Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 4

Kuigi käesolev teos ei ole temaatiliselt ega süžeeliselt „Maagi” oluliselt uuendatud versioon, on see siiski midagi enamat kui varasema redaktsiooni stilistiline töötlus. Paljud stseenid on uuesti läbi kirjutatud ja lisatud on mõned päris uued. Niisuguse suhteliselt ebatavalise ümbertegemise võtsin ette muu hulgas peamiselt seepärast, et käesolev raamat on – lugejakirjade järgi otsustades – äratanud elavamat huvi kui kõik muu, mis ma iganes olen kirjutanud. Ma olen ammugi leppinud teadmisega, et „Maag”, mis mulle alati on kõige vähem professionaalset rahuldust pakkunud (kusjuures seda vastumeelsust on aidanud tugevdada paljud esimese versiooni kriitikud), köidab enamikku minu lugejaid tänapäevani kõige rohkem.

Teos ilmus algvariandis 1965. aastal, kui olin juba avaldanud kaks raamatut, kuid kõiges peale ilmumisdaatumi on see siiski mu esikromaan. Hakkasin seda kirjutama viiekümnendate aastate algul, ja nii süžee kui kirjanduslik meeleolu, milles see on loodud, tegid läbi lugematuid muutusi. Algvariandis oli selgelt olemas üleloomulik element – umbes midagi sellist nagu Henry Jamesi meistriteoses „Kruvipööre”. Kuid mul puudus tollal vähegi koherentne juhtidee – nii elus endas kui raamatus. Mu pisut objektiivsem teine mina ei uskunud sel ajal, et minust üldse kunagi võiks saada kirjastamiskõlblik autor; mu subjektiivne pool aga ei suutnud loobuda müüdist, mida ma kohmakalt ja visalt püüdsin ilmale tuua; tänapäevani mäletan erilise selgusega, kuidas ma pidin oma visandid ikka ja jälle kõrvale heitma, sest ma polnud võimeline edasi andma seda, mida ma tahtsin kirjeldada. Osalt hoidis mind haledalt maadligi mu tehniline küündimatus, osalt aga kammitses mind puuduliku kujutlusvõime iseäralik omadus: sulle tundub, et sa ei suuda meenutada tõeliselt toimunut, kuigi tegelikult ei lähe sul korda esile manada seda, mida pole kunagi olnud. Aga kui „Liblikapüüdja” menu 1963. aastal andis mulle kirjanduslikku eneseusaldust juurde, hakkas just see ärapiinatud ja aina ümber vormitud invaliid nõudma, et ma temale rohkem tähelepanu pööraksin kui mitmele muule romaanile, mida ma viiekümnendatel aastatel olin üritanud kirjutada ja millest vähemalt kaks olid kirjastajale pakkumiseks vististi sobivamad ning oleksid mulle vähemalt kodumaal märksa paremini nime teinud.

1964. aastal võtsin asja käsile, vaatasin kõik varasemad mustandid üle ja kirjutasin läbi. Kuid „Maag” jäi põhijoontes ikkagi iseõppinud romaanikirjaniku suleharjutuseks: süžee suutis vaevu varjata reisimärkmeid ekslevast ja vääriti kavandatud uurimisretkest tundmatule maale. Isegi oma lõplikus, äratrükitud vormis oli see kaugelt juhuslikum ja naiivselt spontaansem teos, kui intellektuaalsem lugeja aimata oskab; kuigi kõige valusamaid vitsahoope sain neilt kriitikuilt, kes taunisid mu raamatut kui külmalt kalkuleeritud fantaasiaharjutust ja mõistusemängu. Aga eks teose üheks (parandamatuks) puuduseks ju olegi püüe kuidagimoodi maskeerida seda lõputu voogamise seisundit, milles ma ta kirjutasin.

