Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 12

Neli päeva hiljem seisin kõrgel Hymettose mäel ja vaatasin all laiuvat suurt Ateena-Pireuse kogumit, linnu, äärelinnu, täringutena Attika tasandikule puistatud miljonit maja. Lõuna pool puhtalt sinine hilissuvine veteavarus, pimsskivivärvi saared, ja nende taga silmapiiri kohal kirkad Peloponnesose mäed, maade ja vete ülev tardunud voogamine. Kirgas, vägev, majesteetlik pilt. Otsisin mõnd ebatavalisemat omadussõna, kuid kõik, mis meelde tuli, tundus alakaaluline. Pilk kandus siit kaheksakümne miili kaugusele ja kogu see vaade oli üleni puhas, õilis, helendav, tohutu – selline, nagu ta alati on olnud.

See oli nagu teekond maailmaruumi. Ma seisin Marsil, põlvini tüümianis, taevatelgi all, mida nähtavasti iial polnud looritanud tolm või pilv. Langetasin pilgu ja silmitsesin oma kahvatuid Londoni käsi. Koguni need paistsid muutunud olevat, südantpööritavalt võõrad, midagi, millest ma juba ammu oleksin pidanud lahti ütlema.

Maailmale minu ümber langes võrratu mediterraanne valgus ja ma nägin, kui imeliselt kaunis see on; aga kui see puudutas mind ennast, siis tundsin samas, et see on ka kuidagi vaenulik. See oli pigem söövitav kui puhastav. Näis, nagu seisaks mul ees ülekuulamine kaarlambi all; läbi avatud ukse nägin juba rihmadega lauda ja kogu mu senine olemus aimas, et ta ei suuda seal vastu panna. Osalt pelgasin oma olemuse alastikoorimist, nagu armastus seda alati teeb, sest saabumishetkest peale olin täielikult ja igaveseks Kreeka maastikku armunud. Kuid selle armastusega käis kaasas mingi vastuoluline, peaaegu vihastamapanev võimetuse ja alaväärsuse tunne, otsekui oleks Kreeka aistiliselt nii vastupandamatu naine, et ma tahes-tahtmata pean temasse lootusetult armuma, samas aga ka nii jahedalt aristokraatlik, et ma iial ei söanda talle füüsiliselt läheneda.

Ükski raamat, mida ma olin lugenud, ei osanud seletada seda Kreeka ohtlik-veetlevat kirkelikku olemust, seda iseäralikku omadust, mis ta nii ainulaadseks teeb. Inglismaal me elame väga tasases, rahulikus, taltsas vahekorras kõige sellega, mis meie loomulikust maastikust ja pehmest põhjamaisest valgusest veel säilinud on; ent Kreeka maastik ja valgus on nii kaunis, nii valdav, nii intensiivne ja metsik, et inimese vahekord sellega muutub jalamaid viha ja armastuse suhteks, kireks. Mul kulus palju kuid, et seda mõista, ja palju aastaid, et sellega leppida.

Sama päeva õhtupoolikul seisin akna all oma hotellitoas, kuhu mind suunas tüdinud noormees, kes mind Briti Nõukogu kohalikus esinduses vastu võttis. Olin parajasti lõpetanud kirja Alisonile, aga juba hakkas ta mulle kaugeks jääma – mitte ruumis ega ajas, vaid mingis muus dimensioonis, millel pole õiget nime. Võib-olla reaalsuses. Vaatasin alla Konstitutsiooni väljakule, mis on Ateena peamine kohtumispaik: ringijalutavad inimesed, valged särgid, tumedad prillid, paljad pruunid käsivarred. Lugematud inimhääled tänavakohvikutes liitusid kahisevaks pominaks. Oli palav nagu palaval juulikuupäeval Inglismaal ja taevas ikka veel täiesti pilvitu. Aknast välja küünitades võis näha Hymettose mäge, kus ma olin hommikul käinud, loojangupoolne nõlv lõõmas pehmetes alpikanniroosades ja lillades toonides. Vastasküljes katusteräga taga kerkis Akropolise massiivne must siluett. See vastas nii täpselt varasematele kujutlustele, et tundus ebatõeline. Mina aga olin rõõmsas ja ootusärevas hämmelduses, õnnelikult ja erksalt üksinda nagu Alice Imedemaal.

