Читать книгу Soome lahe õed - Imbi Paju - Страница 3

On 2007. aasta. Minu tulevase filmi „Soome lahe õed” üks tegelasi, 93-aastane Helmi Visnapuu otsib välja oma loodusmaalid. Tema tööd olid kolm aastat tagasi väljas Viljandi Kondase-nimelises kunstikeskuses. Vana naise pildid on siirad ja lapsemeelsed. „Ma hakkasin maalima alles mõned aastad tagasi. Avastasin juhuslikult koos lastelastelastega joonistades, et mul on selline anne. See on Looja kingitus. Maalides unustan ma kõik rõhuvad mõtted noorusest, sõjast ja okupatsioonidest ja kaotusevalust. Kuid mingis teises olukorras, vaikusehetkedel ja unedes pöörduvad nad ikka mu juurde tagasi ja ma ei pääse minevikust välja,” ütleb Helmi vaikselt.

Operaator seab kaamerat üles. Kõik on filmimiseks valmis, ma võin Helmit intervjueerima hakata. Teen filmi eesti ja soome naiste ühisest ajaloost enne Teist maailmasõda ja sellele järgnenud ajast. Siis kutsub Helmi mu teise tuppa ja peaaegu sosistab, et tal olevat asju, millest ta ei taha kaamera ees rääkida, millest ta pole kunagi ega kellegagi rääkinud. Kuid millest ta ei saa ka vaikida. Ta pole kindel, et tema lugu tahetakse kuulda ja kas tema kogemus leiab mõistmist.

Helmi kallab endale klaasitäie vett, istub akna all olevale toolile ja hoiab klaasi kõvasti käes. Tema peidetud meeleheite taga on faktid ja argumendid, millega vägivaldsed režiimid end kaitsevad, sundides inimesele peale hirmu, et panna ta aastateks vaikima, pead kõrvale pöörama. Nii ei pandagi tähele selle olukorra aeglast mõju, kui inimene jääb ilma kaastundest ja lohutusest, hakkab tundma end reedetuna.

Helmi sündis 1915. aastal Kaagvere külas 11-lapselises taluperes. Pärast kooli jäi ta isatallu tööle. Ta abiellus Andres Visnapuuga ja kolis mehe majja, Kaagvere lähedale Lajavangu. Andres oli saanud metsandushariduse ja töötas metsavahina, mis oli tol ajal lugupeetavamaid töökohti maal. Helmi oli õnnelik. Nagu enamik tolleaegseid taluperenaisi, liitus ta Naiskodukaitsega ja mees Kodukaitsega. Nad olid lootnud, et nendes organisatsioonides tegutsedes ja ellujäämisstrateegiaid õppides suudavad nad oma kodu vaenlase rünnaku korral kaitsta. Helmil oli veel meeles hirmutav mälestus lapsepõlvest, 1924. aasta 1. detsembri hommikune kommunistide mäss. Nõukogude väed olid olnud piiri taga valmis Eestit ründama. Katse iseseisvus hävitada ebaõnnestus, kuid inimesed elasid üle vapustuse. Nad sosistasid juhtunust hirmunult. Räägiti, et Tallinnas Balti jaama ees olid vedelenud surma saanud inimesed. Minister Eenpalu maja aknad purustati, kuulid olid tunginud ministri väikese tütrekese vankrisse… Iseseisvat riiki taheti kukutada, kuid Eesti valitsus likvideeris selle katse kahe tunni jooksul ja ametiasutused jätkasid tööd. Elusalt oli võetud kinni 140 kommunisti, kelle hulgas oli kuus Nõukogude Vene saatkonna töötajat. Surma oli saanud teedeminister Karl Kark ja viis Eesti ohvitseri.

