Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 10

Alison ei teadnud – ja kuidas ta oleks võinudki teada, sest ma ise vaevalt andsin endale sellest aru –, et septembrikuu teisel poolel olin teda juba mõnda aega petnud ühe teise naisega. See naine oli Kreeka. Oleksin sõitnud sinna ka siis, kui komisjon oleks minu kandidatuuri tagasi lükanud. Koolis ma kreeka keelt ei õppinud ja mu teadmised uusaegsest Kreekast piirdusid Byroni surmaga Missolonghis. Kuid tol hommikul Briti Nõukogus oli minus hakanud idanema kujutlus Kreekast, ja sellest piisas. Tundus, nagu oleks keegi lootusetus olukorras äkki hiilgava lahenduse leidnud. Kreeka! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? See kõlas nii ilusti: „Ma sõidan Kreekasse.” Ma ei tundnud ühtki inimest, kes oleks seal käinud – kõik see juhtus ju ammu enne turistide, nende tänapäeva meedlaste sissetungi. Hankisin kõikvõimalikke Kreekat käsitlevaid raamatuid. Olin hämmastunud, et ma sellest maast nii vähe tean. Ma muudkui lugesin ja lugesin. Nagu mingi keskaegne kuningas armusin portreesse, ammu enne kui kohtasin portreteeritavat.

Kinnismõte, et pean tingimata Inglismaalt põgenema, taandus juba enne teeleasumist üsna teisejärguliseks motiiviks. Alisonist mõtlesin üksnes seoses Kreekaga. Kui ma teda armastasin, siis kujutlesin, kuidas läheme sinna koos temaga, kui ei armastanud, siis nägin end seal ilma temata. Selle rivaali vastu polnud tal mingit võidušanssi.

Sain kooli nõukogust telegrammi, kus minu kandidatuuri heakskiitmist kinnitati, ja seejärel postiga oma uuelt direktorilt kohutavas inglise keeles viisaka kirja ning lepingublanketi, millele paluti alla kirjutada. Preili Spencer-Haigh tegi teatavaks inimese nime, kes oli möödunud aastal selles koolis töötanud, ja kaevas kuskilt välja tema Northumberlandi aadressi. Minu eelkäija oli tööle võetud ilma Briti Nõukogu vahenduseta ja seetõttu ei osanud preili mulle tema kohta midagi lähemat öelda. Kirjutasin Northumberlandi, kuid vastust ei saanud. Hiljemalt kümne päeva pärast oli vaja teele asuda.

Alisoniga läksid asjad väga keeruliseks. Mul tuli Russell Square’i korter vabastada, ja uue peavarju otsingutele kulus meil kolm pettumusterohket päeva. Lõpuks leidsime Baker Streetil avara ühetoalise korteri. Pakkimine ja ümberkolimine viis meid mõlemaid rööpast välja. Minul polnud mõtet sõita enne 2. oktoobrit, kuid Alisoni kursused olid juba alanud ja varahommikune tõusmine, mis pidi meid harjutama korrapäraste eluviisidega, käis meile mõlemale üle jõu. Meil oli kaks kohutavat tüli. Esimese neist algatas Alison, ta küttis end üles ja lõpetas leegitseva vihapurskega kogu põlastusväärse meessoo ja eriti minu aadressil. Ta kuulutas mind snoobiks, kergatsiks, odavaks don Juaniks, ja ikka edasi samas vaimus. Hommikueine möödus järgmisel päeval jäises vaikuses, ja kui ma õhtul temaga kohtama läksin, ei näidanud ta nägu. Tund aega oodanud, läksin koju. Seal teda ei olnud. Helistasin: kõik stjuardessikursustel osalejad olid ammu lahkunud. Viha haududes ootasin ja ootasin, kuni ta kella üheteistkümne paiku lõpuks saabus. Ta käis vannitoas, võttis mantli seljast ja pani piima sooja, nagu ta alati enne magamaheitmist tegi, aga ei lausunud musta ega valget.

„Kus kurat sa olid?”

„Ma ei kavatse vastata ühelegi küsimusele.”

Alison seisis kööginišis pliidi ees. Ta oli tingimata tahtnud võimalikult odavat korterit; üldkasutatav vannituba; pealesunnitud sisistamine ja sosistamine.

„Ma tean, kus sa käisid.”

„Arva mis tahad.”

„Sa käisid Pete’iga kohtamas.”

„Hüva, käisin Pete’iga kohtamas.”Ta heitis mulle kurja, sünge pilgu. „Ja siis?”

„Oleksid võinud neljapäevani oodata.”

„Milleks?”

