Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 16

Oli maikuu viimane pühapäev, sinav nagu linnutiib. Ronisin mööda kitsede karjarada saart poolitavale seljandikule, kust piinialatvade rohetav vaht valgus alla rannale kaks miili eemal. Läänekaares ulatus mere siidine vaip mandri päikesevarju jäänud kaldajärsakuni, kõrge seinani, mis määratu taevakummi all kadus loogeldes lõunasse silmapiiri poole viiekümne, kuuekümne miili kaugusel. See oli hämmastavalt puhas asuume maailm, ja nagu alati, kui ma saare mägisel selgrool seisatasin ja kõike seda ühe pilguga haarasin, läks mul enamjagu muresid meelest. Kahe piiritu väljavaate, põhjapoolse ja lõunapoolse panoraami vahel kõndisin mööda seljandikku lääne poole. Sisalikud vilksatasid mööda piiniatüvesid üles nagu elusad smaragdkeed. Lõhnas tüümiani, rosmariini ja igasugu muude rohtude järele; võililletaoliste õitega põõsad kastusid pöörasesse kiiskavasse taevasinasse.

Veidi aja pärast jõudsin kohta, kus seljandiku lõunakülg muutus madalaks, aga selle eest peaaegu püstloodis järsandikuks. Selles paigas oli mul alati kombeks järsandiku serval istet võtta, suitsu teha ja heita pilk üle mere ja mägede piiritu avaruse. Kuid tol pühapäeval, niipea kui olin maha istunud, panin tähele, et siinne vaade oli millegipoolest muutunud. Minu all, saare lõunaranniku keskpaigas oli väike laht ja selle ääres kolm majakest. Lahest lääne poole liigendasid rannajoont madalad neemed ja varjatud abajad. Otse lahe läänekaldalt veepiirilt kerkis järsk madal kaljupank, mis ulatus murenenud ja pragunenud punase vallina paarsada jardi sisemaa poole. See kaitses nagu mingi kindlustusehitis üksildast villat, mis paiknes poolsaarel kaljupanga taga. Ma ei teadnud sellest majast muud, kui et see kuulub ühele oletatavasti jõukale ateenlasele, kes kasutab seda ainult südasuvel. Kuna keskseljandiku ja maja vahele jäi piiniametsaga kaetud kõrgendik, paistis mulle kätte üksnes hoone lame katus.

Nüüd aga kerkis sellest katusest õrn vaikne suitsukoonal. Maja polnud enam tühi. Minu esimene tundmus oli pahameel, tõelise Robinsoni pahameel, sest saare lõunaosa üksindus sai nüüd vältimatult rikutud, minus aga oli selle üksinduse suhtes juba ärganud omanikuinstinkt. See oli minu salajane valdus, ja mitte kellelgi teisel – välja arvatud vaesed kalurid kolmes majakeses –, mitte kellelgi, kes oli talupojaseisusest kõrgemale tõusnud, polnud sellele vähimaidki õigusi. Kõigest hoolimata tegi see asi mind uudishimulikuks ja teekonna jätkamiseks valisin raja, mis viis alla väikese abaja juurde Bourani taga: Bourani oli selle poolsaare nimi, kus villa asus.

Lõpuks hakkas piiniate vahelt paistma meri ja valgekspleekinud kiviklibune rannariba. Astusin puude alt lagedale. Jõudsin avara abaja äärde: kruusane rannariba, klaasselge vesi kahe neeme vahel. Idapoolsel kõrgemal Bourani-nimelisel neemel asuvat villat varjasid nii tihedad puud, nagu ma saarel veel kusagil polnud näinud. Ma olin siin rannas juba paar-kolm korda käinud, ja nagu paljud selle saare rannad tekitas seegi magusa illusiooni, et sina oled esimene inimene, kellele ta end näitab, esimene, kellele üldse on antud silmad, et näha, esimene inimene aegade algusest peale. Villa asukatest polnud ühtegi märki. Seadsin end sisse läänepoolse neeme kaldal, kust avanes laiem vaade avamerele, käisin ujumas, võtsin kehakinnitust, mis koosnes leivast, oliividest ja zouzoukakia’st – vürtsikatest külmadest lihapallidest –, ja ei märganud ühtki inimest.

