Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 4

Olen laenanud oma raamatule „Soome lahe õed” pealkirja teise poole „Vaadates teiste valu” Ameerika juudi filosoofilt Susan Sontagilt, kes uurib piltide kaudu, kus on meie kaastunde piirid ja mõistmise kohustus. Mulle tundub, et teise valu vaatamine on praegu, 2011. aastal siin Soome lahe ääres asjakohane, sest ajuti on tunda hiilivat võõraviha. Veel kakskümmend aastat pärast Eesti iseseisvumist arutatakse, kas Eesti oli sõjas ainult süütu ohver, kas ta pole mitte ise süüdi oma raskes saatuses, et maa okupeeriti ja kümned tuhanded inimesed küüditati kodudest minema, kas ta mitte ise vabatahtlikult ei otsinud Nõukogude Liidult ja Stalinilt abi, samal ajal kui Soome otsustas Nõukogude Liidule vastu hakata. Kas Eesti polnud mitte 1939. aastal moraalitu ja alistuv diktatuuririik…?!

Olen imestanud, miks on kujunenud umbes kümne aasta jooksul olukord, kus üks pool süüdistab ja teine, süüdistatav süüdistab end samuti. Eesti moodsa kunsti üks tunnustatumaid esindajaid Mare Tralla on kirjutanud, et eestlased tunnevad end viimasel ajal süüdi isegi siis, kui süüd tundma ei peaks.

„Eesti ühiskonnas on igasuguse süütunde genereerimine ja selle tundmine nii tavapärane, et sellest on saanud üks eestlaste põhiomadus. Kõik Eesti kodanikud on süüdi, et aastate tagant meie esivanemaid okupeeriti ja küüditati, et Eesti nii väike on jne. Kõige selle üleslugemine, milles me end süüdi tunneme, võtaks liialt kaua aega ja muutuks totraks.”

Psühholoog ja arst, endine Gulagi vang Heino Noor arvab, et eestlaste süütunne tuleneb sellest, et väga lühikese aja jooksul on Eestist tema geopoliitilise asendi tõttu üle käinud nii palju võõrvõime, kes kõik on oma vägivaldsete tegude õigustuseks kasutanud võimalust vallutatut süüdistada, nii et lõpuks on need süüdistused alateadlikult omaks võetud, kuni enesevihkamiseni välja. Eesti üle on valitsenud võitjate ajalugu ja vahel saab domineerija halvustavatest hoiakutest ja sõnavarast domineeritava enesehinnang. Kui oma minapilt asetatakse sellesse konteksti, teeb see endiselt valu, sest sel on ajast hoolimata peen koloniseeriv mõju. Ligi pool sajandit paljastas Nõukogude propaganda (meedia, ajakirjandus, kirjandus, filmid) raevukalt „kodanlikke ajaloovõltsijaid”. Eesti, Läti ja Leedu kadusid riikidena pooleks sajandiks ajalookaartidelt.

Eesti kirjandusteadlane ja semiootik Mihhail Lotman leiab, et mineviku roimatöö poliitilisi dimensioone arutades langeme me kurjategija seatud lõksu. Mitmetes ideoloogiates, eriti seal, kus sõda kummardatakse kui religiooni, ei anna olemasolule sisu ja sihti elu, vaid sellest olulisem on idee, ideoloogia, rahvus, rass või ka jumal, mille nimel teisi hävitada.

Üks seik, mida ajalugu puudutavas diskussioonis pole arutatud, on sündmuste kultuuriline taust, esteetiliste ja eetiliste väärtuste süsteem, millega me tagantjärele sündmusi hindame ja mis määravad meie analüüsi laadi. Meile meeldivad kangelaslood, me peatume aupaklikult sündmuste ja monumentide ees, mis on püstitatud end sõjas ohverdanud inimestele, ajaloost rääkides toetume me surma kultiveerivatele väärtustele ja unustame, et elu nõuab meilt rohkemat kui surm.

