Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 13

Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega olin lootusetult õnnetu. Kool hakkas minus irratsionaalset viha tekitama: ma jälestasin tema pimedat töökorraldust, tema vangimajalikku planeeringut kogu selle taevaliku looduse rüpes. Kui Alisonilt enam kirju ei tulnud, hakkas mind järjest enam vaevama ka märksa igapäevasem eraldatusetunne. Välismaailm ja Inglismaa muutusid absurdselt ja vahel ka hirmuäratavalt ebatõeliseks. Paar-kolm Oxfordi-aegset sõpra, kellega olin katkendlikku kirjavahetust pidanud, loojusid silmapiiri taha. Vahetevahel kuulasin BBC Overseas Service’it, ent tundus, et need päevauudised tulevad Kuu pealt ning käsitlevad olukordi ja ühiskonda, millega mul enam midagi ühist pole; vähesed inglise ajalehed, mis mulle kätte puutusid, hakkasid järjest enam meenutama neis sisalduvat rubriiki „Täna sada aastat tagasi”. Tundus, nagu oleks kogu see saar tänapäeva reaalsusest maapakku läinud. Iga päev, mitu tundi enne seda, kui Ateena laev kirdehorisondi tagant nähtavale ilmus, kogunes sadamakaile rohkesti rahvast; ehkki kõik teadsid, et aurik peatub siin ainult viis minutit ja et parimal juhul tuleb maale viis reisijat, oli ometi tingimata vaja vaatama minna. Nad kõik olid nagu sunnitöölised, kes siiski veel hellitasid nõrka lootust armuandmisele.

Aga saar oli ometi nii kaunis. Jõulu eel läksid ilmad külmaks ja tormiseks. Kooli ujumiskoha kiviklibusele rannale veeresid määratusuured tinahallid lained. Mandri mäeharjad said lumekatte ning läänes ja põhjakaares paistsid üle vihase vee valged majesteetlikud rünkad, nagu Hokusai gravüürilt maha astunud. Mäed muutusid veelgi paljamaks, veelgi vaiksemaks. Tihti läksin jalutama puhtalt igavusest, kuid alati leidsin jälle uutmoodi üksindust, uusi kohti. Sellegipoolest hakkas see veatult loomulik maailm mind lõpuks hirmutama. Tundus, et minu jaoks pole selles üldse kohta, ma ei oska seda kasutada ega ole selle jaoks loodud. Ma olin linnamees; ma olin juurteta olevus. Ma keeldusin sobitumast omaenda ajastusse, ent ma ei suutnud ka sukelduda muistsemasse maailma. Lõpuks rippusin maa ja taeva vahel nagu Skeiron.

Jõudis kätte jõuluvaheaeg. Kasutasin seda matkaks ümber Peloponnesose. Pidin tingimata minema üksinda, et napsata killuke elu, mis erineks kooli argipäevast. Kui Alison oleks vaba olnud, oleksin lennanud tema juurde Inglismaale. Kaalusin, kas mitte anda lahkumisavaldust, kuid see tundus nagu taganemine, nagu järjekordne läbikukkumine, ja ma püüdsin end veenda, et kevade tulekul hakkavad asjad paranema. Niisiis veetsin oma üksildased jõulud Spartas ja võtsin uusaasta üksinda vastu Pyrrhoses. Enne kui ma laevaga tagasi Phraxosele suundusin, peatusin üheks päevaks Ateenas ja käisin jälle bordellis.

Alisonile mõtlesin üsna harva, aga ma tunnetasin ta olemasolu: ma püüdsin teda maha kustutada, aga see ei läinud mul korda. Tuli ette päevi, kus tundus, et võin elu lõpuni tsölibaati pidada, kloosterliku üksinduse päevi; aga oli ka päevi, kus mu hing kisendas tüdruku järele, kellega võiks inimese moodi rääkida. Saare naised olid albaania verd, nahksed, kahkjaskollase jumega ja niisama võrgutamisküpsed kuiVabakiriku kogudus. Hoopis kütkestavamad olid mõned koolipoisid oma oliivpruuni graatsia ja selgepiirilise isikupärasusega, mis tegi nad väga erinevaks Inglise internaatkooli stereotüübist, väga erinevaks Arnoldi vormi järgi valmis vorbitud ühetaolistest roosadest sipelgatest. Oli hetki Gide’i vaimus, kuid need tundmused jäid ühepoolseks, sest mitte kuskil ei ärata pederastia sügavamat jälestust kui kodanlikus Kreekas; vähemalt siin oleks Arnold tundnud end nagu kodus. Ja mina pealegi ei olnud homo; ma lihtsalt mõistsin (kinni naelutades ühe vale oma hariduses), et ka homo võib elus omal viisil lohutust leida. Neid tundmusi ei sisendanud mitte ainult üksindus – neid äratas Kreeka. Siin muutusid inglise tavapärane kõlblus ja ebakõlblus naeruväärseks; see, kas ma teen siin midagi sotsiaalselt andestamatut või jätan tegemata, oli lihtsalt maitseasi, nagu üleminek uuele sigaretimargile või truuksjäämine endisele – kõlbelisest vaatepunktist oli see niisama triviaalne küsimus. Põhjamaal võivad headus ja ilu olla eristatavad, aga mitte Kreekas. Üks ihu on niisama hea kui teine, nende vahel pole muud kui valgus.

