Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 16

Killustatud mälu otsib narratiivis kohta, et mälestustele ja sündmustele tagantjärele tähendus omistada. Kui üksikisik läheneb oma traumaatilistele mälestustele unedes, siis kollektiiv uurib oma ajaloo hirmu ja taaka kinolinal, ilukirjanduse, dokumentalistika kaudu. Need on vahendid, millega seista silmitsi oma ajaloo koormaga.

Film on humaanne inimmeele ja ühiskonna peegel, seega on ta ajaloo analüüsimiseks suurepärane vahend. Kogu tunnetuslikku võrgustikku on võimatu jäädvustada, kuid kui üks film sünnitab inimeses dialoogivajaduse, samastumiskogemuse, siis on see psühholoogilise protsessi jätk, mis on jäänud vaevama, sest pole leidunud sõnu.

Tallinna Okupatsioonide Muuseumis avati 2006. aasta sügisel näitus „Soome lahe õed kahelt kaldalt”, kuhu kuulus ka minu 20-minutine videofilm, omamoodi eelsõnum eelseisvast täispikast dokumentaalfilmist.

Jälgin Tallinna Okupatsioonide Muuseumi kogunevat rahvast. Vanad soome prouad on tulnud Tallinna, et näitusest osa saada. Siis astub näitusesaali Helmi Visnapuu. Ta istub esimesse ritta toolile, näituse avakõnet ootama, ja küsib enne istumist kõrval istuvalt naiselt: „Kas see koht on vaba?”

Vastus on soomekeelne: „Kyllä.” Helmi ei tunne veel oma naabrit. Tema nimi on Ulla-Marita Rajakaltio. Varsti hakkavad nad omavahel rääkima, üks eesti ja teine soome keeles, ja mina tean, et tahan teha neist filmi, kirjutada nende mälestused raamatusse. Nad on teineteisega sarnased nagu õed – Soome lahe õed. Helmi ja Ulla-Marita ja nende saatusekaaslased siin- ja sealpool lahte.

Sama aasta lõpus annan ühele Soome ajalehele intervjuu, kus räägin oma raamatutest, filmidest ja tulevikuplaanidest. Varsti saan telefonikõne. Vanem mehehääl tutvustab end: „Minu nimi on Veikko Ilmasti. Lugesin ajalehest, et te kavatsete teha dokumentaalfilmi Eesti ja Soome lotta’dest. Minu õde Laila Auer oli 1940. aastal pikkulotta ja viibis koos teiste Soome tüdrukutega Eestis kodutütarde Rannamõisa suvekodus. Ta oli neil päevil Eestis, kui Nõukogude Liit 1940. aasta juuni keskel Eesti okupeeris. Minu õde on selle traagilise sündmuse tunnistaja. Oli oht, et nad ei pääse Eestist eluga tagasi, kuid siiski pääsesid.” Lepin Veikko Ilmastiga kokku, et niipea kui aeg lubab, sõidame üheskoos Tamperre tema õe Lailaga kohtuma. Tundub uskumatu, et kusagil on soomlane, kes on olnud Eestis toimunud suurte ja traagiliste ajaloosündmuste tunnistaja.

Hiljem tutvun Tallinnas keemiaprofessor Helvi Hödrejärvega. Tema käis 1940. aastal koos naiskodukaitsjast ja lauljannast emaga Rannamõisa kodutütarde suvekodus ning oli seal umbes samal ajal kui Lailagi. Tookord nad siiski ei tutvunud, vanusevahetki oli umbes kümme aastat. Väikesele Helvile oli ema ostnud kodutütre vormi, ainult müts puudus. Helvi ema oli Naiskodukaitses ja väikest tüdrukut oli innustanud seegi, et tema kooli, Tallinna Inglise Kolledži direktor Anna Tõrvand-Tellmann oli pannud aluse Eesti kodutütarde tegevusele.

Eesti Naiskodukaitse arhiive uurides selgub, et 1924. aastal pärast kommunistide riigipöördekatset oli Anna Tõrvand-Tellmann Tallinna Naisseltsi juhatajana olnud see, kes tuli välja mõttega asutada Soome ja Poola naiste eeskujul naiskaitseliit. Naiste kaitseorganisatsioon asutati 1925. aastal Kaitseliidu Kalevi maleva juurde ja selle nimeks sai esialgu Linda. Anna Tõrvand-Tellmann valiti organisatsiooni juhiks.

Ulla-Marita ja Helmi.