Väikesel aurikul, mis mind Ateenast Phraxosele viis, kulus reisiks kaheksa silmipimestavalt päikesepaistelist tundi; saar asus kuue miili kaugusel Peloponnesose rannikust, keset lahte, mis tervikuna oli niisama meeldejääv kui see väike maatükk ise: põhja- ja läänekaares kõrge mäeahelik, saar selle kõveruses; ida pool arhipelaagi madalamad mäetipud; lõunas Egeuse mere pehme sinine tasandik, mis ulatub Kreeta randadeni välja. Phraxos oli kaunis. Ükski muu omadussõna ei sobi: see ei olnud mitte lihtsalt ilus, maaliline, kütkestav – see oli lihtsalt ja enesestmõistetavalt kaunis. Mul jäi hing kinni, kui ma seda esimest korda nägin sirava Venuse all, kus ta ujus õhtuses ametüstlillas meres nagu majesteetlik must vaal, ja praegugi jääb mul hing kinni, kui ma sulen silmad ja meenutan seda hetke. See ilu oli isegi Egeuse ruumis haruldane, sest küngastel kasvasid piiniad, Vahemere piiniad, õhulised nagu rohevindi suled. Üheksa kümnendikku kogu saarest oli asustamata ja üles harimata: piiniad, abajad, vaikus, meri, ei midagi muud. Üksnes loodenurka, paari väikese sadamakoha ümber oli kokku kogutud hulgake silmatorkavaid lumivalgeid hooneid nagu lambakari.

Aga oli ka kaks häbiplekki, mis hakkasid paistma juba tükk aega enne sildumist. Üks oli kehakas kreekapärastatud hilisviktoriaanlik hotellihoone suurema sadamakoha läheduses, mis tundis end Phraxosel niisama koduselt nagu voorimehetroska dooria templis. Teine samavõrd sobimatu monstrum seisis küla serval, muutes kääbusteks seda ümbritsevad elumajad: pikk võigas mitmekorruseline hoone, mis oma rohkelt kaunistatud korintose fassaadist hoolimata meenutas vabrikut. Nagu ma peagi avastasin, oli see mulje põhjendatav veel muude asjaoludega peale välise sarnasuse.

Ent kui mitte arvestada Lord Byroni kooli, Philadelphia hotelli ja küla, siis oli saare ihu, kõik tema kolmkümmend ruutmiili neitsilikult puutumata. Põhjakalda järskudel nõlvadel leidus siin-seal hõbedasi oliivipuusalusid ja üksikuid põlluterrasside ribakesi, aga kõik ülejäänu oli ürgne männimets. Mingeid antiikaja mälestisi siin ei leidunud. Vanad kreeklased ei pidanud kunagi eriti lugu veehoidlate veest.

Lahtiste veekogude puudumine tähendas ka, et puudusid metsloomad ja lindegi oli vähe. Kõikjal väljaspool küla oli saare peamiseks tunnusjooneks vaikus. Mägedes võis ju vahel kohata kitsekarjust ja tema pronkskellukestega talvist karja (suvel polnud karjatamist vaja), või hiiglasuure haokubu all küürus talunaist, või vaigukogujat; aga tegelikult juhtus seda väga harva. See oli masinate-eelne, peaaegu et inimeste-eelne maailm, kus ka kõige tühisem vahejuhtum – õgijalinnu ülelend, senitundmatu teeraja avastamine, kauge purjepaat sügaval all – omandas ärarääkimata suure tähenduse. Kõike seda raamis, isoleeris ja paisutas üksindus. Selles üksinduses polnud midagi hirmuäratavat, mitte raasugi põhjamaist jubedust. Hirm polnud seda saart iial puudutanud. Kui siin keegi kummitas, siis ainult nümfid, mitte koletised.

Et pääseda Lord Byroni kooli klaustrofoobsest keskkonnast, olin sunnitud sageli pikki jalutuskäike tegema.Tõsi küll, algul mängisin omast kohast päris meeldivalt absurdse mõttega, et töötan internaatkoolis, mida eeldatavasti juhitakse Etoni ja Harrow’ põhimõtetel, ent millest ainult kübeke maad lõuna pool asub paik, kus Klytaimnestra tappis Agamemnoni. Ehkki õpetajad pärinesid maalt, kus oli ainult kaks ülikooli, oli nende akadeemiline tase kaugelt kõrgem, kui Mitford mõista andis, ja koolipoisid iseenesest polnud ei paremad ega halvemad kui poisid mis tahes maailmanurgas. Kuid inglise keele suhtes olid nad halastamatult pragmaatilised. Kirjandusest ei hoolinud nad küünevõrdki, kogu tähelepanu koondus reaalainetele. Kui üritasin nendega lugeda sellesama poeedi luulet, kelle nime kool kandis, hakkasid nad haigutama, aga kui õpetasin neile autoosade ingliskeelseid nimetusi, oli tegemist, et neid tunni lõpul klassist välja saada; ja tihti tõid nad tundi kaasa Ameerika teaduslikke raamatuid, tulvil termineid, mis olid minu jaoks samasugune hiina keel kui lootusrikastele õppuritele, kes lihtsat vastet oodates mulle vastu vaatasid.

