Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 13

Pärast 1924. aasta 1. detsembrit mõtlesid eestlased hirmuga, mis toimub riigi idapiiri taga. Ent inimesed harjuvad isegi tulemägede lähedusega. Nõukogude Liit tuletas ikka ja jälle meelde, et ta ei ole Eestit unustanud. Näiteks pandi mõnele Nõukogude Vene linnale eesti kommunistidest riigipöörajate nimed, Jamburgist sai Kingissepp ja Oudovast Peipsi taga Tomp.

Nõukogude Liidu ametlik suhtumine 1. detsembri mässusse näitas, et ilmselt oli tegureid, mis hoidsid neid avalikku vallutussõda korraldamast. Mäss aga ebaõnnestus, sest sel polnud rahva toetust ja demokraatlik ühiskonnakord osutus piisavalt tugevaks. Peale selle toetasid Eestit lääneriigid. Nõukogude Liidu maavägi oli olnud valmis Narva piiri tagant Eestit ründama, samuti laevastik merel. Tollal kartis NSV Liit välispoliitilisi sekeldusi. Kõigi Venemaa piiririikide mure oli luua suure militariseeruva naabri vastu ühine kaitse.

Ühegi riigi välispoliitika ei sõltu ainult tema tahtest, vaid alatasa vahelduvast jõudude vahekorrast ning teda ümbritsevate riikide välispoliitilistest huvidest ja sihtidest. Üks esimesi julgeoleku kindlustamise kavu, mis kerkis esile juba Versailles’ rahulepingu ajal, oli liitumine Läänemerd ümbritsevate Põhjariikidega, nn Fennoskandia liit. Kavatsuse põhjus oli sellesse rühma kuuluvate riikide välispoliitiliste olude ja huvide ühtsus. Need olid kõik väikeriigid, kel polnud ekspansiivseid välispoliitilisi sihte, kes taotlesid vaid rahu ja julgeolekut ning neutraalsust suurriikide konfliktide puhuks. Nende ühine välispoliitiline huvi oli Läänemere vabadus.

Fennoskandia liidu teostamine sõltus Rootsist, kus sel ideel oli samuti toetajaid. Kuid paljudel põhjustel ei tahtnud Rootsi end teisel pool Läänemerd asuvate riikidega siduda. Järgmise ulatuslikuma piiririikide liidu idee ei olnud Eesti ega teiste Balti riikide leiutatud. Selle isaks peeti sõjaaegset Prantsuse peaministrit ja Versailles’ rahulepingu eestvedajat Clemenceaud. Piiririikide liidu idee kerkis üles peamiselt kahel põhjusel, millest üks oli päevakajalisem, kuna teine arvestas tulevikuga, taotledes pikemaaegset konsolideerumist.

Esimene põhjus oli kartus kommunismi ees. Kardeti, et see rahvusvaheline liikumine, mis on kanda kinnitamas Venemaal, võib levida ka läänemaailma ja kavandatav kommunismi suhtes immuunsete piiririikide „tervishoiutöö” pidi saama läänemaailma kaitsevalliks kommunismi vastu.

Teine põhjus oli sügavam. Venemaa ekspansioon tungis lääne poole ja Saksamaa Drang nach Osten’is nähti juba Esimese maailmasõja lõpupäevil sõjaohtu tulevikuks. Need kaks riiki taheti neutraalsete piiririikide vööga teineteisest lahutada, et vähendada nendevaheliste konfliktide võimalust. Sellise kaitsevöö eeltingimus oli, et seejuures ei takistaks ega raskendaks uued piiririigid kuidagi nende kahe suurriigi normaalset suhtlemist.

Katse luua cordon sanitaire ehk sanitaarkordon tehti 1920. aastal Lätis Bulduri konverentsil, millest võtsid osa Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina esindajad. Sel konverentsil töötati välja lepingukava, mis nägi muuseas ette ka kõnealuste riikide vahelise kaitsekonventsiooni sõlmimist. Varsti pärast Bulduri konverentsi toimusid aga sündmused, mis nullisid konverentsil tehtud töö.

Mõni kuu pärast konverentsi vallutas Poola kindral Żeligowski Vilniuse, mis rikkus pikemaks ajaks Leedu ja Poola suhted. 1921 okupeeris Nõukogude Liit uuesti Ukraina ning see kaotas iseseisvuse ja langes piiririikide seast välja.

Sanitaarkordoni idee ei kadunud aga päevakorrast.

Kitsamas ulatuses püüdsid seda 1922. aasta Varssavi konverentsil teoks teha Soome, Eesti, Läti ja Poola. Kuigi Varssavi kokkulepped olid Bulduri omadest vähem ulatuslikud (ei nähtud ette sõjalise kokkuleppe sõlmimist), jäi see kokkulepe ratifitseerimata, seekord Soome keeldumise tõttu. Tolleaegne Balti orientatsiooniga Soome välisminister Holsti kukutati ja Soome pööras oma pilgu Skandinaavia, eriti Rootsi poole, lootes, et ühise neutraliteedipoliitikaga on võimalik sõtta sattumist vältida. Saksamaa ja Venemaa olid samal aastal sõlminud koostöö- ja mittekallaletungilepingu. Sama lepingu salaklausel nägi ette Saksa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Versailles’ leping oli saatnud Saksa armee laiali ja keelanud üldise sõjaväekohustuse, nad pidid mis tahes vahenditega oma õigused taastama.