Eelkõige on mind muidugi mõjutanud Jung, kelle teooriate vastu ma tol ajal sügavat huvi tundsin, ent peale selle on käesoleva raamatu sünniloos tähtis roll veel kolmel romaanil. Ise olin kõige teadlikum Alain Foumier’ „Suure Meaulnes’i” teednäitavast osast – koguni sedavõrd teadlik, et redigeerimise käigus jätsin välja terve rea liiga ilmseid sellekohaseid viiteid. Pedantlikku täpsust taotleva analüütiku meelest ei olegi paralleelid vahest eriti rabavad, aga ilma prantsuse eelkäijata oleks „Maagist” kindlasti saanud hoopis teistmoodi raamat. „Suur Meaulnes” on teos, mis suudab (vähemalt mõnele lugejale) pakkuda peale kirjandusliku elamuse veel teist laadi kogemust, ja seda omadust püüdsin anda ka oma romaanile. „Maagi” puuduseks, mida ma samuti nüüd enam parandada ei saa, on suutmatus näha, et see taotlus on noorukieale iseloomulik igatsus. Alain Foumier’ kangelase noorus vähemalt on ilmselge ja iseloomulik.

Teine mõjutegur võib tunduda üllatav, aga selleks on kahtlemata teos, mis vajutas oma pitseri kogu minu lapsepõlve kujutlustemaailmale, nimelt Richard Jefferiese „Bevis”. Ma usun, et tulevane romaanikirjanik kujuneb välja juba varases nooruses, ükskõik, kas ta seda ise teab või mitte; ja „Bevis” nagu „Suur Meaulnes” projitseerib äärelinna keskklassi lapsele, nagu mina tahes-tahtmata pidin olema, ühe reaalselt olnud või olevast maailmast väga erineva maailma. Ma mainin seda asjaolu lihtsalt meeldetuletusena, et selliste raamatute süvastruktuur ja atmosfäär avaldab tugevat mõju veel kaua aega pärast seda, kui lugeja on neist muus mõttes ilmselt ammu üle kasvanud.

Kolmandat raamatut, mis „Maagile” tausta loob, ei tundnud ma kirjutamise ajal ise ära ja võin seda siin praegu nimetada tänu ühele Readingi Ülikooli uurijale, kes kirjutas mulle mitu aastat pärast teose ilmumist ja juhtis tähelepanu paljudele paralleelidele „Suurte ootustega”. Kirjutaja ei teadnud, et just „Suured ootused” on see Dickensi romaan, mida ma alati olen jäägitult imetlenud ja armastanud (ja mille eest ma andestan autorile paljugi, mis tema teistes teostes vastumeelsust tekitab); ta ei teadnud ka, et „Maagi” kirjutamise algaegadel ma koguni kasutasin „Suuri ootusi” suure mõnuga õppetöös; ega sedagi, et tükk aega mängisin mõttega teha Conchisest naistegelane – selle idee ähmasel järelmõjul elab preili Havisham edasi proua de Seitase kujus. Redigeeritud versioonis viitab sellele alateadlikult kasutatud eeskujule üks lühike lõik.

Paar sõna veel kahe üsna olulise muudatuse kohta. Erootilist elementi on tugevdatud kahes stseenis. Pean seda lihtsalt kunagise julgusepuuduse korvamiseks. Teine muudatus puudutab teose lõppu. Kuigi selle põhimotiiv ei ole mulle kunagi tundunud nii hämar, nagu see mõnede lugejate arvates ilmselt on – vahest ka seepärast, et nad pole andnud vajalikku kaalu „Pervigilium Venerise” kahele värsireale, millega lugu lõpeb –, möönan, et oleksin võinud tõenäolisele järelloole vihjata selgesõnalisemalt... ja seda ma olen siinses versioonis ka teinud.^[1.]

Ükski kirjanik ei taha just meelsasti avada oma teose sügavamaid biograafilisi allikaid, mis on harva seostatavad kindlate daatumite ja tegevusaladega, ja mina pole selles suhtes mingi erand. Kuid minu Phraxose saar („tarastatud” saar) on tegelikult eksisteeriv Kreeka saar nimega Spetsai, kus ma 1951. ja 1952. aastal õpetasin erainternaatkoolis – mis neil aegadel küll üsna vähe sarnanes raamatus kirjeldatud kooliga. Kui oleksin üritanud sealsest elust tõepärast pilti anda, siis oleks tulnud kirjutada pigem humoristlik romaan. ^[2.]