Nii poisid kui õpetajad vihkasid seda saart ja käsitasid seda omamoodi vabatahtliku karistuslaagrina, kuhu tuldi vaid selleks, et töötada, töötada, töötada. Minu ettekujutuses oli see kaugelt unisem kui Inglise kool, tegelikult aga osutus kaugelt karmimaks. Ja nagu pilkeks peeti just seda maniakaalset töökust, seda mutilikku pimedust oma loomuliku keskkonna suhtes õpetussüsteemi kõige inglispärasemaks jooneks. Blaseerunud kreeklased, kes maast-madalast olid harjunud elama maailma kõige kaunimas looduses, pidasid võib-olla päris loomulikuks, et neid niisugusesse termiidipessa kokku kuhjati, aga mind tegi see sõgedalt närviliseks.

Mõned vähesed õpetajad oskasid natuke inglise keelt, prantsuse keele oskajaid oli märksa rohkem, aga midagi ühist mul nendega ei olnud. Ainus, keda ma taluda suutsin, oli teine inglise keele õpetaja Demetriades, ja sedagi ainult seetõttu, et ta kõneles ja mõistis minu keelt sujuvamalt kui keegi teine. Tema seltskonnas võisin endale lubada natuke enamat kui baassõnavara.

Ta korraldas mulle tutvumiskäigu küla kõrtsidesse ja kohvikutesse, mulle hakkasid meeldima kreeka toidud ja kreeka rahvamuusika, kuid päevavalguses mõjus kogu asula kuidagi süngelt. Väga paljud villad olid suletud ja inimtühjad, kitsastel tänavakestel liikus väga vähe rahvast; kui tahtsid einetada, oli valida vaid kahe paremat sorti taverni vahel, ja alalõpmata kohtasid ikka neidsamu vanu nägusid, liikusid tardunud provintslikus levantiini ühiskonnas, mis kuulus pigem Otomani impeeriumi maailma, pigem fessi kandva Balzaci aega kui XX sajandi viiekümnendatesse aastatesse. Tahes-tahtmata pidin Mitfordiga nõustuma: see kõik oli ahastamapanevalt igav. Paar korda põikasin sisse kalurite veinipoodidesse. Seal oli lõbusam, aga ma tajusin, et nemad tajusid seda kui labast rahvamehelikkust; ja minu kreeka keel ei olnud saarestikumurde vääriline, mida nad rääkisid.

Püüdsin välja uurida, mis on saanud mehest, kellega Mitford oli tülli läinud, aga nagu selgus, polnud keegi temast midagi kuulnud, ja tema tülist Mitfordiga veel vähem. Samuti mitte „ooteruumist”. Mitford oli nähtavasti käinud üsna sageli külas aega veetmas ja oli end teinud seeläbi ebapopulaarseks kõigi teiste kolleegide silmis peale Demetriadese. Kõigele lisaks tuli taluda tugeva anglofoobia järelmõjusid, mida veelgi süvendas tolleaegne poliitiline olukord.

Peagi hakkasin mägedes matkamas käima. Ükski teine õpetaja ei astunud iial sammugi kaugemale kui hädasti vaja, ja poisse lubati kõrge teravatipulise taraga ümbritsetud kooliõuest välja üksnes pühapäeviti, ja ka siis tohtisid nad jalutada mööda kaldateed ainult pool miili küla poole. Mäed olid alati joovastavalt puhtad ja kerged ja kauged. Kaaslaseks ainult omaenda tüdimus, hakkasin esimest korda elus jälgima loodust ja kahetsema, et tema kõne oli mulle niisama arusaamatu kui kreeka keel. Hakkasin nägema kive, linde, lilli ja maapinda mingil uuel viisil, ja tänu jalutuskäikudele, ujumisele, võrratule kliimale ja maa- ning õhuliikluse täielikule puudumisele tundsin end tervemana kui iial varem. Saarel polnud ainustki autot, sest väljaspool küla polnud ainustki maanteed, ja lennukit nägi harvem kui kord kuus.Tundus, et minu keha ja vaimu vahel hakkab kujunema teatav kooskõla – niisugune mulje mul vähemalt oli. Aga see oli illusioon.