Samal ajal elas ülejäänud Euroopa relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all.

Oma iseseisvuse kõige tugevamaks välistoeks pidasid väikeriigid Rahvasteliitu, mis oli loodud rahu säilitamiseks ja riikidevaheliste konfliktide lahendamiseks. Siis saabus aeg, kui see kindlustunne nõrgenes. Rahvasteliit ei kaitsnud Etioopiat, kui Itaalia teda ründas ja ta okupeeris. Ometi olid mõlemad Rahvasteliidu liikmed.

Kollektiivne julgeolek Rahvasteliidu kaudu muutus illusoorseks.

Eesti pani suuri lootusi ka Poola sõprusele ja võimalikule abile. Seda sõprust harrastas eriti kindral Laidoner, kelle abikaasa kuulus poola aadlisuguvõssa.

Ent ka sel sõprusel oli pragu sees, sest Poola seisis Gdan´ski (Danzigi) linna ja merele viiva „Poola koridori” pärast Saksamaaga vaenujalal ja teda ennast ähvardas suur oht.

Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal pani kogu Euroopa kihama. Majanduskriis oli puhunud tuult tiibadesse juba alates esimestest sõjajärgsetest aastatest Saksamaal tegutsenud natsionaalsotsialistlikule töölisparteile. Hoolimata oma avalikust dramaatilisusest oli see Adolf Hitleri juhtimisel tegutsenud erakond püsinud pikka aega küllaltki tagasihoidlikes piires. Ent 1930. aasta Riigipäeva valimistel suurendas erakond tänu soodsale taustale, mille tekitas erakonna revisionistlikule programmile majanduskriis, oma esindatust parlamendis 12 esindajalt 107-le. Selle tagajärg oli parlamentaristliku riigikorra peatumine Saksamaal ja valitsemine riigi presidendi hädaolukorra dekreetidega. Kuna ükski aastail 1930–32 võimul olnud valitsus ei suutnud edukalt ohjeldada majanduskriisi, kasvas natside mõjuvõim ja 1932 tõusid nad Saksamaa parlamendi suurimaks erakonnaks.

Kui Hitler 1933. aasta jaanuaris riigikantsleriks sai, õnnestus tal kommunistid parlamendist välja lülitada ja seal läbi suruda otsus, mis andis talle neljaks aastaks diktaatorlikud volitused. Seda võimu ei andnud ta enam käest.

Kogu Euroopast kadus turvatunne. Natsionaalsotsialistide välispoliitiline siht oli Versailles’ rahulepingu revideerimine ja Suur-Saksamaa rajamine, millega peale kõigi sakslastega asustatud alade oleks liidetud veel suuri maa-alasid Ida-Euroopas. Selle poliitika alustuseks lahkus Saksamaa 1933. aastal nii desarmeerimiskonverentsilt kui ka üldse Rahvasteliidust. Desarmeerimiskonverentsile andis Saksamaa samm surmava hoobi ja see ei tulnudki enam kunagi kokku. Rahvasteliit oli abitu ja liitlaste hoiak äratas kartusi. Inglise peaminister Chamberlain andis natsidele 1938. aastal Münchenis oma õnnistuse Tšehhoslovakkia allaneelamiseks. Ja Nõukogude Liit, kel oli Tšehhoslovakkiaga sõjaline leping, ei liigutanud liitlase abistamiseks sõrmegi. Nii hävitas Saksamaa tollase Euroopa demokraatlikema riigi. Eesti ja Soome kohale tõusid rasked pilved.

Eesti valitsus tegi iseseisvuse kaitseks mida suutis. Ta kuulutas 1938. aastal Eesti suurriikide jõukatsumise suhtes neutraalseks, olles valmis kaitsma oma neutraalsust sõjalise jõuga. Aastal 1932 oli ta sõlminud Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu, mida 1934 pikendati 1945. aastani. Samasuguse lepingu sõlmis Eesti valitsus 1939. aastal Saksamaaga.

1939. aastal tulid ärevad teated. Prantslased ja inglased alustasid Nõukogude Liiduga läbirääkimisi sõpruslepingu sõlmimiseks, mille puhul Nõukogude Liit nõudis õigust okupeerida sõja korral Baltimaad. Liitlased olid nõus seda tingimust täitma, lahkarvamusi tekitas vaid viis, kuidas seda tehtaks. Prantsusmaa oli tingimusteta nõus, kuid Inglismaa soovis, et enne küsitaks Balti riikide nõusolekut. Siiski oldi jõutud juba niikaugele, et kindralstaapide juhid arutasid lepingu üksikasju. Ent äkitselt läbirääkimised katkesid, sest Nõukogude Liit oli mänginud kahe otsaga mängu. Ta oli pidanud samaaegseid läbirääkimisi nii Prantsusmaa ja Inglismaaga kui ka sakslastega. Sõpruslepingu sõlmis ta Saksamaaga, sest too pakkus soodsamaid tingimusi. Nii sõlmisidki natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa liidu ning tegid seda Baltimaade ja teiste Nõukogude Liidu naaberriikide kulul. Avalikus lepingus, millele kirjutasid alla Nõukogude Liidu välisminister Molotov ja Saksa välisminister Ribbentrop, ei olnud Balti riikidest sõnagi, kuid lepingu salajane lisaprotokoll kuulutas nii Balti riigid kui ka Soome Nõukogude Liidu võimupiirkonda kuuluvaks. Ehkki sellest avalikult juttu ei olnud, seda aimati.