Ja mul oli ju minu luule. Hakkasin tasapisi kirjutama luuletusi saarest ja Kreekast, minu meelest olid need filosoofiliselt sügavad ja värsitehniliselt põnevad. Aina sagedamini unistasin kirjanduslikust edust. Veetsin tunde, vahtides oma toa seina, kujutlesin arvustusi, kujutlesin kirju, mida ma hakkan saama oma kuulsatelt ametivendadelt, kujutlesin tunnustust, kiitust ja aina kasvavat kuulsust. Sel ajal ei olnud ma veel kuulnud Emily Dickinsoni suurt tarkusesõna, et „kirjastamine ei ole luuletajate asi”; peaasi, et sa oled luuletaja, sinu tuntus luuletajana ei loe midagi. Minu elu hakkaski valitsema onanistlik kirjanduslik autoportree, mille ma reaalsusest välja meelitasin. Kool ise aga oli sobiv patuoinas: kuidas sa suudad luua veatuid värsse, kui sind ümbritseb nii nõme rutiin?

Kuid siis, ühel kõledal märtsikuu pühapäeval, langes mul äkki kae silmilt. Ma lugesin oma Kreeka luuletused üle ja nägin neid sellistena, nagu nad olid – üliõpilaslikud, ilma rütmi ja struktuurita proovitööd, mille tunnetuslikku banaalsust kohmakalt maskeeris vohava retoorika paks võõp. Õudusega võtsin kätte oma varasemad luuletused, mis olid kirjutatud juba Oxfordis või East Anglias. Need polnud põrmugi paremad, vaata et veel hullemadki. Tõde varises mulle kaela nagu laviin. Selgus, et ma ei ole luuletaja.

See teadasaamine ei pakkunud mulle mingit lohutust, tekitas vaid kuuma viha: kuidas võis nii peen tundelisus evolutsiooni käigus ühineda sellise küündimatusega, kuidas nad võisid ühes ja samas ajus koos eksisteerida, ühes ja samas egos, minu egos, kiljuda seal nagu lõksuläinud jänes? Korjasin kokku kõik luuletused, mis ma eales olin kirjutanud ja rebisin nad leht lehe haaval pisikesteks tükkideks, kuni sõrmed valutama hakkasid.

Siis läksin mägedesse hulkuma, ehkki ilm oli väga külm ja hakkas vihma valama. Nüüd siis oli kogu maailm end minu vaenlaseks kuulutanud. Sellele ei saanud enam niisama lihtsalt käega lüüa, see oli lõplik hukkamõist. Seni oli mulle ka kõige hullemates läbielamistes tuge pakkunud veendumus, et see on nagu mingi kütus või maak, lõppkokkuvõttes kasulik, sugugi mitte ainult mahavisatud vaev ja tarbetu kannatus. Luule oli minu meelest alati olnud midagi, millest võis vajaduse korral abi otsida – varuväljapääs, päästerõngas ja samuti ka eneseõigustus. Nüüd aga siplesin lainetes, päästerõngas oli põhja vajunud nagu kivi. Nõudis tõsist pingutust, et enesehaletsuse pisaraid tagasi hoida, ja mu nägu tardus jäigaks maskiks nagu raidkujul. Ma kõndisin tundide kaupa ringi, ja see oli põrgupiin.

On inimesi, kes ühiskonnas oma ülesannet täidavad, ilma et nad ise seda teaksid, ja on inimesi, kelle ühiskondlikuks missiooniks on ühiskonda oma kontrolli all hoida. Ühed on hammasrattad ja hammasratta hambad, teised on insenerid ja juhid. Kuid inimene, kes on omal soovil ühiskonnast välja astunud, ei oska muud teha kui kuulutada oma vabadust valida olemise ja olematuse vahel. Mitte cogito, vaid scribo, pingo, ergo sum.^[1.]