Tuntud Kreeka miljonäril, kes tänapäeval on osa Spetsaist oma valdusse võtnud, pole minu romaani miljonäriga midagi ühist. Härra Niarchos tuli sinna palju hiljem. Niisamuti pole ma oma tegelast mingil määral kujundanud „Bourani” tookordse omaniku järgi, ehkki olen tema villa välimusest ja imekaunist asupaigast üht-teist üle võtnud. Ja nagu kuulda, on saarel tekkimas Conchise algkujule vihjav järjekordne kohalik legend. Mina isiklikult kohtasin seda härrasmeest – vanema Venizelose sõpra – ainult kaks korda, ja sedagi põgusalt. Kuid tema maja jäi mulle meelde.

Tänapäeval on vist võimatu kujutada Spetsaid ette niisugusena, nagu mina teda sõjajärgsel ajal kirjeldasin – kuigi ma väidan seda üksnes teistelt kuuldu põhjal, sest ma pole seal enam kordagi käinud. Tookord elati seal äärmiselt üksildast elu, ehkki inglastest õpetajaid oli koolis alati kaks – mitte üksainus nagu raamatus. Õnneliku juhuse tõttu sattus minu kolleegiks Denys Šarrocks, kellest nüüd on saanud vana sõber. Ta oli erakordselt erudeeritud inimene ja tundis kreeklaste elulaadi minust palju paremini. See oli tema, kes mind esimest korda villat vaatama viis. Denys oli siis parajasti otsustanud omaenda kirjanduslikud ambitsioonid lõplikult maha matta. Ta teatas mulle hapu näoga, et nimelt „Bouranis” olevat ta ühel eelmisel külaskäigul kirjutanud oma elu viimase luuletuse. Mingil imelikul viisil kujunes see uudis minu fantaasiat sütitavaks sädemeks. Kummaliselt üksildane villa, võrratu ümbrus, sõbra illusioonide purunemine; ja kui me esimest korda sellele villale neeme tipus lähenesime, kostis kuskilt klassikalise maastiku kohta väga imelik heli... küll mitte Pleyeli harpsikord, nagu minu raamatus, vaid miski, mis pentsikul kombel meenutas Walesi külakabelit. Loodan, et see harmoonium on veel alles. Seegi käivitas midagi.

Võõrad näod – isegi kreeka näod – olid saarel tol ajal suur haruldus. Mäletan, kuidas üks poiss tuli Denysele ja mulle jooksuga teatama, et Ateena aurikult on maale tulnud veel üks inglane, ja kuidas me selle peale nagu kaks doktor Livingstone’i jalamaid ruttasime sellele enneolemata haruldasele külalisele vastu, et teda meie hüljatud saarele saabumise puhul tervitada. Teine kord kiirustasime austust avaldama Katsimbalisele, Henry Milleri Maroussi Kolossile. Kogu Kreekas valitses tol ajal veel liigutav ühe küla õhkkond.

Väljaspool asustatud nurka hingestasid Spetsaid tõelised, ehkki märksa peenemad – ja ka palju kaunimad – haldjad kui need, keda mina olen loonud. Piiniametsa vaikus oli kummastav, hoopis erinev kõigest, mida ma olen mujal kogenud; see oli nagu igavesti tühi lehekülg, mis ootab ülestähendust või sõna. See tekitas iseäraliku ajatuse tunde ja sündimas oleva müüdi meeleolu. Ühest küljest oli see niisugune koht, kus vaevalt üldse võis midagi juhtuda, teisest küljest aga oli suursündmuse eelaimus kogu aeg õhus. Siinne genius loci meenutas väga Mallarmé kõige kaunimate luuletuste nähtamatut lendu, sõnade jõuetust väljendamatu kujutamisel. Mul on raske täpselt selgitada selle kogemuse tähtsust minu kui kirjaniku jaoks. See hõlmas ja kujundas mind sügavamalt kui mis tahes muud mälestused selle paiga ühiskondlikust ja füüsilisest olemusest. Ma teadsin juba tol ajal, et olen mitmes mõttes inglise ühiskonnast jäädavalt eksiili läinud, kuid romaanikirjanik peab otsima veelgi sügavamaid paguluse vorme.