Varasel pärastlõunal jalutasin mööda kõrvetavkuuma kiviklibust randa abaja villapoolsesse külge. Puude varju oli peitunud tilluke valgekslubjatud kabel. Läbi ukseprao piiludes nägin ümberlükatud kantslit, küünaldeta lühtrit ja väikesel sirmil naiivselt maalitud ikoonide rida. Ukse külge oli kinnitatud määrdunud kuldpaberist rist. Selle tagaküljele oli keegi kritseldanud Agios Demetrios – Püha Jakoobus. Pöördusin randa tagasi. Avamere pool tõkestas edasiliikumist varisenud kaljupankadest vall, mis üsna keelavalt suubus tihedasse võssa. Nüüd märkasin rannanõlvandikul paari-kolmekümne jala kõrgusel esimest korda ka okastraattara. Tara pööras puude vahele, isoleerides neeme maismaast. Roostetanud traatide vahelt oleks iga vanaeit läbi pugenud, aga see oli üldse esimene okastraat, mida ma saarel nägin, ja see ei meeldinud mulle. See solvas minu üksindust.

Silmitsesin kuumusest õhkuvat puudega kaetud nõlvandikku, ja samal hetkel tundsin, et ma ei ole üksi. Kellegi pilk jälgis mind. Uurisin teraselt puudesalu. Polnud midagi näha. Läksin natuke maad kaljudele lähemale, mille kohal jooksis läbi võsa okastraattara.

Ehmusin. Esimese kalju taga läikis midagi. See oli sinine kummist ujumislest. Ja selle kõrval, osalt järgmise kalju heledas läbipaistvas varjus veel teinegi ujumislest ja käterätik. Piilusin jälle ringi ja nihutasin siis varbaga rätikut. Selle alla oli jäetud raamat. Tundsin selle kaanekujunduse järgi otsemaid ära: uuema inglise luule üldtuntud antoloogia odav väljaanne, mis oli mul endalgi kodus olemas. See oli nii ootamatu leid, et jäin raamatut juhmilt vahtima, kujutledes hetkeks, et keegi on minu enda eksemplari ära näpanud.

Muidugi polnud see minu oma. Omanik polnud oma nime küll sisse kirjutanud, kuid mitmesse kohta oli pistetud korralikult lõigatud lihtsaid valgeid paberiribasid. Esimene neist märkis luuletust „Väike edvistaja”, kus neli värsirida oli punasega alla kriipsutatud.

Me iial uurimast ei loobu

ja kõigi oma uuringute lõpul

oleme taas seal, kust alustasime,

ja see koht on jälle nagu uus.

Kolm viimast rida olid püstkriipsuga veel eraldi ära märgitud. Jälle korraks vaatasin tihedat puuderivi ja lõin siis lahti järgmise paberiribakesega tähistatud koha. Nii see kui ka kõik ülejäänud paberiribad osutasid lehekülgedele, kus leidus kujundeid või viiteid seoses saarte või merega. Neid oli kindlasti oma tosina jagu. Hiljem samal õhtul leidsin mõned kohad omaenda eksemplarist uuesti üles.

Igaüks oma väikeses voodis unistas saartest...

kus armastus on süütu, eemal linnakärast.

Need kaks Audeni värsirida olid ära märgitud, aga kaks vahepealset rida märkimata jäetud. Mitmeid niisamuti katkendlikke värsilõike oli ka Ezra Poundilt.

Tule, enne kui tähetõus taandub.

Itta. Väldi mõõnatundi,

Nüüd! Sest nõel vabiseb mu hinges!...

Võta tõsiselt tähtede voogu, tulevaid asju.

Ja siis see...

Kes surmaski on vaimult tervik!

See heli tuli pimedusest.

Esmalt tee sind viigu

põrgu,

Cerese tütre Proserpina magamistuppa,

Läbi pimeduse kardina kohtama Teiresiast,

Silmitut, varju, mis on põrgus.

Et lihalikud inimesed teavad vähem kui tema,

Peagi jõuad oma teekonna lõppu.

Teadmine on varju vari,

Aga sina pead siiski seilama teadmise järele,

Teades vähem kui nürimeelne elajas.

Päikesetuul, see kerge briis, mis Egeuse merel puhub peaaegu igal suvepäeval, veeretas pisikesi laineid, mis vajusid klibusele rannale nagu laisad piitsahoobid. Miski ei näidanud end, kõik oli ootel. Juba teist korda tol päeval tundsin end nagu Robinson Crusoe. Pistsin raamatu rätiku alla tagasi ja pöördusin nüüd juba üsna väljakutsuval hoiakul künkanõlva poole, kindlas veendumuses, et mind tõepoolest jälgitakse; siis kummardusin, korjasin rätiku ja raamatu üles ja panin koos lestadega suure kivi peale, kust neid oleks kergem leida, kui keegi peaks otsima tulema. Mitte lahkusest, vaid selleks, et saladusliku jälgija ees oma uudishimu õigustada. Rätikul oli naiseliku parfüümi hõngu: päevitusõli.