FOTO: IMBI PAJU

1932. aastal asutab see haritud ja aktiivne naine Eestisse esimese inglise keele süvaõppega kooli, mis hakkab kandma Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži nime. 1940. aastal likvideerivad Nõukogude okupatsioonivõimud kooli. Stalinlikule süsteemile omaselt ja sovettide vihast Inglismaa vastu võetakse kõik Inglismaaga seotud eestlased Nõukogude jälitus- ja represseerimisasutuse NKVD surve alla. Anna Tõrvand-Tellmann ja tema perekond arreteeritakse ja viiakse Venemaale vanglasse, kus ta mees, kindralmajor Juhan Tellmann ülekuulamiste ja piinamiste tagajärjel sureb. Tema tütar Zita hukatakse, ainult Zita tütrel Viivel õnnestub koos tädiga Ameerika Ühendriikidesse põgeneda.

Nõukogude riikliku terrorisüsteemi võigas käekiri määras perekonna saatuse.

Filmi ette valmistades kuulen Soome rahvusarhiivi teadurilt Simo Muirilt Turus elavast Hanna Eckertist, ainukesest elus olevast lotta’st, kes on rahvuselt juut ja kelle perekonnal olid kunagi tihedad sidemed eestlastega. Temaga kohtumine on värvikas, kuid ta arvab nagu Helmigi, et see, mis temaga sõjas ja pärast seda juhtus, ei huvita kedagi, isegi mitte tema lapsi, ja sellepärast pole mõtet sellest kaamera ees rääkida. Lõpuks, pärast pikki telefonikõnesid, jääb ta siiski nõusse.

Üheks mu filmi tegelaseks saab ka endine pikkulotta Elisabeth Rehn, ÜRO erisaadik kriisipiirkondades. Teda olen varem intervjueerinud inimõiguste teemal.

Ta ütleb, et sõda jätab alati hinge püsiva haava. „Me, soomlased, olime sõja kaotanud ja Nõukogude Liit oli võitnud. Traumaatiliste kogemuste üleelamine polnud soomlastelegi lihtne. Mõtlen nendele, kel oli raske oma valuga toime tulla, kes ei saanud pärast läbielatut suhtuda Nõukogude Liitu kui sõpra. Neid paljusid, kes tegid pärast sõda ahastusest enesetapu.”

Otsin ja leian huvitavaid materjale ja huvitavaid inimesi, mitmed lood innustavad jätkama. Soome kirjanik Kyllikki Villa on kirjutanud raamatuid lotta’ks olemisest, kuid ikka on tal pakkuda midagi uut. Greta Kupiainen astus lotta-organisatsiooni alles siis, kui sõda 1939. aastal puhkes, ja teda vapustas, kui ta nägi rindel olles, et mõned mehed ei pidanud sõja emotsionaalsele survele vastu ja hullusid.

„Nad põgenesid metsa, kui kuulsid lennukimürinat. Mina pidin neid sealt otsima, sest muidu oleksid nad nälga surnud. Minu endagi närvid olid pinges. Lahingust naasvad mehed olid halvas olukorras ja näljased. Mõnikord tulid sõdurid mu akna alla ja karjusid, nad olid hingeliselt täiesti läbi, ja ükskord üks poiss, kes oli kaotanud mõistuse, püüdis mind pussitada. Ütlesin arstile, et me peame nende närvid kaotanud vaesekeste eest hoolitsema ja olema nende vastu inimlikud, sest nad on olnud lahingus rasketes olukordades. Kuid paljud sel kombel mõistuse kaotanud ja põgeneda proovinud soomlased lasti maha ja maeti massihauda.”

Minu Helsingi-kodu naaber Kalevi Korhonen on rääkinud mulle mitmeid ja mitmeid lugusid. Ka sellest, kuidas ühel 1944. aasta juulikuu palaval päeval pidi tema isa Aulis, 18-aastane nooruk, matma neid omade poolt maha lastud poisse. „Kangelashaud polnud nende jaoks, surnukehad heideti nimetutesse haudadesse. Nad jäid ilma aupaukudest ja kirikuõpetaja õnnistusest.” See on teema, mida on Soomes senini puudutatud vaid ettevaatlikult. „See on tabuteema,” kurdab Kalevi.

FOTO: SOOME SÕJAARHIIV

Soome lahe õdedest filmi tehes ja raamatut kirjutades tunnen, kuidas ajalugu elab praeguses hetkes. See huvitab mind ja mu eesmärk on jäädvustada lugu, mis seletaks seda, mida enam ei ole. Inimeste mälestusi kuulates on võimalik minevikku jäänud aeg uuesti läbi elada. Sellel teekonnal tuleb läbida mitu tõelisuse tajumise astet, kuni ajastu mentaliteet ja aja vaim hakkab sealt vastu peegelduma ja talletub.

Mineviku lahtimõtestamine avab nii tegija kui ka vaataja jaoks uuritava ajajärgu vääriti mõistmisi, mis on sümbioosis ajastu poliitiliste hoiakute ja hirmudega, ideede ja ideoloogiatega.