Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 14

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat ja alustas sellega Teist maailmasõda. Oma uue, soomusvägede ja õhujõudude koostööle rajatud taktikaga lõid sakslased kõikjal kiiresti rindesse sügavad kiilud ning sulgesid Poola väed kahte kotti. Üks neist moodustus Vislast lääne pool Kutno ümbruses. Sakslaste siht oli haarata kotti Varssavi ja niimoodi sõda lõpetada. 17. septembriks, kui Nõukogude Liit Poolat selja tagant ründas, olid sakslased selle sihi saavutanud ja jõudnud Lvivi–Brest-Litovski–Białystoki joonele. Sealt tõmbusid nad aga vastavalt venelastega sõlmitud kokkuleppele juba 20. septembril tagasi. Nõukogude Liit oli saanud endale Poola idaosa.

Leian Eesti filmiarhiivist dokumentaalkaadrid, kus Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit peavad pärast Poola jõhkrat puruks litsumist Brest-Litovskis sõjaväeparaadi. Vaatan vanalt filmikaadrilt ilusat veel purustamata majadega linna. Inimesi pole tänavatel eriti näha, ainult võimsad tankid ning saksa ja vene sõdurid. Kõigil on rahulolev võitjailme. Ajaloodokumentidest loen, et ühist paraadi juhtisid Saksamaa kindral Heinz Guderian ja Nõukogude Liidu kindral Semjon Krivošein. On filmikaadreid, kus vene kindral õnnitleb tugeva käepigistusega saksa kindralit ja kutsub teda pärast seda, kui sakslased Inglismaa üle võidu saavutavad, Moskvasse külla. Mõlemad kindralid olid 1929. aastal Kaasani lähistel (NL-i territoorium), kus Guderian kuulus saksa ohvitsere välja õpetava tankikooli inspektsiooni. Minu isa, kes teenis 1950-ndate alguses seal kandis Nõukogude sõjaväes aega, mäletab seda poolakatelt ära võetud endist Ida-Poola trööstitut meesteta linna. Just nii ta ütles, „meesteta linna”, sest mehed olid viidud vangilaagritesse või muud moodi hävitatud. Seda piirkonda ei tohtinud enam nimetada Poolaks, see oli nüüd Lääne-Ukraina.

Leian arhiividest filmikaadreid, kus Nõukogude Liit saadab Hitlerile vilja ja naftat. Suured tsisternid ja vagunid liiguvad Saksamaa poole. Venemaa oli Saksamaale Lebensraum (eluruum), kust pidi tulema tooraine, nafta, gaas ja kivisüsi. Mõnedes filmikaadrites ajavad natsid vallutatud Poola aladel kohkunud vanu juute kodudest välja ja viivad neid püssimeeste saatel läbi linna. Juudid vaatavad suurte heitunud silmadega kaamerasse, nad vaatavad mulle arhiivifilmilt otsa. Kaadrid kulgevad minust mööda: ootamatust roimast heitunud ja šokis poolakad vanglate ees, kus on piinatud nende lähedasi. Katõni massihaud tapetud Poola ohvitseridega. See sarnaneb mis tahes massihauaga tänapäeva maailmas, sama sandistamiskäekiri üha uuesti ja uuesti. Kõdunevate laipade taskutes on alles perekonnafotod… See on sõda, mis vaatab filmikaadritelt vastu laipade surma täis silmakoobaste kaudu. Sõda rebib tükkideks. Maastik surnutega loob atmosfääri, mis mõjub vapustavalt. Euroopa on vajumas kaosesse.

Loen ühe Eesti diplomaadi mälestustest, et pärast Poola riigi purustamist kutsuti kõik neutraalsete riikide Saksamaa-suursaadikud kokku ja korraldati neile ekskursioon moodsa tehnikaga hävitatud Poolasse. See, mida diplomaadid näha said, vapustas neid ja tekitas õudu. Ja kusagil olid Poola naiskodukaitsjad, kes uskusid, et sõda saab ära hoida.