Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 6

Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda. Mind saadeti internaatkooli, pärast seda raiskasin kaks aastat sõjaväeteenistuses ja läksin siis Oxfordi. Seal aga hakkas mulle vähehaaval selguma, et ma pole üldse see inimene, kes ma tahan olla.

Juba tükk aega varem olin avastanud, et mu vanemad ja esivanemad ei olnud päriselt need mis vaja. Minu isa oli brigaadikindral, ent ta polnud kindraliks saanud mitte silmapaistvate sõjamehevõimete tõttu, vaid üksnes tänu asjaolule, et sattus õigel hetkel olema sobivas vanuses; minu ema aga oli tulevase kindralmajori abikaasa mustereksemplar. Iial ei vaielnud ta isale vastu ning käitus alati nii, nagu kuulaks mees kõrvalruumis tema juttu pealt – ka siis, kui isa oli mitme tuhande miili kaugusel. Sõjaaastatel kohtusin isaga väga harva, ja neil pikkadel lahusolekuaegadel lõin temast enda jaoks neitsilikult puhta ettekujutuse, mille ta puhkusele tulles enamasti juba kahe esimese päevaga täielikult hävitas.

Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda – ja seda juhtus väga harva –, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsutades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi. Ja kui sa siis ikka veel vastu puiklesid, ei suvatsenud jalamaid pikali visata ja surra, kaotas ta kannatuse, kukkus märatsema. Vihahoog oli tal alati käepärast nagu tige valvas peni.

Vastavalt perekonnalegendile pärinevad meie esivanemad Prantsusmaalt, aadlisoost hugenottidest, kes pärast Nantes’i edikti tühistamist Inglismaale põgenesid ning kelle kauge sugulane olevat Honoré d’Urfé, XVII sajandi bestselleri „Astrée” autor. Kui mitte arvestada niisama kahtlasi sidemeid teise viljaka sõnaseadjaga, Charles II sõbra Tom Durfey’ga, siis pole ükski minu esivanem ilmutanud vähemaidki kunstikalduvusi: põlvest põlve leidub nende hulgas üksnes kapteneid, vaimulikke, meremehi, väikemõisnikke, kelle ainsaks ühistunnuseks on silmapaistmatus ja vastupandamatu kalduvus hasartmängudele, kus nad alati vältimatult kaotajaks jäid. Minu vanaisal oli neli poega, kellest kaks langesid Esimeses maailmasõjas; kolmanda poja juures lõid atavistlikud kalduvused üsna ebameeldivalt välja (mänguvõlad) ja ta kadus Ameerikasse. Minu isa, vendadest noorim, kelle iseloomus aga ilmnesid jooned, mida tavaliselt omistatakse just vanematele poegadele, ei teinud sellest põgenikust iial juttu kui elavast inimesest; mul pole aimugi, kas ta on surnud või elus või kas mul pole äkki Atlandi ookeani teisel kaldal mõnd tundmatut nõbu.

Viimastel kooliaastatel hakkasin mõistma, miks ma oma vanematega ei klapi: nad suhtusid kõige sügavama põlgusega elulaadi, milles mina nägin oma tulevikku. Ma olin inglise keeles „tugev”, avaldasin kooliajakirjas varjunime all luuletusi ja pidasin D. H. Lawrence’it sajandi suurmeheks; Lawrence’it minu vanemad muidugi iial ei lugenud, polnud temast vististi kuulnudki, või kui olid, siis ainult seoses „Lady Chatterley armukesega”. Minu vanematel oli ka omadusi, mis väärinuksid vahest kõrgemat hinnangut: emal oli teatavat tundehellust, isal tuli ette eufoorilise lõbususe hetki; ent mina armastasin neis nimelt niisuguseid omadusi, mida nad ise üldse armastusväärseks ei pidanud. Seks ajaks, kui mina sain kaheksateist täis ja Hitler oli juba surnud, muutusid nad minu jaoks lihtsalt elatusvahendite allikaks, kelle vastu mul tuli sündsat tänulikkust üles näidata, aga midagi enamat mul neile siis enam pakkuda ei olnud.

