Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 15

Kõigil neil sõjaeelsetel ärevusaastatel oli väikeriikidele oluline oma rahvusvahelist mainet hoida ja kujundada. Tehti filme ja püüti kutsuda välisajakirjanikke oma riigist artikleid kirjutama. Enne sõda valmis Eesti välisministeeriumi tellimusel režissöör Theodor Lutsu pikk ja põhjalik dokumentaalfilm Eestist ja keegi ei aimanudki, et paari aasta jooksul see väikeriik hävitatakse.

Kui Soome sai 1938. aastal teada, et 1940. aasta olümpiamängud toimuvad Helsingis, õhutas see soomlastes optimismi ja andis Soome välisministeeriumile hea võimaluse oma riiki rahvusvaheliselt reklaamida. Soome riigi tutvustuskampaaniasse kavatseti kaasata ka Lotta Svärd, kes pidi olümpiamängude külalisi võõrustama ja korraldustöös osalema. Olümpiamängud jäid ära, sest siis, kui need pidid toimuma, möllas Euroopas juba sõda.

Talvesõja künnisel saabus Soome välisministeeriumi kutsel Helsingisse maailmakuulus Denise Bellon (1902–1999), prantslaste tunnustatud ajakirja Match fotograaf. Siis ei arvatud veel, et see on Euroopa viimane rahusuvi. Belloni tollast sõnumit Soomest prantslastele meenutab 2008. aastal Soomes avaldatud raamat „Õnnelik maa. Soome augustis 1939”, mis sisaldab peale Belloni fotode ka kaasaegsete mälestusi koos tollaste asjatundjate kommentaaridega. Soomes elav prantsuse ajaloolane Lois Clerc kirjutab, et juba sama aasta augusti lõpus sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, mille salaprotokollis lepiti kokku huvipiirkonnad. Nõukogude Liit nõudis, et väikesed Baltimaad loovutaksid sõjalisi tugikohti, 1. septembril ründas Saksamaa Poolat ja 30. novembril Nõukogude Liit Soomet. Enne kui Soome sõtta tõmmati, kohtus fotograaf peaminister A. K. Cajanderiga, Risto Ryti, marssal Mannerheimi, Jean Sibeliuse, Väinö Aalto ja F. E. Sillanpääga.

Raamatus saab näha Matchis 1939. aastal ilmunud fotosid poliitikutest, sportlastest, sõduritest, lotta’dest ja tavalistest inimestest nende argielus sõja künnisel. 1939. aastal võtsid prantslased selle fotoreportaaži suure huvi ja sümpaatiaga vastu.

Soomlased olid sõja eelõhtul välismaale informatsiooni jagamisega ettevaatlikud, kuid prantslased püüdsid ise soomlaste olukorda mõista. Nende silmis oli Soome marginaalne veetlev maa. Samad liberaalsed ringkonnad, kes olid Soomet Esimese maailmasõja ajal kritiseerinud, et ta tahab Vene impeeriumist eralduda, olid nüüd võlutud väikesest, erapooletust ja rahuarmastavast riigist, kes tegutses aktiivselt Rahvasteliidus ja oli ühe esimesena maailmas andnud naistele hääleõiguse. Prantsusmaa konservatiivsemad ringkonnad omakorda kritiseerisid Soome demokraatia nõrkust ja selget saksameelsust, teisalt veetles neid Soome kommunismivastasus ja vanaaegsus. Soome ise püüdis luua Prantsusmaal oma suhete kaudu ettekujutust, et kuigi oldi kommunismi vastu, ei tähendanud see Saksa mõjutustele allumist. Denise Bellon kirjutas 1940. aastal: „Samal ajal kui Soome on kommunismivastane, on tema ühiskonna areng imetlusväärne.” 1939. aastal, kui Nõukogude Liit ründas Soomet, kirjutati Prantsusmaal väikesest heast demokraatlikust riigist, kellele on ebaõiglaselt kallale tungitud.