Veel päevade kaupa pärast seda jalutuskäiku oli mul tunne, nagu oleksin olematust täis; see oli midagi tõsisemat kui vana tuttav kehaline ja sotsiaalne üksindus – metafüüsiline üksikule saarele jäetuse tunne. See oli midagi peaaegu käegakatsutavat, umbes nagu vähkkasvaja või tiisikus.

Ja siis, vähem kui nädala aja pärast see oligi käegakatsutav: hommikul ärgates avastasin endal kaks haavandit. Ma peaaegu et olin neid oodanud.Veebruari lõpul olin nimelt taas käinud Ateenas ja jällegi külastanud seda maja Kephissias. Olin teadlikult riskinud.Tol hetkel tundus see tähtsusetu.

Paar päeva olin sedavõrd rabatud, et ei võtnud midagi ette. Külas oli kaks arsti: üks oli väga hõivatud ja tema hoole all oli ka kogu koolipere, teine, sõnaaher vana rumeenlane, pidas juba poolest saadik pensionipõlve, kuid mõned patsiendid tal siiski olid. Kooliarst sõelus päevast päeva õpetajate toas, tema poole ma pöörduda ei võinud. Ei jäänud muud üle kui külastada doktor Patarescut.

Ta uuris haavandeid, tõstis pilgu ja kehitas õlgu.

„Félicitations,” ütles ta.

„C’est...”

„On va voir ça à Athenes. Je vous donnerai une adresse. C’est bien à Athénes que vous l’avez attrapé, oui?” Ma noogutasin. „Les poules là-bas. Infectes. Seulement les fous qui s’y laissent prendre.” ^[2.]

Tal oli vana kollane nägu ja näpitsprillid; õel naeratus. Minu küsimused tegid talle nalja. Heal juhul võib mind terveks ravida; nakkusohtlik ma ei ole, aga sugulisest vahekorrast peab hoiduma; ta raviks mind ise, kui tal oleks õiget ravimit, benzatiinpenitsilliini, aga tal pole võimalik seda hankida. Ta olevat kuulnud, et seda võib ühes teatavas Ateena erakliinikus saada, aga mul tuleb verehinda maksta; alles kahe kuu pärast võib kindlalt öelda, kas ravi on tulemusi andnud. Ta vastas kõigile mu küsimustele kuiva asjalikkusega; tal endal pole muud pakkuda kui igivana arseeniku- ja vismutikuuri, ja kõigepealt tuleb mul niikuinii analüüsid ära teha. Kõik ta inimliku kaastunde varud olid ammu otsas, ja kui ma visiiditasu lauale panin, vahtis ta mind kilpkonnasilmadega.

Seisatasin lävel, ikka veel lapsikult lootes temas kaastunnet äratada.

„Je suis maudit.”^[3.]

Ta kehitas õlgu ja juhatas mind välja, täiesti ükskõikne, lihtsalt faktide nentija.

Ma olin kohutavas olukorras. Semestri lõpuni jäi veel nädal aega ja ma kaalusin, kas poleks parem jalamaid lahkuda ja Inglismaale tagasi sõita. Kuid mõte Londonile tundus talumatu, ja kui mitte saar, siis vähemalt Kreeka pakkus teatavat anonüümsust. Doktor Patarescut ma just eriti ei usaldanud; mõned vanad õpetajad olid tema südamesõbrad ja ma teadsin, et nad käivad tihti tema juures visti mängimas. Igast naeratusest, igast juhuslikust sõnast otsisin vihjeid mind tabanud õnnetusele; ja juba järgmisel päeval arvasin mitme inimese pilgus märkavat kahjurõõmu. Ühel hommikul ütles direktor mulle vahetunni ajal: „Pea püsti, kyrios Urfe. Muidu hakkame veel arvama, et Kreeka kaunitarid on teid sügavalt kurvastanud.” Minu arvates oli see otsene vihje, ja naeratused, millega juuresolijad seda vaimukust tervitasid, eeldasid ilmselt enamat, kui see pealtnäha vääris. Kolm päeva pärast visiiti doktor Patarescu juurde olin veendunud, et minu haigus on igaühele teada, isegi õpilastele. Iga kord, kui nad omavahel sosistasid, arvasin kuulvat sõna „süüfilis”.