Ma elasin kaksikelu. Koolis lõin endale sõjaaja esteedi ja küüniku tagasihoidliku maine. Sõjaväkke minekust ma küll ei pääsenud – Traditsioon ja Eneseohverdus värbasid mind sinna ühisel jõul. Kuid ma kinnitasin visalt, et pärast ajateenistust tahan astuda ülikooli, ja õnneks leidsin selles suhtes oma koolijuhatajalt toetust. Sõjaväes jätkasin kaksikelu: teiste ees etendasin Vana Välgu, kindral Urfe’i poja tülgastavat rolli, salamahti aga neelasin Penguini uusima kirjanduse sarja ja luulevihikuid. Demobiliseerusin niipea kui võimalik.

1948. aastal läksin Oxfordi. Minu teisel ülikooliaastal Magdaleni Kolledžis, varsti pärast suvevaheaega, mille vältel ma oma vanematega peaaegu ei kohtunudki, pidi isa ootamatult Indiasse lendama. Ta võttis ema kaasa. Äikesetormis, neljakümne miili kaugusel Karatšist kukkus nende lennuk bensiinilõõmas alla. Pärast esimest vapustust valdas mind peaaegu kohe kergenduse ja vabaduse tunne. Minu ainus allesjäänud lähedane sugulane, ema vend, pidas Rodeesias farmi, nii et polnud enam perekonda, kes oleks mind minu tõelise olemuse väljaarendamisel takistanud. Pojalikus armastuses olin nõrk, kuid moesoleva filosoofilise voolu alal väga tugev.

Nii ma vähemalt arvasin, ja seda mõtteviisi jagas sõpruskond, kes oli Magdalenis välja kujunenud. Meil oli väike klubi, me nimetasime ennast Les Hommes Révoltés^[1.], jõime väga kuiva šerrit ja (põlastades neljakümnendate aastate lõpul moodi läinud koredaid topilisi pintsakuid) kandsime oma koosolekutel tumehalli ülikonda ja musta lipsu. Me vaidlesime olemise ja olematuse üle ja nimetasime teatavat laadi iseäralikku käitumist „eksistentsialismiks”.Vähem valgustatud inimesed oleksid seda nimetanud lihtsalt kapriisseks või lihtsalt isekaks, aga meie ei taibanud, et need kangelased ja antikangelased, kellega me prantsuse eksistentsialistlike romaanide vahendusel tutvusime, polnudki realistlikena mõeldud. Me püüdsime neid matkida, pidades keeruliste tundevarjundite kujundlikke kirjeldusi otseseks käitumisjuhiseks. Kohusetundlikult talusime täpselt õiget ängistustunnet. Oxfordi igavesele dändilikkusele truuks jäädes ei tahtnud suurem osa meist midagi enamat kui lihtsalt teistest erineda. Ja selle eesmärgi meie klubi ka saavutas.

Ma harjutasin endale juurde kulukad kombed ja eputavad maneerid. Ma omandasin kolmanda järgu diplomi, ent esmajärgulise pettekujutluse: et ma olen luuletaja. Raske on kujutleda midagi ebapoeetilisemat kui minu selleaegne asjatundlik elutüdimus ja eriti veel mu sügav vastumeelsus tööga leiba teenida. Minusugune kollanokk ei teadnud veel, et küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada – ühesõnaga, lihtsalt impotentsust –, ja et igasuguse pingutuse põlgamine nõuab suuremat pingutust kui miski muu. Kuid siiski suutsin neelata tillukese portsu ravimit, millest on elu lõpuni kasu ja mis on Oxfordi kõige olulisem panus kultuursesse ellu: ma omandasin natuke sokraatilist ausust. See näitas mulle – küll väga põgusalt ja ainult ajuti –, et tühipaljas mäss omaenda mineviku vastu ei ole eluhoiakuna veel piisav. Ühel õhtul sõprade seltskonnas ütlesin sõjaväe aadressil ränkraskeid sõnu; ent hiljem, koju jõudes, torkas mulle äkki pähe, et karistamatus, millega ma nüüd ütlen asju, mille peale mu kadunud isa oleks rabanduse saanud, näitab vaid üht: ma olen ikka veel tema mõju all. Tegelikult ei olnud ma küünik mitte loomu poolest, olin seda vaid mässumeelest. Ma olin seljataha jätnud kõik, mida ma vihkasin, aga ma polnud leidnud midagi, mida armastada, ja sellepärast tegin näo, et seda, mis vääriks armastust, pole olemaski.