Juba saabumispäeval ootas mind koolis Alisoni kiri. See oli väga lühike. Ilmselt oli ta selle kirjutanud samal päeval, kui ma Londonist välja sõitsin.

Ma armastan sind, aga sina ei tea, mida see tähendab, sest sa ei ole iial kedagi armastanud. Kogu selle viimase nädala jooksul püüdsin su silmi avada. Tahan vaid öelda, et kui sa kunagi tõeliselt armud, siis tuleta tänast päeva meelde. Tuleta meelde, kuidas ma sind suudlesin ja uksest välja astusin. Tuleta meelde, kuidas ma läksin mööda tänavat ega vaadanud mitte kordagi tagasi. Ma teadsin, et sa vaatad mulle järele. Tuleta seda kõike meelde ja tea, et ma armastan sind. Isegi kui sa minust midagi muud ei mäleta, ära seda unusta. Läksin mööda tänavat, ja ei vaadanud kordagi tagasi, ja ma armastan sind. Ma armastan sind. Armastan sind nii väga, et vihkan sind tänase päeva pärast igavesti.

Järgmisel päeval tuli veel üks kiri. Seal oli pooleksrebitud tšekk, ja ühe pooliku tagaküljel sõnad: „Ei, tänan.” Kaks päeva hiljem saabus kolmas kiri, kus vaimustatult kirjeldati mingit filmi, mida ta oli vaatamas käinud, võiks peaaegu öelda, et tühja-tähja täis. Aga kõige lõppu oli kirjutatud: „Unusta see esimene kiri ära, mille ma sulle saatsin. Ma olin täiesti endast väljas. Aga nüüd olen kõigest üle saanud. Ma ei ole kunagi vanamoodne.”

Ma muidugi vastasin talle – kui mitte iga päev, siis vähemalt paar-kolm korda nädalas; saatsin talle pikki kirju, kus püüdsin end ohtrasõnaliselt välja vabandada ja õigustada, kuni sain ühel ilusal päeval lõpuks niisuguse vastuse:

Palun ära nii palju heieta iseendast ja minust. Jutusta parem muudest asjadest, saarest ja koolist. Ma ju tean, missugune sa oled. Nii et ole, nagu oled. Kui sa kirjutad mulle muudest asjadest, siis kujutlen, et olen sinuga koos, näen seda koos sinuga. Ja ära ole solvunud. Andestamine on unustamine.

Tasapisi vahetas informatsioon meie kirjades tundepuhangud välja. Alison kirjutas mulle oma tööst, tüdrukust, kellega ta oli sõbrunenud, teatas väikesi koduseid uudiseid, kirjeldas filme ja raamatuid. Mina jutustasin koolielust ja saarest, nagu ta oli soovinud. Siis tuli ühes kirjas foto, kus ta kandis vormiriietust. Ta oli juuksed lühikeseks lõiganud ja peitnud piloodimütsi alla. Ta naeratas, kuid vormiriietus ja naeratus kokku andsid talle kuidagi ebasiira elukutselise ilme; päevapildis peitus hoiatav sõnum, et ta on muutunud kellekski teiseks, et ta pole enam see, kellena mina teda mäletasin, minu enda igioma ja ainuke Alison. Seejärel hakkasid kirjad tulema kord nädalas. Füüsiliselt valus igatsus, mida ma esimese kuu jooksul tema järele tundsin, näis vähehaaval taanduvat; ikka veel tuli ette hetki, kus tundsin, kui väga ma teda vajan; oleksin andnud mis tahes, et teda enda kõrvale voodisse saada. Kuid need olid seksuaalse rahuldamatuse, mitte tagakahetsetava armastuse hetked. Ja siis äkki jõudsin mõtteni: kui ma poleks praegu siin saarel, jätaksin selle tüdruku maha. Tihtipeale oli kõigi nende kirjade kirjutamine juba pigem kohustus kui rõõm, ja pärast õhtusööki ei kiirustanud ma enam tulistjalu oma tuppa, et neid paberile panna – ma vihtusin neid kiiruga klassitoas ja saatsin mõne poisiga viimasel hetkel väravasse, kus kooli postiljon need kaasa võttis.

