Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 17

Oma teostele materjali otsides loen liigutavat episoodi Soome tuntud lavastaja ja kirjaniku Vivica Bandleri mälestustest. Vivica tegutses 1939. aastal prantsuse filmi „Põgenemine põhja” („La loi du nord”, 1939) assistendina. Filmivõtted toimusid Lapimaal. Kogu aasta oli noorele naisele loominguliselt paljutõotav. Assistenditööle prantslaste filmi juures pidi Helsingi rootsikeelses Studentteaternis järgnema tema lavastatud prantsuse näitekirjaniku Claude-Andrè Puget’ näidendi „Õnnelikud päevad” esietendus.

Veidi enne seda tähtsat ja oodatud sündmust läks õhinas noor lavastaja Prantsuse saatkonna töötajatele etenduse kutset viima. Saatkonnas vaadati teda imestusega, diplomaadid ei saanud aru innustunud noorest naisest, kellele ei olnud veel pärale jõudnud, et sõda on ukse ees. Vivica ostis hunniku kuldseid amulette, lasi neile graveerida sõnad Lyckliga dagar („Õnnelikud päevad”) ja igaühesse näidendis esinema pidanud näitleja nime, mälestuseks unelmast, mis ei saanud kunagi tõeks. Algas Talvesõda.

Vivica kirjutab kirja oma prantslasest sõbrale Paul-Emil Wetorile. Kiri avaldatakse ajalehes Paris-Soir pealkirja all „Letters authentiques d’une lotta”. Kirjas kirjeldab Vivica sõja algust. Ta oli olnud oma toas, kui isa tuli ja ütles lihtsalt: „Nüüd on nad kohal”, mõeldes selle all Punaarmeed. Kõik jooksid pommide eest keldrisse peitu. Kuid kuna Vivica oli lotta, oli tal käsk minna häire korral esmaabikeskusse haavatute eest hoolitsema. (Hiljem kohtus ta Austriast põgenenud juudi noormehe Kurt Bandleriga, kellel tänu mõjukale eestkostjale ja seejärel kindral Mannerheimile õnnestus pääseda Soome armeesse. Ta kavatses surra väärikalt, mitte koonduslaagris.)

Nüüd me teame, et Nõukogude lennukid lendasid Soomet pommitama Eesti territooriumilt, rikkudes sellega sõjaväebaaside lepingu 1. punkti, mis keelas teise territooriumi ründamise Eesti pinnalt. Mitmed Lääne-Eesti naiskodukaitsjad saatsid keelust hoolimata Soome poole morsesignaale uute pommituslennukite tulekust.

Talvesõja süttides korraldasid eesti naised soomlaste toetuseks korjanduse. 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi põgenenud Helmi Mäelo, ajakirja Eesti Naine peatoimetaja, kirjutab oma mälestustes, et inimesi kutsuti loovutama soomlaste toetuseks sõrmuseid ja muid kuldesemeid. Need saadeti väikeses korvikeses Eestis viibiva soome professori Lauri Kettuneniga Soome. Aidata tahtmine oli suur.

Kui olen hakanud innustunult filmi käsikirja kirjutama, ütleb üks võimalik Soome rahastaja mu sealsele tootjale Tiina Butterile: me ei vaja seda lugu, meie, soomlaste lood on juba tehtud ja see eesti ja soome naiste lugu ei vasta arusaamale „soome tasemest”. Väljend „soome tase” mõjub tänapäeva kontekstis õõvastavalt. Saan veel kuulda, et olen parempoolne ja Soome lotta-muuseumi nuhk. Tundub, nagu tungiksin mingile rahvuslikult pühale pinnale, kuhu mahub vaid ühe rahva lugu. Olen segaduses. Selline ideoloogiline jutt peaks kuuluma minevikku, kuid finlandiseerumise vari, justkui mingi ebamäärane hirm sunnib Soome Filmi Sihtasutuse väikest ametnikku, kellel on tohutu ainuvõim, vastama nii, nagu ta vastas.

Võtan ühendust Eesti Helsingi suursaadiku Merle Pajulaga ja teen ettepaneku, et me korraldaksime Eesti saatkonnas soome ja eesti naiste salongiõhtu, kus ma tutvustaksin oma uurimistööd ja filmi reklaamklippi ja kus me saaksime arutada, kas see ühine lugu meie ajaloost on vajalik. Tahan teada, kuidas inimesed käsitavad lugu oma vanaemadest ja emadest, kes kuulusid lotta-organisatsiooni. Või pigem, kuidas igaüks on kogenud seda lugu oma perekonna loo kaudu. Tahan luua enda, eestlaste ja soomlaste vahele mingi aja tajumise võrgustiku ja mõista minevikku inimeste elust seestpoolt kogetuna. See õhtu kujuneb mu filmitegemise oluliseks osaks, südamlik kohtumine, mis kestab südaööni, suheteklaarimine oma tunnete ja ajalooga, mis on seotud meie eelmiste põlvkondade vaikimisega. Se õhtul Eesti saatkonnas räägib iga naine loo oma emast, tädist või vanaemast, kes on olnud lotta’na sõjas. Kõneldakse vaikimisest, lugude rääkimata jätmisest, mõistmisest ja mittemõistmisest. Inimese elus on midagi suuremat kui poliitiline kuuluvus, see suurem on seotud eluenergiaga, mille eelmised põlvkonnad meile pärandavad ja mis peaks kas või tagantjärele saama pühitsuse, mis rahustab ajaloomälu ja selle kaudu inimest.