Sellele, et Nõukogude Liit Eesti okupeeris, võidakse otsida mis tahes sisepoliitilisi põhjuseid: president Päts, ülemjuhataja Laidoner, vapsid, sotsid, president Pätsi venelasest ema, poolautoritaarne kord jne, jne. Tegelikult ei annaks ükski neist sellisele terroririigile nagu Stalini või Hitleri oma õigustust teisi okupeerida ja terroriseerida. Neist põhjustest võib lähtuda vaid tagantjärele tarkusega.

Väikerahvaste puhul on tõe sünonüümiks läbi ajaloo olnud tihtipeale kahjulik reaalpoliitika, mis devalveerib inimeste kõlbelisi valikuid ja sunnib neid käituma vastupidi oma südametunnistusele. Veel kakskümmend aastat tagasi oli nii Soomes kui ka mujal vabas Euroopas poliitiliselt mugavam eelistada Nõukogude ajalootõde, sest see vältis konflikte ja hoolitses, et narratiiv ei inspireeriks inimeste mälu empaatiale. Kuid nüüd, pärast Berliini müüri murdumist, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Balti riikide iseseisvuse taastamist, oleme me uuesti tagasi samas Euroopa mälus ja traditsioonis. Eelmised ajajärgud, mentaliteedid, uskumused, hoiakud eksisteerivad veel praegugi kõrvuti mitte üksnes ühiskonnas, vaid ka inimeses. Kurb, kui see võtab militaarsuse, natsionalismi, ksenofoobia ja alles hiljuti käibel olnud reaalpoliitika vormi.

Ma ei taha siin enam rääkida Euroopa geopoliitikast, vaid geopoeetikast, mis ühendab aega, ruumi, ajalugu ja poeetikat ja aitab vaadata üle meie harjumuspäraseid mõttemustreid, andmaks vägivalda kogenutele hääle.

2011. aasta kevadel Tallinnas toimunud konverentsil „Euroopas sildu rajades. Euroopa kirjandus, väärtused ja identiteet” meenutas Saksamaa Tüüringi liidumaa endine peaminister prof dr Bernhard Vogel, et tema lapsepõlve ajalooraamatutes räägiti sellest, et sakslased vajavad idast juurde eluruumi, räägiti „füürerist ja rahvast”, nii et humaansust ja inimelu väärtustavad ja toetavad mõisted devalveerusid ning lõpuks ei äratanud see enam imestust. Isegi mitte see, kui inimestele sugereeriti arusaama, et kõik pole veel inimesed, kel on inimese välimus. Sellepärast kordas ta üle, et ühinenud Euroopa on suurim Teise maailmasõja järgne rahuprojekt, mida peab hoidma, olles intellektuaalselt valvel, et rahu ei tunduks iseenesestmõistetav ja me peaksime meeles, et vabadus on seotud meie südametunnistuse ja õiglustundega.

Teisiti öeldes peame me hoolitsema, et meie elu toetavad mõisted ei devalveeruks poliitilise reaalpoliitika ega majanduskriiside ees, mis avavad tee populistidele ja vaenlase otsimisele. Ellujäämise madalam vorm on tapmine, et ise ellu jääda. Rahu ajal võib joobumus ellu- ja vabaksjäämisest kasvada nii suureks, et inimesed kohtlevad teisi, otsekui kõnniksid neist üle nagu laipadest, et ainult tunda end võitjana mis tahes alal ja mis tahes olukorras. Ka turumajandus ilma humaansete reegliteta on oma egotsentrismis julm, eriti veel siis, kui ressursid, mis heaolu loovad, vähenevad.