FOTO: MARKO MARTINSON

Helmi mäletab vanematelt kuuldud maailma õeluse eest säästmise õpetusi, et olukord, mis Eestit sel hommikul halvas, ei muutuks kibestumiseks ja hirmuks. „Kui saabus suvi, läksime isaga üle põldude, läbi rohekaskollase valguse, künkast alla ja nägime linnupesa. Isa ütles, et linnupesa võib vaadata ettevaatlikult, selle peale ei tohi hingata, muidu lind jätab oma pesa maha. Me vaatasime ettevaatlikult pesa, me ei hinganud ega liigutanud end. Ta ütles, et isegi siis, kui on ajad, kus me peame taluma kurjust, kus meid püütakse panna sõltuma käibetõdedest, kus elu viskab su ette igasuguseid olukordi vägivallast petmiseni, isegi meeleheite ja leina ängis sa pead hoidma oma moraali ja väärtusi, mis toetavad elu. Isegi siis, neis rasketes olukordades, kordas ta mitu korda.”

Eesti naised olid tookord, 1924. aastal pärast Eesti riigi hävitamise katset, hakanud Soome lotta’de eeskujul looma meeste Kaitseliidu juurde oma organisatsiooni Naiskodukaitset.

Need lapsepõlvekogemused mälus, oli Helmi noore abielunaisena 1930. aastatel pidanud enesestmõistetavaks, et ta teeb omalt poolt kõik Eesti kodurahu hoidmiseks. Ta oli andnud pidulikul tseremoonial tõotuse: „Luban kaitsta Eesti põhiseadusega kehtestatud riigikorda, töötades ausalt Kaitseliidu põhimõtete järgi.” Naised olid tundnud end meeste kõrval tegutsedes väärikana. Helmi oli võtnud osa samariitlaste kursustest, mida korraldati üle maa ja mis pidid andma teadmisi meditsiinist ja esmaabist. Nad olid aidanud noores riigis kodanike omaalgatusliku tegevuse kaudu traditsioone kujundada, nad olid õppinud sõjaväe toitlustamist kriisiolukorras, mõned naised lõid koole ja kursuseid. Selle kaudu oli naiste eneseusaldus kõvasti suurenenud.

Inimeste lootused said valusa hoobi, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris. Kohe algasid arreteerimised ja inimesi hakati loomavagunites Venemaale küüditama, iseseisva riigi alustalad murenesid. Mees, kelle uus Nõukogude võim oli miilitsaks ülendanud, tuli Helmi kodu läbi otsima. Oma võimu demonstreerimiseks läks ta Helmile kalle ja tahtis teda vägistada. Helmi rabeles end vabaks ja tõukas miilitsamehe trepist alla. Kättemaksuks saatis miilits tallu eestlastest ja venelastest koosneva hävituspataljoni. Räpased ja mustusest haisvad mehed olid tagunud teda nagu palli käest kätte. Helmi mees Andres oli valekaebuse tõttu varem vangistatud. See juhtus 1946. aasta septembris. Nad olid mehega koos põllule kartuleid võtma läinud ja näinud juba kaugelt Nõukogude sõjaväe villise lähenemist. Autost tuli välja hulk relvastatud mehi, kes teatasid, et Andres olevat „nõukogude rahva vaenlane” ja kuuluvat arreteerimisele. Väidetavalt otsiti metsavenda, keda Helmi ja Andres olevat varjanud. Metsavenda nende kodust ei leitud. Süüdistus Nõukogude riigi petmises oli ettekääne Eesti küladest elujõuliste meeste hävitamiseks. Uus, okupatsiooniga kaasnenud Nõukogude Vene õigussüsteem oli pööranud lääneliku õigussüsteemiga harjunud eestlaste elu pea peale. Helmi mees Andres Visnapuu saadeti 58. paragrahvi alusel 25 aastaks sunnitöölaagrisse. Helmi elas pärast sõda Nõukogude terrori surve all ja käis kuni 1949. aastani Nõukogude salapolitseis NKVD-s ülekuulamistel.