Kuid siis, selsamal kohutaval nädalal oli Kreeka kevad äkki käes. Vist ainult paari päevaga lõid igal pool kirendama anemoonid, orhideed, tooneliiliad, metsgladioolid; vähemalt seks korraks sabis kõikjal läbirändavaid linde. Pea kohal kruuksusid vonklevad kurgederivid, puhas taevasina rõõmustas silma, koolipoisid laulsid ja kõige rangemadki õpetajad naeratasid. Kogu ümbritsev maailm sirutas tiibu, aga mina ukerdasin maapinnal: õnnetu sunnismaine Catullus halastamatu Lesbia hirmuvalitsuse all. Elasin üle õudseid öid, ja ühe neist pühendasin Alisonile, kirjutades talle pika kirja, kus püüdsin seletada, mis minuga on juhtunud, ja et mul on meeles, mida ta oma esimeses kirjas ütles, ja et nüüd ma usun teda; ja kuidas ma ise ennast põlgan. Kõigest hoolimata oskasin aga isegi sel hetkel mõista anda, et olen sügavalt solvunud: mulle hakkas nimelt tunduma, et Alisoni hülgamine oli kõigist minu prohmakatest viimane ja kõige hullem. Oleksin võinud temaga abielluda, siis oleks mul elukõrbes ekseldes vähemalt kaaslane olnud.

Ma ei pannud seda kirja posti. Aga ööst öösse heietasin enesetapumõtteid. Tundus, et surm on meie perekonna eraldi ära märkinud, kaasa arvatud need kaks onu, keda ma iial tundma ei õppinud ja kellest üks langes Ypres’i all ja teine Paschendaele’is, vanematest rääkimata. Mõttetud vägivaldsed surmad, kaotatud panused. Minu olukord oli isegi hullem kui Alisonil, sest tema vihkas elu, mina vihkasin iseennast. Ma ei olnud elus mitte midagi loonud, minu element oli olematus, néant, ja mulle näis, et minu enda surm on ainus loominguline võimalus, mis mulle veel antud on; aga isegi siis mõtlesin, et see oleks süüdistuseks kõigile, kes on mind iganes tundnud. See väärtustaks mu põhimõttelist küünilisust, see õigustaks mu üksildast isekust; see jääks püsima nagu lõpliku sünge võidu mälestusmärk.

Üks päev enne semestri lõppu tundsin, et kaalukauss hakkab vajuma. Teadsin, mida teha. Kooli väravavahil oli vana kaheraudne jahipüss, mida ta oli mulle kord laenuks pakkunud, kui on tahtmist mägedesse jahile minna. Nüüd läksin ja küsisin. Ta oli rõõmuga valmis relva laenama ja toppis mulle heldelt padruneid taskusse: läbirändavad linnuparved piiniametsas tõotasid rikkalikku saaki.

Vantsisin kooli tagant mööda mäekuru ülespoole, ronisin väikesele seljandikule ja suundusin metsa poole. Peagi olin varjuliste puude all. Põhjakaares, maismaal särasid mäenõlvad veel kuldses päikesepaistes. Õhk oli soe ja kerge, taevas kirkalt sinine. Kuskilt kaugelt ja kõrgelt kostis kellukesehelinat. Kitsekarjus ajas oma hoolealuseid ööseks külasse. Läksin veel natuke maad edasi, just nagu oleksin otsinud kohta, kus loomulikke tarvidusi rahuldada; tahtsin kindel olla, et keegi mu toimetusi pealt ei näe. Lõpuks leidsin kaljude vahel paraja nõo.

Laadisin püssi ja istusin maha, selg vastu piiniatüve. Kõikjal ümberringi olid kobarhüatsindid piiniaokaste vahelt pea välja pistnud. Pöörasin püssi enda poole ja vaatasin rauasuust sisse, silmitsesin oma olematuse musta O-d. Rehkendasin, millise nurga all peaksin pead hoidma. Toetasin rauasuu paremasse silmakoopasse ja sättisin pead, nii et lask kärgataks läbi aju nagu must välk ja pühiks koljuluu kuklapoole minema. Püüdsin küünitada päästikuni – see kõik oli esialgu vaid proov, harjutus –, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Kartsin, et ettepoole kummardudes pööran viimasel hetkel kogemata pead ja ajan asja untsu; vaatasin ringi ja leidsin kuivanud oksa, mis mahtus parajasti päästikukaitse ja päästiku vahele. Laadisin relva tühjaks, pistsin pulga ettenähtud kohta ja jäin istuma, püss põlvede vahel, saapatallad vastu pulka, parempoolne püssiraud silmast tolli kaugusel. Kukk langes vaikse kõlksatusega alla. Niisama lihtne see ongi. Lükkasin padruni uuesti rauda.