Selle peale kaotasin enesevalitsuse. Ladusin välja kõik, mis pähe tuli ja võis talle haiget teha. Ta ei öelnud sõnagi, riietus lahti, puges voodisse ja pööras näo seina poole. Lõpuks hakkas nutma. Vaikisin ja mõtlesin sügava kergendustundega, et varsti olen kõigest sellest prii. Ise ma tegelikult oma süüdistusi ei uskunud, aga sellegipoolest tegi viha, et ta sundis mind nendega lagedale tulema. Lõpuks istusin tema kõrvale voodiservale ja jälgisin, kuidas tursunud laugude alt voolasid pisarad.

„Ma ootasin sind tundide kaupa.”

„Ma käisin kinos. Ma ei ole Pete’i näinudki.”

„Miks sa siis mulle valetasid?”

„Sellepärast, et sa mind ei usalda. Et sa võid minust niisugust asja mõelda.”

„Kas me tõesti peame nii magedal viisil lõpetama?”

„Täna õhtul oleksin tahtnud ennast tappa. Kui mul oleks julgust jätkunud, oleksin end rongi alla visanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas seda teha.”

„Ma otsin sulle natuke viskit.” Läksin tõin klaasi ja pistsin talle pihku. „Ma loodan kõigest hingest, et sa leiad endale toakaaslase. Kas mõni teine stjuardess ei tahaks...”

„Mitte elu sees ei koli ma enam teise naisega ühte korterisse.”

„Kas sa lähed Pete’i juurde tagasi?”

Ta vaatas mind vihaselt.

„Kas sa tahad öelda, et ma ei tohi seda teha?”

„Ei taha.”

Ta pööras selili ja jäi tühjal pilgul seina vahtima. Esimest korda üle tüki aja nägin teda põgusalt naeratamas. Viski hakkas mõjuma. „Just nagu mõnel Hogarthi pildil. Armastus à la mode. Viis nädalat hiljem.”

„Kas oleme siis nüüd jälle sõbrad?”

„Me ei saa enam kunagi sõbrad olla.”

„Kui sinu asemel oleks olnud keegi teine, siis oleksin täna õhtul lõplikult minema jalutanud.”

„Kui sinu asemel oleks olnud keegi teine, siis ma poleks üldse koju tulnud.”

Ta sirutas klaasi, et ma talle veel viskit kallaksin. Suudlesin ta rannet ja läksin pudelit tooma.

„Kas tead, mis ma täna mõtlesin?” küsis ta, enne kui ma voodi juurde tagasi jõudsin.

„Mis sa siis mõtlesid?”

„Mõtlesin, et kui ma ennast ära tapaksin, siis oleks sul hea meel. Siis sa võiksid igal pool seletada, et näe, see tappis ennast minu pärast. See teadmine vist hoiab mind alati enesetapmisest tagasi. Ei taha, et sinusugune sitavares sellega hooplema hakkab.”

„Sa teed mulle ülekohut.”

„Aga siis mõtlesin, et võiksin seda ikkagi teha, kui jätaksin maha jumalagajätukirja, kus põhjendaksin oma tegu.”Ta silmitses mind, ikka veel leebumata. „Vaata mu käekotti. Kiirkirja blokki.”

Otsisin selle välja. „Vaata viimaseid lehekülgi.”

Ta oli kaks lehekülge oma suure käekirjaga täis kirjutanud.

„Millal sa selle kirjutasid?”

„Loe läbi.”

Ma ei taha enam elada. Elan peaaegu kogu aeg elutüdimuses. See siin on ainus koht, kus ma vähegi õnnelik olen, siin õpetatakse meid ja ma pean mõtlema muude asjade peale; ka raamatut lugedes või kinos olen õnnelik. Või voodis. Ma olen õnnelik ainult siis, kui unustan, et olen olemas. Kui on olemas ainult mu silmad või kõrvad või nahk. Ei mäleta, et ma viimasel paaril-kolmel aastal üldse oleksin õnnelik olnud. Abordist saadik. Mäletan vaid, et mõnikord tegin peeglisse vaadates õnneliku näo ja püüdsin end vägisi uskuma panna, et olen tegelikult siiski õnnelik.

Järgnes veel kaks lauset, mis olid energiliselt maha kriipsutatud. Tõstsin pilgu ja vaatasin ta hallidesse silmadesse.

„Ma ei usu, et sa mõtlesid seda tõsiselt.”

„Kirjutasin selle kirja täna kohvipausi ajal. Kui oleksin osanud end seal einelauas kuidagi vaikselt ära tappa, siis oleksin seda teinud.”

„See on juba... hüsteeriline.”

„Ma olengi hüsteeriline.” See oli peaaegu karjatus.

