Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 7

2006. aasta alguses, pärast mu dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused” üht esitlust ja vaatajatega kohtumist Helsingi kinos Orion, tulid mu juurde kaks naist Soome Syväranta lotta-muuseumist, Maria Andresin ja Missu Saloheimo. Nad pärisid, kas ma tean, et Soome ja Eesti naised tegid enne sõda teiste Nõukogude Venemaa piiririikides elavate ja Skandinaavia naisorganisatsioonidega tihedat koostööd, et hoida ära sõjalisi kriise ja konflikte. Nad rääkisid ajaloolase dotsent Tiina Kinnuneni uurimusest ja muuseumi ideest koostada rahvusvaheliselt ringi rändav näitus, mis selle kadunud loo inimeste mälus taastaks. Mind kutsusid nad näituse jaoks 10–15-minutilist videoprogrammi koostama.

Soome lotta’de lugu ei olnud mulle seni huvi pakkunud, mulle näis see lugu liiga steriilne või politiseeritud, sellega oli midagi lahti ja mulle tundus, et see on soomlaste siseprobleem, mis on seotud külma sõja ja finlandiseerumisega. Kuid nüüd tekitas lottamuuseumi naiste jutt minus siirast huvi ja ma pidin endalt provokatiivselt küsima: missugusest Euroopast räägiksime me täna, kui riigid oleksid enne sõda suutnud naiste kombel võrgustiku luua? Võib-olla saame selle loo meeldetuletamisega süvendada ühtekuuluvustunnet, ligimesearmastust (väljend, mis kõlab tänases kontekstis ehk vanaaegsena, kuid usun, et keset rassistlikke ja etnilisi vaenuilminguid ning egotsentrismi õhutavat turumajanduse väärtussüsteemi, kus tõde on see, mis mulle nüüd ja kohe kasu toob, on see väljend igati ajakohane). Selle näituseprojekti kaudu algas minu tutvus Helmi ja paljude teiste eesti ja soome naistega, kes mäletasid sõjaeelset aega ja seda, kuidas tegutseti koos.