Mägedes minu selja taga kõlas üksildane naisehääl. Ilmselt tuli keegi kitsekarjaga alla ja laulis kõigest kõrist, nii nagu talitsemata häälepaelad vähegi võtsid; mingit äratuntavat viisi ei olnud, ta kasutas türgi-moslemi intervalle, need kõlasid kuidagi ebamaiselt, ehkki mitte ebainimlikult. Mulle meenus, et olin samasugust häält juba varem kuulnud, võib-olla sedasama tüdrukut. Tookord kostis laul künkalt koolimaja taga. Seda oli klassis kuulda ja poisid hakkasid itsitama: kuid nüüd oli see üdinitungivalt salapärane, selles väljendus üksindus ja kannatus, mille kõrval minu enda hädad pisenesid labaseks ja absurdseks. Istusin tardunult, püss põlvedel, suutmata end liigutada, ja kuulatasin läbi õhtuvaikuse voogavat heli. Ma ei tea, kui kaua ta laulis, ent taevas tumenes, meri helenes pärlmutrikarva halliks. Ikka veel kirkas loojangukumas lõid mägede kohal roosatama kõrged pilveviirud. Kogu maa ja meri imes endasse valgust, nagu oleks valgus seesama mis soojus ega kahvata kohe, kui valgusallikas ise kustub. Kuid hääl kadus küla suunas ja hääbus lõpuks vaikusse.

Tõstsin jälle püssi, nii et rauasuu mulle otse vastu vaatas. Pulk oli valmis, ootas, et mu jalad ta alla vajutaksid. Õhk oli väga vaikne. Paljude miilide tagant andis saarele lähenedes sireeniga märku Ateena laev. Aga see oli nagu väljaspool õhutühja ruumi. Siin ja praegu ootas surm.

Ma ei teinud midagi. Viivitasin. Loojangukuma läänetaevas mägede ja mere taga kahvatas õrnkollaseks, seejärel kiirgavalt heleroheliseks ja lõpuks läbipaistvalt siniseks nagu värviline klaas. Ma ootasin, ma ootasin, laevasireen kostis juba lähemalt, ootasin tahet, ootasin seda musta hetke, mis mu jalad liikuma paneks ja päästiku vallandaks; aga ma ei saanud hakkama. Kogu aeg oli mul tunne, et mind jälgitakse, et ma pole üksinda, et ma mängin kõike seda kellelegi ette ja et niisugune tegu on mõeldav vaid siis, kui see on spontaanne, puhas – ja kõlbeline. Koos kevadöö jahedusega imbus minusse aimus, et see, mida ma üritan, pole õieti mitte kõlbeline, vaid põhiolemuselt esteetiline tegu. Ma tahtsin korda saata midagi, mis lõpetaks mu elu sensatsiooniliselt, tähendusrikkalt, põhimõttekindlalt. See, mida ma plaanitsesin, oli Mercutio surm, ebatõeline surm, mida meeles peetakse, ja üldse mitte tõelise enesetapja tõeline ots, mis kustutab kõik.

Ja see hääl, see valgus; see taevas.

Hakkas pimenema, eemalduva Ateena laeva sireen undas kaeblikult, mina aga istusin ikka sealsamas, suitsetasin, püss minu kõrval maas. Ma hindasin end ümber. Ma nägin, et nüüdsest peale olen ma igaveseks põlastusväärne. Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin ma ka alati olnud läbini võlts, ja selliseks ma jään; eksistentsialist ütleks, et ma ei ole autentne. Teadsin, et ma ei tapa end kunagi, teadsin, et olen alati valmis edasi elama ja iseendaga leppima, ükskõik kui pinnapealne, kui tõbine ma ka olen.

Tõstsin püssi ja tulistasin umbropsu õhku. Lasu kärgatus raputas mind. Kuulsin paugu kaja, mõned oksaraod pudenesid alla. Ja siis voolas minust jälle üle vaikuse raske laine.

„Kas saite midagi kätte ka?” küsis vanamees väravaputkas.

„Tegin ainult ühe paugu,” ütlesin. „Ei saanud pihta.”

1 Mitte mõtlen, vaid kirjutan, maalin, järelikult olen olemas. [ ↵ ]

2 „Soovin õnne.” / „Kas see on...” / „Sellega peate Ateenasse minema. Annan teile aadressi. Ateenast te selle ju saitegi, eks? Niisugused need sealsed libud on. Nakatatud. Ainult lollpea laseb end seal liimile võtta.” [ ↵ ]

3 Minu laul on lauldud. [ ↵ ]