Läksin tagasi sinna, kuhu olin oma riided jätnud, ja jälgisin silmanurgast randa. Mõne aja pärast tõmbusin piiniate varju, veejoonest kaugemal. Suurel kivil kiiskas päikesepaistes valge täpp. Heitsin selili ja jäin magama. See tukastus ei kestnud ilmselt kuigi kaua. Aga kui ma virgusin ja uurisin randa, olid esemed kadunud. Naine, sest ma olin kindel, et see pidi olema naine, oli need märkamatult ära viinud. Panin riidesse ja hakkasin mööda randa tagasi tulema.

Tuntud rada, mis viis tagasi kooli poole, algas parajasti lahekaare keskelt, aga seekord märkasin veel teist väikest teerada, mis okastraattara nurga kohalt mäest üles viis. See oli väga järsk ja taratagune tihnik oli läbipaistmatu. Võsa all tõstsid pead väikesed roosad kuremõõgad ja kuskil kõige tihedamas padrikus vidistas põõsalind oma heledat katkendlikku lauluviisi. Ilmselt laulis ta minust kõigest mõne jala kaugusel, laksutas nutuse läbitungivusega nagu ööbik, aga kaugeltki mitte nii sujuvalt. Oli see hoiatus või peibutus? Ma ei osanud öelda, kuid raske oli seda signaali tähendusetuks pidada. See tõreles, huilutas, kriiskas, laksutas, hurmas.

Äkki helises võsa taga kell. Lind jäi vait, mina rühkisin ülespoole. Taas helises kell, helises kolm korda. Nähtavasti kutsus see inimesi lauda, võib-olla inglaslikule teetunnile, aga võib-olla mängis sellega mõni laps. Veel natuke maad, ja ma jõudsin üles tasasele neemekaelale, puud jäid pisut harvemaks, ehkki alusmets oli siin tihe nagu ennegi.

Siis tuli ketiga lukustatud värvitud värav. Kuid värv oli maha koorunud, kett roostes ja parempoolse väravaposti kõrvalt oli läbi okastraattara rajatud läbikäik, mis leidis nähtavasti rohket kasutamist. Aiamulgu juurest läks lai rohtunud jalgrada pisut allamäge mere poole. See kadus loogeldes puude vahele ega avanud mingit väljavaadet maja suunas. Ma seisin natuke aega ja kuulatasin, ent mingeid inimhääli siia ei kostnud. All mäenõlval hakkas lind uuesti siristama.

Ja siis ma nägin seda. Pugesin läbi mulgu. Vaevuloetav silt oli robustselt naelutatud kõrgele piiniatüve külge, umbes nii nagu Inglismaal pannakse välja hoiatusi Sissetungimine kohtulikult karistatav. Kuid siinne teadaanne – tuhmunud punased tähed valgel põhjal – kuulutas vaid: SALLE D’ATTENTE.^[1.] Tundus, nagu oleks see juba aastate eest mõne Prantsuse raudteejaama seinalt maha võetud. Mingi vana tudenginali. Email oli hakanud maha pudenema ja selle alt paistsid vähkkasvajalikud roostetanud metalli laigud. Ühes servas oli kolm-neli auku – nähtavasti oli keegi siin kunagi märki lasknud. Selle kohta siis käiski Mitfordi hoiatus: Ooteruumist hoia eemale.

Seisin rohtunud rajal, suutmata otsustada, kas minna maja juurde või mitte: uudishimu kannustas, aga samas kartsin, et mulle antakse seal nina peale. Taipasin kohe, et villa kuulub kollaborandile, kellega Mitford oli tülli läinud; aga mina olin seni ette kujutanud pigem riukalikku rotinäoga kreeka Lavali kui haritud inimest, kes loeb originaalis Elioti ja Audeni luulet või kellel käib külalisi, kes suudavad seda lugeda. Seisin seal seni, kuni lõpuks omaenda otsustusvõimetuse peale vihastasin ja vastu tahtmist otsa ringi pöörasin. Pugesin läbi mulgu välja ja suundusin mööda teerada seljandiku poole. Varsti ühines teerada laiema kitserajaga, kuid siitkaudu oli hiljuti käidud, sest märkasin ümberpööratud, veel punamullaseid kivikesi, mis keset päikeses pleekinud hallust silma torkasid. Seljandikule jõudes vaatasin tagasi. Sellest kohast polnud maja üldse näha, aga ma teadsin, kus see asub. Meri ja mäed virvendasid õhtueelses päikesepaistes. Sügav rahu, maa ja vesi, puhas kuldne õhk ja tummad sinised kaugused nagu Claude’i Lorraine’i maal; ja kui ma koolipoolseid järske teeradu mööda kiira-käära alla laskusin, tundus saare põhjakülg lõunaga võrreldes orjalik ja banaalne.

1 ooteruum [ ↵ ]