Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 6

Kui Nõukogude Liit Eesti 1944. aastal teist korda okupeeris, algasid inimeste kinnivõtmised, ülekuulamised ja vägivald uue hooga.

Helmi silmad on suured ja hallid, need täituvad pisaratega, kuid ta ei nuta. Siis ta küsib: „Miks sa tahad seda dokumentaalfilmi teha?

Helmi Visnapuu.

FOTO FILMIST „SOOME LAHE ÕED”

Sa rebid lahti ukse, mille taga on meie rääkimata koledused, millest keegi pole midagi teada tahtnud.”

Kuulan Helmit ja mul on tunne, et ma astun kalestunud aega, mis hägustas inimest enese ja teiste elude suhtes. Nagu ennast ja mind selles olukorras lohutada soovides kinnitab Helmi, et muidugi võib ta natuke rääkida ajaloost, kuidas Eesti ja Soome naised enne sõda mitmete organisatsioonide kaudu suhtlesid, ta mäletab midagi, ta mäletab, et saadi kokku ja harjutati koos juhuks, kui puhkeb sõjaline kriis. Helmi ütleb, et kui väikeriigid oleksid suutnud kokku hoida, siis poleks sõda ehk puhkenudki.

Vaatan Helmi tundlikuks muutunud nägu, akent tema südamesse ja mällu. Helmi on ümbritsenud end oma maalidega: põhjamaa sügis talve ootuses, üksik puu, lind, vihmast sädelev tee, mille taha kaob lootuste, armastuse, palvete, julmuse, ka korvamatute kaotustega maailm.

Jäädvustan selle filmilindile. Nii sünnib sild, psühholoogiline suhe rääkija ja vanade arhiivimaterjalide vahele, autentne ja terviklik jutustus tänapäeva ja mineviku vahele. Helmi saab poole sajandi pikkuse vaikimise järel uue rolli, ta on millegi tunnistaja, mis on seotud tema elu, pooleldi unustusse jäänud ajaga. Jutustus kujuneb fragmentidest, kuid loob kaosest süsteemi, mis on ehk palju selgemgi kui siis, kui oldi selles ajas ega teatud täpselt, mis ootab ees.