Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 11

Kahe sõja vahel toimus maailmas emantsipeerumine. Peale Naiskodukaitse ja lotta-organisatsiooni loodi nii Eestis, Soomes kui ka mujal Euroopas vabatahtlikkuse alusel rohkemgi naisorganisatsioone.

Naisorganisatsioonide põhieesmärk oli eelkõige murda ajalooline tava, et naise koht on seotud kolme K-tähelise saksa sõnaga: Kinder-Küche-Kirche (lapsed, köök ja kirik).

Mari Raamoti mälestustest loeme, et 1931. aastal hakkas meestest koosnev Kaitseliit naiste avarat põhikirja piirama. Uuest põhikirjast oli käinud ebameeldiva nõudmisega läbi Kaitseliidu õigus panna Naiskodukaitse vastuvõetud otsustele veto.

Samamoodi pahandas naisi see, et Kaitseliit nõudis endale õigust heita põhjust teatamata Naiskodukaitsest välja isikuid, kes neile ei meeldi.

Et Naiskodukaitse tööle niisugustes oludes tuge saada ja lahendust leida, võttis Mari Raamot ühendust Soome Lotta Svärdi juhatusega, kes oli tegutsenud kümme aastat ja kellel oli rohkem kriisiolukordadest välja tuleku kogemusi. Soome naised kutsusid Eesti naiskodukaitsjad Tuusula ohvitseride kooli juures toimunud suvekursustele. Ühtlasi korraldati Tuusulas Eesti Naiskodukaitse tööd kajastavate filmide õhtu. Jagati kogemusi, kuidas rasketes konfliktiolukordades väärikaks jääda ja end kehtestada. Soomlaste naisteorganisatsioonis oli tollal 50 000, eestlaste omas 10 000 liiget.

Soomlaste eeskujul korraldati järgmise aasta suvel Jäneda põllumajanduskoolis naiskodukaitsjate suvekursused. Jäneda kursustel otsustati, et tuleb koostada sanitaarkäsiraamat. Selle kohustuse võttis endale Tartu Tervishoiumuuseumi juhataja dr Voldemar Sumberg. Siingi oli saadud ideid Soome lotta’delt, kes olid võtnud sanitaarküsimused oma esmaseks ülesandeks. Varsti antigi välja eestlaste sanitaarkäsiraamat ja sellest tehti kolm trükki, millega hariti rahvast tervislikult elama ja oma elu hoidma.

Peale selle korraldati Jänedal rahvatantsu-, laulmis- ja võimlemiskursuseid. Sellest koolitusest võttis osa 230 naist ja ehk 75 protsenti neist olid rahvavalgustajad – õpetajad. Esindatud oli iga maanurk.

Aukülaliste hulgas olid Eesti naiste tuntumad kujud, kes olid liitunud selle organisatsiooniga – helilooja ja dirigent Miina Hermann (Härma), luuletaja Anna Haava, ooperilaulja Aino Tamm, Paula Brehm, Marie Reisik – ja Leeni Vesterinen Soomest.

Kursusi peeti ka Väimelas, neist võttis osa ka Läti naiskodukaitse esindus.

Kursuste lõpupäevil tuli kohale Soome lotta’de delegatsioon, igast ringkonnast üks esindaja – kokku 30 naist.

Naistele korraldasid piduliku vastuvõtu Eesti kaitseminister August Kerem ja Soome suursaadik.

Väimelas peetud Naiskodukaitse kursustest võtsid osa ka Läti naiskodukaitsjad ja 30-liikmeline Soome lotta’de delegatsioon.

FOTOD: EESTI NAISKODUKAITSE ARHIIV

Raudteevalitsus võimaldas naistel sõita eravagunites tuliuute tekkide ja voodipesuga Narva. Koos käidi Vene piiril ja vaadati neid kohti, kus Soome vabatahtlikud olid Vabadussõja ajal 1918–20 olnud abiks vaenlast välja ajamas. Siis koguneti Vabadussõjas langenute mälestussamba ümber ja lauldi ühiselt Soome ja Eesti hümni, mis oli meloodialt sama mõlemal riigil.

Samal aastal tähistati Estonia konterdisaalis suurejooneliselt Eesti Naiskodukaitse juhi Mari Raamoti 60. sünnipäeva, millest võtsid osa nii Eesti haridusminister kui ka kindral Johan Laidoner.

Piduliste hulgas oli ka Soomest Lotta Svärdi esinaine ja kolm naissaadikut ühes Soome kaitseliidu ehk Suojeluskunta esindajatega. Soome sõbrad autasustasid Mari Raamotit Soome presidendi Svinhufvudi ülesandel Valge Roosi ordeniga.

1935. aastal pöördusid juba Prantsuse ja Ungari naised Eesti Naiskodukaitse poole palvega jagada näpunäiteid organisatsiooni loomiseks.