FOTO: EESTI NAISKODUKAITSE ARHIIV

1949. aasta 25. märtsil küüditati ühe ööga Eesti maapiirkondadest Siberisse üle 22 000 inimese. Helmi ei olnud nende hulgas, ta pääses imekombel, kuid noore abielunaise turvaline elu oli uue poliitilise korraga segamini löödud.

„Nõukogude hävituspataljoni mehed peksid mind, kui ma olin rase. Ma hoidsin käega kõhtu kinni, et nad last ei vigastaks. Nad tulid hommikul vara, tirisid mind juukseidpidi voodist välja. Mu lapsed said sellest šoki. Meie magamistuba, kus ma alles hiljaaegu olin oma mehega külg külje kõrval maganud ja tundnud ta sooja lähedust ja kus elu oli saanud alguse, muutus nende meeste jõhkrast puudutusest räpaseks mülkaks,” ütleb ta lõpuks, kui olen teda ettevaatlikult julgustanud ja kinnitanud, et see kogemus, mida ta varjab, võib välja rääkides muutuda empaatiaks, vähemalt sellises ühiskonnas, perekonnas, kogukonnas, kus see väärtuslik tunne pole ajaloo sündmuste keerises devalveerunud jäikadeks kangelasmüütideks kaastunde ja mõistmise asemel. „Mu tütar Ilme, keda ma tollal ootasin, ei tea, et mind peksti… Ma pole tahtnud, et ta teaks, ma kardan, et ma panen talle koorma, seda mälestust on olnud mul raske kanda,” põhjendab Helmi oma vaikimist.

Elan selle vana naise loosse sisse. Olen istunud arhiivides, intervjueerinud kümneid ja kümneid inimesi ja tean, et okupatsiooni ja sõdadega seotud valikuline unustus on osa suuremast ellujäämise loost. Eestis, nagu kõigis diktatuuri tunda saanud maades, on paljud lood jäänud inimeste kinnivõtmiste, poliitiliste karistuste ja hirmu tõttu rääkimata ja paljud terrori ohvrid ei suuda kunagi oma kogemust jagada. Kuid Helmi ülestunnistuses on järgmistele põlvkondadele kaasaelamise võimalus, mis muudab osavõtlikumaks pilgu ajale ja inimsaatustele.

„Vägivald on alati õigustamatu, sest vägivald muudab asjaks igaühe, kellele vägivald osaks saab,” kirjutas Prantsuse juudi filosoof Simone Weil 1940. aastal oma sõjavastases essees „Ilias ehk Poeem võimust”, kui sõda juba käis ja Euroopa ja Venemaa raudteed täitusid loomavagunitega, mis viisid inimesi koonduslaagritesse, orjalaagritesse, surmalaagritesse. Olid veel rongid põgenikega…

On lugusid, mis tulevad jutuajamiste käigus ootamatult esile. Ühel suveõhtul väikeses mereäärses Lääne-Eesti külas, kuhu mu hea sõber Andrus Liblik oli kutsunud õhtusöögile mõned inimesed, kuulsin ma lugu Soome lotta’dest, kelle Punaarmee oli sõja ajal Karjala maakitsusel ühe järve ääres ümber piiranud. Kinnivõtmise korral oleksid sõdurid nad maha lasknud ja enne seda vägistanud. Oli talv. Järv oli ainult poolenisti jääs. Noored soome naised olid sõdureid tulemas nähes jääle pikali heitnud, end avatud veeni veeretanud ja uputanud.

Jutustaja oli seda lugu omakorda kuulnud noore mehena 1970. aastatel Nõukogude okupatsiooniarmees teenides oma vene ülemuselt, kes oli nooruses soomlaste vastu sõdinud ja keda soome naiste tegu oli sügavalt vapustanud.

