutama märga kuivatuslina, et pea jahedana hoida. Sauna riietusruum oli täis proteese, mis korvasid puuduvaid jalgu ja käsi…

… Uskusin kaua, et mehe keha saab kehaks alles pärast moonutamist. See muutub pühaks alles pärast ohverdust. Seda uskumust toetas ka pilt Jeesusest ristil. Mehe keha pole naudinguks loodud. See kuulub ainult riigile või sellele, kes sooritab ohverduse. Ma pean muutuma isa sarnaseks…”

FOTO: SEPPO SALMINEN

FOTO: SOOME SÕJAARHIIV

Näituse nimi oli pärit Vana Testamendi neljandast käsust, mis ütleb: austa oma isa ja ema. Esil olid 50 peamiselt soome ja eesti kunstniku tööd. Näitus püüdis leida vastust küsimusele, kuidas kanduvad isa ja ema elatud elu, nende õnn ja õnnetused üle järgmistele põlvkondadele. Meie hulgast lahkunud soome kirjanik ja endine lotta Kyllikki Villa, kellega ma veetsin filmi tehes ja maailmaasju arutades mitmeid tunde, pidas eluliselt tähtsaks, et me mõistaksime, mis meie vanematega on juhtunud, et me räägiksime sellest võimalikult avameelselt, et tunnetaksime eelmiste põlvkondade olemasolu meie DNA-s ja annaksime oma vanematele ja iseendale andeks inimese olemasoluga kaasas käivad vastuolud. Inimesed vajavad elamiseks üksteise vaimset tuge, peeglit-ligimesearmastust, ja just neid tundeid suutis see näitus äratada. Psühhiaatria kinnitab, et asjade väljarääkimine mõjub alati tervendavalt.

Evolutsioon on kinkinud inimesele empaatiavõime, võime kohandada teiste inimeste huvid enda omadega. Tihti kasutatakse seda rohkem oma pereringis või isegi rahvuskaaslaste ringis. Inimesi väljastpoolt koheldakse ükskõiksemalt, neid võib koguni süüdimatult ära kasutada või neile koht kätte näidata, kuigi ajaloo käigus on empaatiline hoiak laienenud ka teistele rahvustele ja rassidele, vähemustele ja mõlemale sugupoolele. Inimsuhete kuldne reegel on, et mida rohkem sa suhtled, teisi inimesi kuulad ja nende peale mõtled, seda rohkem oskad ka teiste soove enda omadele eelistada, vähemalt puhkudel, kui tahad, et sind ära kuulataks.