Esimese poolaasta keskpaiku sõitsin koos Demetriadesega Ateenasse.Ta tahtis mulle tutvustada oma lemmikbordelli kuskil äärelinnas, ja kinnitas, et sealsed tüdrukud on terved. Lõin kõhklema – aga eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu? Ma läksin. Kui me välja tulime, sadas vihma ja eukalüptipuu märjad madalad oksad, millele välisukse latern valgust heitis, meenutasid mulle äkki meie magamistuba Russell Square’il. Kuid Alisoni ja Londoniga oli nüüd lõpp, nad olid surnud, kurjad vaimud olid välja aetud, ma olin nad oma elu küljest ära lõiganud. Otsustasin, et kirjutan samal õhtul Alisonile, et ma ei taha temast enam midagi kuulda. Aga hotelli tagasi jõudes olin juba liiga purjus ja ei teadnud enam, mida ma peaksin ütlema. Vahest seda, et olen nüüd ilma igasuguse kahtluseta tõestanud, et minusugust ei tasu tal enam oodata; või et ta on mind ära tüüdanud; või et olen nüüd üksildasem kui iial enne ja tahangi niisuguseks jääda. Ja niisiis saatsin talle mittemidagiütleva postkaardi; viimasel päeval läksin veel kord bordelli, nüüd juba üksinda. Kuid liibanoni nümfike, keda ma himustasin, oli parajasti kinni, ja teised ei pakkunud huvi.

Jõudis kätte detsember, ja me vahetasime ikka veel kirju. Teadsin, et ta mulle enam kõike ei avalda. See elu, mida ta kirjeldas, oli liiga lihtsakoeline ja meestetu, et tõsi olla. Ja kui lõpuks saabus viimane kiri, ei üllatanud see mind. Kuid ma imestasin, et see minus nii suurt kibedust tekitas, et ma end nii reedetuna tundsin. Seksuaalne armukadedus teise mehe vastu ei olnud siin peamine, eeskätt kadestasin just Alisoni: päevade kaupa elustusid minu mälus helluse ja ühtekuuluvuse hetked, kus pole enam piiri minu ja sinu vahel, need vaevasid mind nagu romantilised filmilõigud, mida ma mingil tingimusel meenutada ei tahtnud, kuid ometi unustada ei suutnud; ja kõige krooniks see viimane, lugematuid kordi üleloetud kiri, ja tõsiasi, et niisugust lugu on üldse võimalik paarisaja liisunud, kulunud sõnaga lõpetada.

Armas Nicholas.

Ma ei suuda enam niimoodi jätkata. Mul on väga kahju, kui ma sulle sellega haiget teen. Usu, mul on südamest kahju, ja palun ära minu peale selle pärast viha kanna, et ma tean, kuidas see sulle haiget teeb.

Ma peaaegu kuulen, kuidas sa ütled, et sul pole sellest midagi.

Ma olin viimasel ajal nii kohutavalt üksildane ja masendatud. Ma ei ole seda sulle seni tunnistanud ja ma ei suudagi seletada, kui üksildane ja masendatud ma tegelikult olin. Esimestel päevadel näitasin end töö juures väga vaprana, aga koju tulles varisesin kokku.

Ma magan nüüd jälle Pete’iga, kui ta Londonis käib. See hakkas peale kahe nädala eest. Palun, palun usu mind, et ma ei teeks seda, kui ma oleks veendunud, et... tead isegi. Ma tean, et sa tead. Ta ei ärata minus enam niisuguseid tundmusi nagu enne, ja ta ei ärata minus iialgi niisuguseid tundmusi nagu sina, nii et sa ei tohi armukade olla. Aga temaga on kõik väga lihtne, temaga pole tarvis midagi mõelda, tema päästab mind üksindusest, ja ma olen jälle vanas tuttavas Londoni austraallaste kambas nagu ennegi. Võib-olla abiellume.

See on õudne. Ikka veel tahan sulle kirjutada, ja sina mulle. Ikka jälle tuleb kõik meelde.

Ela hästi.

ALISON

Minu jaoks oled sa teistsugune kui teised. Alati. Nagu ma kirjutasin selles kõige esimeses kirjas sinu lahkumispäeval. Kui sa vaid mõistaksid.

Vastuseks kirjutasin talle, et tema kiri ei üllatanud mind ja et ta on täiesti vaba. Aga ma rebisin selle kirja tükkideks. Kui üldse miski võib talle haiget teha, siis minu vaikimine. Ja ma tahtsin talle haiget teha.