Inglise ajaloolane Catherine Merridale, kes on uurinud intervjuude kaudu tavalise vene sõjamehe kogemusi Teises maailmasõjas, kirjutab raamatus „Ivani sõda”: „Noored vene mehed lükati pea ees püssitorude ette. Terved rügemendid seisid soomlastega silmitsi, ilma et neil oleks olnud süüa, laskemoona või saapaid. Stalini 1939. aasta 30. novembri rünnak soomlastele kukkus haledalt läbi. Kuu ajaga jäi teadmata kadunuks, langes vangi või suri ligi 18 000 meest, kellest peaaegu pooled olid üle piiri saadetud kohe sõja esimesel päeval.

Nad teadsid ainult teoreetiliselt ehk propaganda kaudu, et neid on saadetud võitlema „Soome fašistidega”, kes pidavat ohustama Nõukogude isamaa piiri. Nad pidid õiguse maksma panema ja neile oli antud käsk likvideerida „nõukogude proletariaati ähvardav oht”.

Kuid ees ootav veresaun oli olnud kohutav. Sõdurite hulgas hakkasid levima kuuldused julmadest soome naissnaiperitest, kes tapavad Nõukogude sõdureid; peeniste ja käteta, silmadeta Nõukogude laipadest. Kui sõda läbi sai, selgus, et paljude nende juttude taga oli noorte kogenematute sõdurite hirm sellest, kui nad sammusid üle matmata laipade, mööda külmunud ja metsloomade puretud surnukehadest. Ent lõpuks pöördus kõik Nõukogude poole kasuks. Karjala rindele toodi värsked üksused. Uus hävitav rünnak murdis Soome rindest läbi. Soomlased kapituleerusid märtsi lõpus 1940. Venemaa poolel oli hukkunud 126 000 inimest ja 300 000 evakueeriti haiguste ja haavatasaamise tõttu. Soome kaotused selles sõjas olid üle 23 000 hukkunu ja 43 000 haavatut.”

Kakskümmend aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist on hakatud nii Soomes kui ka Eestis kritiseerima 1939. ja 1940. aastal vastupanuta alistumist. Ei osata analüüsida või ei vaevuta analüüsima maailmas valitsenud olukorda, väikeriikide positsiooni, piiririikide koostöö puudumist. Kümne viimase aasta jooksul on justkui tõusnud pahameel, miks Eesti riigi president Konstantin Päts ei viinud oma rahvast 1939. aastal heroilisse surma, samal ajal kui Soome osutas Nõukogude Liidule vastupanu. Kibestumine, kemplemine ja süüdistused tunduvad kummalised, eriti veel nüüd, kui ollakse Euroopa Liidu liikmed, Euroopat rõhub majanduskriis ja tuleks keskenduda sellele, et välis-, sise- ja majanduspoliitikas ei korduks vanad vead. Kui ressursse jääb väheseks, sünnivad riikide ja rahvaste vahele uued patoloogiad.

Kuid milline oli 1930-ndate Eesti, kui Helmi liitus Naiskodukaitsega? Tollane ülemaailmne majanduskriis tõi ka Eestisse pinge: valitsused vahetusid, nii paremalt kui ka vasakult tiivalt mürgitasid igapäevaelu populistlikud äärmusorganisatsioonid. Naised olid organiseerunud, et ühiskonda stabiliseerida, levitada kultuuriväärtusi ja traditsioone, luua koole ja kursuseid, kaitsta humaansete vahenditega oma riiki ja kodu. Nad ei esindanud ühtegi parteid ega poliitilist jõudu.

Nüüd tagantjärele, 21. sajandil võetakse Soomes ja Eestis ilmuvates ajaleheartiklites Eesti sõjaeelse aja demokraatia mõõdupuuks koguni 1930-ndate majanduskriisi oludes paremäärmuslikuks aktiveerunud vabadussõjalaste liikumine, kellest aktiivsemad tegid tihedat koostööd Soome Lapua liikumisega. Kirjanik Ain Kaalep, kes põgenes 1943. aastal Saksa okupatsioonivõimude sundmobilisatsiooni eest Soome, et võidelda Soome armees, on kirjutanud, et vabadussõjalaste võimuletulek Eestis oleks tähendanud küll kõva korda, kuid demokraatia lõppu.