Tänapäeva koolitulistamised, pommid kaubanduskeskustes, Norra rassisõduri Anders Behringi 2011. aastal Oslo kesklinnas korraldatud pommiplahvatused ja paari tunni pärast peaaegu saja süütu inimese surnuks tulistamine Utøya saarel näitab, et üksainus psühhopaat võib vaevata hävitada suure hulga inimesi. Sest ta kujutab endale ette, et ta on ainuke vaba tahtega isend, üliinimene keset inimsaasta. Eesti režissöör Andres Maimik peab surmakultuuri soosivaks põhjuseks humanitaarse mõtlemise nüansirikka helistiku puudumist: „Neil inimestel puuduvad vaimsed vahendid, millega töödelda informatsiooni ja mis looksid ruumilist maailmapilti, annaksid aimu ühiskonna pooltoonidest ja seostest, tekitaksid arusaamist võõrastest kultuuridest ning kingiksid keele omavaheliseks suhtlemiseks.” Empaatiast huvitumine pole omakasu taga ajavates ühiskondades, isegi mitte küpsete, psüühiliselt arenenud inimeste hulgas alati iseenesestmõistetav.

Olen istunud tundide viisi filmiarhiivides ja vaadanud kaadreid Nõukogude partisanide poolt tapetud tsiviilisikutest, noori tapetud Vene sõdureid, Katõni massihauda, täidetud 21 857 Poola sõjaväelase ja tsiviilisikuga, kaadreid natside ja kommunistide koonduslaagritest, pommitatud Eesti linnadest jne, jne. Kui vaatan filmikaadritelt neid surnukehi, mis lebavad Eesti, Soome, Poola, kogu Euroopa ja Venemaa maastikul, loen lugusid sõjas laastatud kodudest, lastest, kes on lahutatud oma vanematest, ja purunenud inimsuhetest, siis tahaksin uskuda, et nende olukordade kirjeldamine dokumentalistikaga, mis näitab, kuhu inimesed vägivalla, viha, sõja ja okupatsiooni tingimustes jõuavad, lihtsalt peab häid ja empaatilisi inimesi ühendama. Sõdadel on alati sama valu ja vägivalla koreograafia, sõdades kasutatakse alati samu sandistamismooduseid.

Olen püüdnud oma töödega muuta inimeste pilku empaatilisemaks, sest ajalugu pole muud kui inimese elu. Olen püüdnud oma töödes kaardistada inimelu haavatavust ja sõja patoloogiat, mitte sõda ülistavaid kaadreid ja lugusid. Usun, et me peame tänapäeval oskama ajalugu seletada, ilma et tõstaksime ausse relvastatud võitluse, mis seob sõjavägivalla kogemise ainuüksi märterluse või kangelaseks olemisega, vaid arutlema ja tegutsema selle nimel, kuidas mõtestada ajalugu nii, et meie elu siin Läänemere piirkonnas ja mujal toetaks inimeseks olemise valgustatumat poolt, mis loob kohta kodanikujulgusele, empaatiale, loovusele – nüüd, kus meil on vähemalt võimalik moraalitu reaalpoliitika asemel ühte hoida. Enam ei saa öelda, et me oleme üksinda, sest Euroopa Liidus, kuhu me kuulume, on pool miljardit inimest. Euroopa Liit pole Brüssel, vaid sina ja mina, meie tegemised, hoiakud, tegemata jätmised, loovus ja ideaalid.

Sõda annab inimesele vähe, kuid millegipärast korratakse müüti, et sõda muutvat rahvad tugevamaks ja kokkuhoidvamaks. Kuid mis toimub siis, kui sõda lõpeb? Sama tuntud on tõsiasi, et sõjas olnud inimesel on raske rahu ajal oma traumadega toime tulla. Ükski sõda kogenud inimene, keda olen intervjueerinud, ei ole öelnud, justkui oleks sõda tema elu paremaks muutnud. Paljud sõjatraumad siirduvad nähtamatult põlvkonnalt teisele, põhjustades rahutust, kurbust ja enesehävitajalikku käitumist psühholoogide arvates kuni kolmanda põlvkonnani välja. Nii on igal armil oma olevik ja ajalugu, mis peegeldub nähtamatute niitide kaudu tänapäeva.