Väliselt oli see kogemus enamasti masendav, nagu seda on pidanud tunnistama paljud noored kirjanikud ja maalikunstnikud, kes on Kreekast inspiratsiooni otsinud. Meil tekkis koguni kindel termin, millega tähistasime oma rahuldamatusetunnet ja sellest tulenevat meelekibedust: „Egeuse äng”. Ainult väga täiuslik kunstnik suudab luua kõrget kunsti maailma kõige puhtama ja harmoonilisema maastiku rüpes, iseäranis veel teades, et selle ainus mõeldav inimlik paralleel kuulub aegadesse, mis enam iial ei kordu. Saarte Kreeka on praegugi veel nagu Kirke; see pole koht, kuhu kunstnikust rändur, kes oma hinge pärast muretseb, võiks kauaks logelema jääda.

Välja arvatud eespool nimetatu, ei toimunud Spetsail minu sealoleku ajal midagi, mis seostuks minu romaani sündmustikuga. Kõik, millel on vähegi tõepõhja all, juhtus pärast seda, kui ma olin Inglismaale tagasi pöördunud. Ma küll pääsesin Kirke käest, kuid võõrutussümptomid olid üsna raskekujulised. Ma polnud siis veel aru saanud, et kaotused on kirjanikule ülimalt olulised, et need viljastavad tohutult tema raamatuid, olgu kaotusevalu kirjanikule endale nii kibe kui tahes. See rahuldamata igatsus, kaotsiläinud võimaluse tunne sundis mind pookima mõningaid oma eraelulisi dilemmasid Inglismaal mälestustele saarest ja tema üksindusest, mis minu jaoks järjest rohkem samastus kaotatud paradiisiga, võib-olla Alain Fournier’ „nimetu riigiga”, vahest koguni Bevise farmiga. Tasapisi hakkas minu kangelane Nicholas omandama kui mitte tänapäevase tavainglase tüüpilisi näojooni, siis vähemalt minu enda ühiskonnaklassi ja sotsiaalse tausta iseloomulikke tunnuseid. Perekonnanimes, mille ma talle andsin, peitub väike isiklik nali. Lapsepõlves oskasin ma th-häälikut hääldada ainult kui f-i, ja Urfe kõlab seega tegelikult nagu Earth – ning on hoopis varasem nimelooming kui sobiv haakumine Honoré d’Urfé ja „Astréega”.

Loodetavasti vabastab eelpool öeldu mind kohustusest seletada, mida mu lugu „tähendab”. Romaanid, isegi märksa läbipaistvama struktuuriga ja vaoshoitumad kui minu teos, ei ole ristsõnamõistatused, millel on üksainus komplekt õigeid vastuseid: õnnetu analoogia („Armas härra Fowles, kuidas täpselt mõista seda, et...”), mida ma vahel enam üldse ei loodagi tänapäeva üliõpilase ajust välja juurida. Kui „Maagil” mingit „tõelist tähendust” on, siis igatahes mitte rohkem kui Rorschachi testil psühholoogias.Tema ainus tähendus on vastukaja, mida ta lugejas tekitab, ja vähemalt minu silmis ei ole mingit „ainuõiget” vastukaja üldse olemas.