„Ja teatraalne. Sa tahtsid, et ma seda kirja näeksin.”

Ta vaikis tükk aega, silmad kinni.

„Mitte ainult et näeksid.”

Ta hakkas jälle nutma, aga nüüd juba minu käte vahel. Püüdsin talle aru pähe panna. Andsin lubadusi: lükkan Kreeka sõidu edasi, ütlen kohapakkumisest ära – tõotasin veel sadu asju, mida ma ise tõsiselt ei võtnud ja mida ka tema tõsiselt ei võtnud, aga mida mul siiski õnnestus rahustusvahendina manustada.

Hommikul käisin peale, et ta kursustele helistaks ja ennast haigeks kuulutaks. Sõitsime üheks päevaks linnast välja.

Järgmisel hommikul, kui ärasõiduni jäi veel kolm päeva, sain Northumberlandi templiga postkaardi. Saatjaks oli Mitford, minu eelkäija Phraxosel, kes teatas, et kavatseb mõneks päevaks Londoni tulla ja on valmis minuga kohtuma.

Kolmapäeval helistasin talle Armee ja Sõjalaevastiku Klubisse ja kutsusin ta ühte joogikohta kokkusaamisele. Ta oli minust mõni aasta vanem ja tugevasti päevitunud; suured sinised silmad kitsas näos ja tumedad nooremohvitseri vuntsid, mida ta ühtsoodu näppis. Ta kandis tumesinist pintsakut, sinna juurde rügemendiembleemiga lipsu ja lõhnas juba kaugelt erariides sõjaväelase järele. Peaaegu esimesest hetkest peale alustasime vaikset sissisõda – üks sõjakangelase, teine antikangelase positsioonilt. Saksa okupatsiooni ajal oli ta langevarjurina Kreekasse paisatud. Ta puistas nagu käisest partisanisalkade nimetusi ja loetles tolle ajastu tuntud sõjaseiklejaid eesnimepidi. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et endas välja töötada parajasti moesolevat kolmetahulist hellenite sõbra prototüüpi – džentelmeni, õpetlase ja kõrilõikaja harmoonilist ühendust –, kuid kasutas mingit erilist ülevõetud aktsenti, mingit hakitud koolipoisižargooni, mis meenutas vikont Montgomeryt. Kõikjal väljaspool lahinguvälja oli ta dogmaatiline ja sallimatu. Džinniklaasi taga läks mul siiski korda talle päris edukalt vastu panna: ütlesin talle, et minu sõjakäik piirdus vaid demobilisatsiooni kannatamatu ootamisega, mis kestis kaks pikka aastat. Tegelikult käitusin absurdselt. Ma ju soovisin temalt informatsiooni, mitte vaenuavaldusi; nii ei jäänud lõpuks muud üle kui tunnistada, et olen regulaararmee ohvitseri poeg, ja küsida, mida see saar endast õieti kujutab.

Ta osutas kerge pealiigutusega meie kohtumispaigaks valitud baari toitudevitriinile. „Ütleme, et see on saar.” Ta näitas sigaretiga suunda. „Kohalikud elanikud nimetavad seda omamoodi.” Ta ütles paar sõna kreeka keeles. „Nagu see lihapirukas. Sama kujuga, vanapoiss. Keskel mäeahelik. Siin nurgas on sinu kool ja sinu küla. Ülejäänud põhjakallas ja kogu lõunakallas on inimtühi. See on üldpilt.”

„Aga kool?”

„Tegelikult parim kogu Kreekas.”

„Distsipliin?”

Selle küsimuse peale tegi ta karatežesti.

„Õppeprogramm?”

„Tavaline värk”Ta silus vurre, vahtides peeglisse baari tagaseinas, nimetas paari-kolme õpikut. Küsisin, kas väljaspool kooli ka midagi sünnib.

„Mitte midagi. Saar on päris ilus, kui sa sedasorti asju hindad. Linnud ja liblikad ja kõik, mis sinna juurde käib.”

„Ja küla?”

Ta naeratas hapult. „Tead, vanapoiss, kreeka küla pole sul mingi inglise küla. Seltskondlikus mõttes viimane kolgas. Õpetajate naised. Kuus-seitse ametimeest. Vahel käivad mõned papad-mammad poistel külas.” Ta õiendas kaela, nagu oleks särgikrae liiga kitsas. See oli masinlik liigutus, mis aitas tal oma autoriteeti tõsta. „Paar villat. Aga need seisavad kümme kuud aastas tühjalt.”

„Eriti roosades värvides sa seda kohta just ei kirjelda.”