Ma astusin maailma, täielikuks läbikukkumiseks suurepäraselt ette valmistatud. Finantsiline Ettenägelikkus oli mõiste, mis minu isa võtmesõnade loendis puudus; Ladbroke’i juures oli tal avatud naeruväärselt suur arve ja ohvitseride kasiinos tegi ta alati peadpööritavaid kulutusi, sest ta tahtis kangesti populaarne olla ja isikliku veetluse puudumist rohkete väljategemistega korvata. Kui advokaadid ja maksuametnikud olid oma osa kätte saanud, ei jäänud tema rahast ligilähedaltki nii palju järele, et ma oleksin sellest elada võinud. Ent kõikjal, kus ma käisin tööd otsimas – välisministeeriumis, siseministeeriumis, asumaade ministeeriumis, pankades, kaubanduse ja reklaami alal – kukkusin ma pikema jututa läbi. Käisin mitmetel vestlustel. Kuna ma ei suvatsenud ilmutada entusiastlikku õhinat, mida meie maailm noorelt ametnikult ootab, ei saavutanud ma kuskil edu.

Nagu lugematud endised Oxfordi tudengid enne mind, vastasin lõpuks Timesi hariduslisas ilmunud kuulutusele. Sõitsin kohapeale vaatama: vähetuntud internaatkool East Anglias. Pärast pealiskaudset küsitlust pakuti tööd. Hiljem sain kuulda, et peale minu oli veel ainult kaks kandidaati, mõlemad uutest teisejärgulistest ülikoolidest, ja õppetöö alguseni oli jäänud kolm nädalat.

Konveierilindilt tulnud keskklassi poisid, keda ma seal õpetama pidin, olid juba niigi piisavalt vastikud; klaustrofoobne väikelinn mõjus luupainajalikult; aga kõige krooniks oli õpetajate tuba: see oli täiesti talumatu.

Sealt läksid tundi peaaegu kergendustundega. Tüdimus, kooliaasta tuimastav ettemääratus rippus õpetajaskonna pea kohal nagu pilv. Ja nüüd oli see juba tõeline tüdimus, mitte minu senine moehaigus. Kõik see sünnitas teesklust, silmakirjalikkust ja võimetut viha nii vanades olijates, kes teadsid, et nende elu on luhta läinud, kui ka noortes, kes pelgasid, et nendega läheb niisamuti. Vanemad õpetajad nägid välja nagu surmamõistetud; mõnda neist vaadates hakkas pea ringi käima. Tundus, nagu oleksid heitnud pilgu inimliku tühisuse põhjatusse kuristikku... Umbes niisugused olid tundmused, mis mind juba teisel semestril valdasid.

Niisuguse Sahara läbimisele ei võinud ma oma elu kulutada; ja mida enam see veendumus minus süvenes, seda selgemini tajusin, et selles enesega rahulolevas kivistunud koolis peegeldub nagu mängumudelis kogu Inglismaa, ning et oleks täiesti naeruväärne hüljata üks, hülgamata teist. Peale selle oli seal veel üks tüdruk, kellest ma samuti tüdinud olin.

Minu lahkumisavaldus, mille ma esitasin juba aegsasti enne kooliaasta lõppu, võeti leplikult teadmiseks. Kui ma ähmaselt vihjasin oma rahutule iseloomule, tuli koolijuhataja kohe välja oletusega, et kavatsen nähtavasti minna Ameerikasse või mõnda dominiooni.

„Ma pole veel otsustanud, härra direktor.”

„Ma arvan, et oleksime teinud teist päris hea õpetaja, Urfe. Ja teie oleksite andnud omalt poolt midagi meilegi. Aga nüüd pole vist enam midagi parata.”

„Ega vist.”

„Minu meelest ei ole kõik see välismaal ringirändamine ikka päris õige asi. Kuulake minu nõuannet, ärge minge. Aga noh... vous l’avez voulu, Georges Danton.^[2.] Vaus l’avez voulu.”

See viltuläinud tsitaat oli igati iseloomulik.

Minu lahkumispäeval sadas nagu oavarrest, aga mu süda oli täis rõõmsat erutust, tiivasirutuse imelist vaimustust. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen, aga ma teadsin, mida ma vajan. Mul oli tarvis uut maad, uut rahvast, uut keelt; ja ehkki ma poleks osanud seda tollal sõnastada – ma vajasin mingit uut saladust.

1 Mässavad Inimesed. [ ↵ ]

2 Ise te seda tahtsite, Georges Danton. (Moliére’il tegelikult Georges Dandin.) [ ↵ ]