Pean vist veel lisama, et teksti redigeerides ei püüdnud ma arvesse võtta arvukaid põhjendatud süüdistusi liialdustes, ülemäärases keerukuses, kunstlikkuses ja muudes pattudes, mida raamat esmakordsel ilmumisel rangelt täiskasvanulikes arvustustes ära teenis. Nüüdseks olen tundma õppinud põlvkonda, keda see raamat kõige enam köidab, ja tean, et põhiliselt jääb see teos noorukiea romaaniks, mille autorgi on ebaküps täiskasvanu. Mul pole enda kaitseks muud öelda, kui et iga kunstnik peab kogu oma elu täies pikkuses vabalt kasutada saama.Teised inimesed võivad oma privaatset minevikku tsenseerida ja maha matta. Meie ei või, ja seepärast jääme elupäevade lõpuni pisut roheliseks... ebaküpselt roheliseks, lootuses, et ühel heal päeval muutume viljakalt haljaks. Kõigi tänapäeva romaanide seas, mis kujutavad romaanikirjaniku saatust, on Thomas Hardy viimane piinarikas teos „Armastatu” iseäranis paljastav: siin on näha, kuidas oletatavasti juba „küpset” keskealist kunstnikku ikka veel valitseb tema palju noorem mina. Selle türannia vastu võib mässu tõsta, nagu Hardy tegigi; aga karistuseks tuleb loovutada võime romaani kirjutada. „Maag” on muuhulgas (ehkki päris ebateadlikult) ka ohjeldamatult juubeldav leppimine sellesama ikkega.

Kui kogu selles (pigem iiri kui kreeka) hautises, kust aimub mitmeid erinevaid arusaamu inimeksistentsi – ja väljamõeldise – olemusest, üldse peitub mingi keskne teema, siis seda kajastab võib-olla kõige paremini raamatu alternatiivne pealkiri, millest loobumist ma veel praegugi vahel kahetsen: „Jumalamäng”. Ma tahtsin lasta Conchisel välja tuua mitmeid erinevaid maske, mis esindaksid mitmesuguseid inimlikke jumalakujutlusi alates üleloomulikust ja lõpetades erialasesse žargooni rüütatud teadusliku tõlgendusega; teisisõnu, ma tahtsin näidata mitmeid inimlikke pettekujutlusi millestki, mida pole tegelikult olemas, kujutlusi kõikteadvusest ja kõikvõimsusest. Selliste illusioonide purustamine on minu arvates tänapäevalgi sügavalt humanistlik eesmärk; ja ma soovin, et oleks olemas mingi super-Conchis, kes laseks araablased ja iisraellased, Ulsteri katoliiklased ja protestandid samasugusest heuristilisest veskist läbi, kus jahvatati Nicholast.

Ma ei kaitse Conchise otsust hukkamispäeval, kuid ma kaitsen selle dilemma realiteeti. Jumal ja vabadus on kaks täiesti vastandlikku mõistet; ja inimesed usuvad oma kujuteldavatesse jumalatesse enamasti seepärast, et nad ei taha uskuda selle vastandit. Ma olen juba küllalt vana mõistmaks, et sageli on neil selleks piisavalt põhjust. Aga sellegipoolest hoian kinni põhiprintsiibist, milles ma näen oma jutustuse tuuma ja mis ütleb, et tõeline vabadus on alati kahe vahel, mitte kunagi ühesainsas, ja sellepärast ei saagi tõeline vabadus olla absoluutne. Igasugune, ka kõige suhtelisem vabadus on võib-olla vaid väljamõeldis, kuid mina eelistan praegugi veel esimest hüpoteesi.

John Fowles

1976

1 Catullusele omistatud värsid cras amet qui numquam amavit / quique amavit cras amet on Jaan Kaplinski tõlkinud: „Homme maitske esmakordset, / homme tuntud armastust.” Sõnasõnalisemalt: homme armastagu see, kes pole kunagi armastanud; kes on armastanud, armastagu ka homme. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]

2 Selle kooli ainetel on tõepoolest kirjutatud üks üsna kummaline romaan: Kenneth Matthews, „Aleko” (Peter Davies, 1934). Ja prantsuse kirjanik Michel Déon on avaldanud autobiograafilise raamatu „Le Balcon de Spetsai” /„Spetsai rõdu”/ (Gallimard, 1961). [ ↵ ]