„Eks ta üks kolgas ole. Viimane kolgas, kui aus olla. Ja küllap sa avastad, et villade omanikud on kuradi igavad tüübid. On üks, kes võiks sulle vahest huvi pakkuda, aga vaevalt sa teda üldse kohtad.”

„Miks sa seda arvad?”

„Tõtt-öelda läksime temaga tülli ja ma ladusin ühe valuga kõik välja, mis ma temast arvan.”

„Millest see pahandus tuli?”

„See lojus tegi sõja ajal sakslastega koostööd. See oligi tegelikult asja tuum.” Ta puhus suitsu välja. „Pole midagi parata: kui tahad lobiseda, pead leppima teiste õpsidega.”

„Kas nad oskavad inglise keelt?”

„Saksa keelt räägivad enamasti kõik. On olemas üks kreeka vennike, kes koos sinuga inglise keelt õpetab. Väike ennasttäis lojus. Ükskord lõin tal silma siniseks.”

„Peab ütlema, et sa oled mulle pinnase hoolega ette valmistanud.”

Ta hakkas naerma. „Eks pea neid ju kuidagi vaos hoidma.”Talle vist tundus, et mask tikub maha libisema. „Seevastu talupojad, eriti Kreeta talupojad, on tõeline maa sool. Suurepärased inimesed. Võid mind uskuda. Mina tean.”

Küsisin, mispärast ta koha üles ütles.

„Tegelikult kirjutan raamatut. Sõjaaja kogemused ja nii edasi. Lähen praegu kirjastajaga kokku saama.”

Ta jättis kuidagi lootusetu mulje. Teda oli kerge ette kujutada vapratel partisaniretkedel sildu õhkimas, iseäralikus maalilises sõjaväevormis; kuid nüüd oli ta sunnitud elama selles uues igavas heaolumaailmas nagu mingi kuivale jäänud ürgsisalik. Ta jätkas õhinal:

„Sa saad Inglismaad kibedasti taga nutta. Seda kibedamini, et sa ei oska kreeka keelt. Ja sa hakkad jooma. Kõik joovad. Pole pääsu.” Ta rääkis midagi retsina’st ja aresinato’st, raki’st ja ouzo’st, ja võttis lõpuks kõne alla naised. „Ateena tüdrukud on täiesti väljaspool arvestust, kui sa ei taha süüfilist saada.”

„Saarel mingeid noori andekaid ei ole?”

„Pühi suu puhtaks, vanapoiss. Sealsed naised on peaaegu kõige inetumad kogu Egeuse basseinis. Ja peale selle veel maainimeste au. Teeb niisugused seftid ülimalt ohtlikuks. Ei soovita. Ühes teises kohas sain seda omal nahal tunda.” Seda õpetust saatis põgus irve ja asjakohaselt looritatud pilk.

Viisin ta autoga klubisse tagasi. Oli tüüpiline bronhiitlik pärastlõuna, juba laskus hämarus, inimesed, sõidukid ja kõik muu uppus vesisesse hallusse. Küsisin, miks ta ei jäänud sõjaväkke teenima.

„Minu jaoks liiga õigeusklik värk, vanapoiss. Eriti rahu ajal.”

Võis aimata, miks teda regulaararmee ohvitserikorpusse ei võetud; hoolimata ohvitseride messi žargoonist oli ta kuidagi taltsutamatu ja ettearvamatu.

Jõudsime tänavanurgale, kus ta tahtis maha minna.

„Kas arvad, et saan hakkama?”

Ta vaatas mind kahtleval pilgul. „Võta nad kõvasti pihku. See on ainuke võimalus. Sa ei tohi neile kunagi alla jääda. Minu eelkäija nad tegid kutuks. Mina teda oma silmaga ei näinud, aga ta vist läks lolliks. Ei saanud poistest jagu.”

Ta ronis autost välja.

„Ega midagi, vanapoiss. Soovin kõige paremat.” Ta irvitas. „Ja tead mis.”Ta käsi oli juba ukselingil. „Ooteruumist hoia eemale.”

Ta lõi jalamaid ukse kinni, nagu oleks ta seda stseeni varem harjutanud. Lükkasin ukse kohe jälle lahti, küünitasin autost välja ja hõikasin talle järele: „Mis asjast?”

Ta pööras ümber, aga piirdus vaid põgusa käeviipega. Trafalgar Square’i inimmass neelas ta endasse. Ma ei suutnud ta viimast muiet kuidagi unustada. See tähendas, et midagi jäi ütlemata, ta oli seda salapärast sõna viimase hetkeni varuks hoidnud. Ooteruum, ooteruum, ooteruum: see kumises mul õhtu otsa peas.